Kuidas ÜRO üleilmne migratsioonilepe vähem kui nädalaga valitsuse kõikuma pani? Vaatame algusest peale.
Veel enne, kui emotsionaalne arutelu Eestis lahvatas, võis näiteks 31. oktoobril lugeda välisuudistes teateid Austria otsusest mitte toetada ÜRO üleilmset migratsioonilepet ning uudiseid sellest, et lepet on boikottida otsustanud ka Ungari peaminister Viktor Orbán ning Poola.
Teisipäeval, 6. novembril tõstatas rahvusvahelise õiguse asjatundja Lauri Mälksoo Facebookis ÜRO migratsioonipakti teema ning kutsus üles Eesti poliitika ja meedia parimaid päid lähinädalatel pöörama erilist tähelepanu ÜRO migratsioonipaktile, mille allakirjutamist plaanitakse detsembris. Ta toonitas, et oluline on tutvuda dokumendi enda tekstiga, aga ka nende juriidiliste ja polliitiliste vaidlustega, mis sellega seotud ning et teema puudutab olulisel määral ka Eesti tulevikku.
Neljapäev, 8. november
Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik kirjutas päevakommentaari «Ei Absurdistanile! Miks saadetakse migratsiooni-allkirja andma president?», kus märkis, et Eesti ei peaks alla kirjutama ÜRO «kompaktile turvalisest ja regulaarsest migratsioonist» ning ammugi ei pea seda Eesti nimel tegema vabariigi president. «Ses dokumendis on potentsiaalseid suuri ohte eelkõige lääne õigusriikidele, sh armsale Eestile. Samas on see meie oma ühiskonnas täiesti läbi arutamata. Terve hulk riike ilmselt ei anna oma allkirja. Saksamaal käib tõsine vaidlus.»
Ta kirjeldas, kuidas võttis dokumendi ja teema ette mõned päevad varem arvates, et vast on sellest lihtsalt olnud ajakirjanduses vähe juttu. «Asi on aga palju hullem! Meie valitsus ei ole seda pakti esitlenud isegi meie parlamendile. Miks? Praegu teada oleva plaani põhjal kavatseb Eesti valitsus sellele allakirjutamist pretsedenditult kõrgel, riigipea tasandil. Miks? Kas peaminister ja välisminister tahavad enne valimisi vastutusest kõrvale nihverdada?»