Psühholoog: kodus ei pruugi vanem nähagi, et lapsel on käitumisprobleem

Foto on illustratiivne Foto: Stephan savoia / AP/Scanpix

Olga Korkkinen on üks Põhja-Eesti Rajaleidja Keskuse psühholoogidest, kelle nõustamist ja abi saavad lapsevanemad lapse käitumisprobleemi või õpiraskuste puhul paluda. «Enne kui meie psühholoog lasteaeda läheb, peab lapsevanem üldjuhul siiski meie poole pöörduma,» täpsustas ta.

Esmane nõustamine toimub Innove Rajaleidja keskuses, kus kohtumisele on kutsutud nii laps kui ka vanem kohtudes. Vestlustest täiskasvanutega ning kohtumisest lapsega selgitatakse välja vajalik tegevusplaan ning see, kas peaks minema lasteaeda kohapeale last vaatlema.

«Kui vanem ütleb, et kodus on kõik korras, aga õppekeskkonnas esinevad käitumisraskused, pean spetsialistina jälgima, kuidas ta lasteaias käitub. Kas ta käitub vägivaldselt või on tal arusaamatused ja probleemid õpetajatega,» selgitas Korkkinen.

Olga Korkkinen Rajaleida keskuses Foto: MADIS SINIVEE / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Samuti pole tema sõnul harvad juhtumid, kui laps ise väidab, et tema pole midagi teinud. «Siis on hea last vaadelda situatsioonis, kus ta iseseisvalt toimetab ja vanemat ei ole juures. Selliselt saab väga hästi aru, kas tal on kõnehäire või motoorne rahutus või mingi muu aspekt millele tähelepanu pöörata,» ütles ta.

Kodus jääb mure märkamata

Korkkineni sõnul ei pruugigi vanem kodus olles käitumisprobleemi märgata. Kodus tegeleb vanem lapsega individuaalselt, laps tunneb end hästi ja turvaliselt, oskab küsida ja teab, et vanem oskab talle vastata. Tänu sellele tuleb laps kodus emotsioonidega toime ja tunneb end kindlalt. Ka õppimine võib kodus hästi välja tulla, kuid lasteaeda või kooli minnes võib see muutuda.

«Väga paljud lapsevanemad käivad meie juures seetõttu, et laps kodus õpib, luuletus on perfektselt pähe õpitud. Aga nii kui nad lähevad kooli või lasteaeda ja peavad luuletust lugema, ei mäleta nad mitte midagi. Seda seetõttu, et keskkond niivõrd häirib ja õpitud asjad ununevad. Samuti ei tule ta emotsioonidega toime,» kirjeldas ta. Korkkineni sõnul võivadki sellest lisaks õpiraskustele tulla käitumisprobleemid.

Probleem tuleb ilmsiks ühistegevustes

Esimesed murekohad, mida vanem saab tema sõnul kodus märgata, on see, kuidas laps käitub ühistes tegevustes teiste lastega, kus peab teistega arvestama. «Siis võib välja tulla, et laps pole nii valmis suhtlemiseks või mängimiseks,» selgitas ta kuid tõdes siiski, et ka see võib olla suhteline. Pigem tuleb tema sõnul häire ikkagi välja koostöös õpetajatega.

«Õpetajad annavad selle pildi, mida nemad näevad. Vanem ütleb, mida tema näeb kodus, et laps saab hakkama nende asjadega, oskab lugeda ja arvutada. Aga õpetaja ütleb, et ta ei mängi teistega, ta ei oska mänguasju jagada. Näiteks, et ta reageerib mingile ülesandele üle, ta ei pea reeglitest kinni ja nii edasi,» kirjeldas Korkkinen tavapärast koostöö algust.

Korkkinen nentis, et lapsevanematel on loomulikult mõistetav hirm, kui öeldakse, et tema lapsel on midagi valesti. Mõnikord läheb suisa mitu aastat enne, kui lapsevanem on nõus probleemi tunnistama ning neile saab hakata tuge pakkuma.

Ta rõhutas, et kui lapsevanem saab lasteaiast sellist tagasisidet, ei tähenda see kohe, et tegemist on häirega ja nüüd on psühhiaatri juurde minek. Ta nentis, et lastevanemate hirmud on paljuski seotud eelarvamustega. «Pigem on nii, et vanem peaks seejärel kuulama õpetajat ja vastupidi,» sõnas ta ning lisas, et vanem on õpetaja jaoks väga oluline inimene, kes oskab soovitada, millega tema lapse puhul arvestada tuleks.

Pärast seda tuleb Korkkineni sõnul lihtsalt oodata, loota ja kõik endast olenev teha, et koostöö sujuks ja lapse murele jõutakse jälile. Kui sellest ei piisa, kaasatakse tugispetsialistid. «On oluline vanemale näidata, et ta pole üksi ja ta ei pea iseseisvalt toime tulema. Me aitame, toetame ja nõustame nii teda kui ka lasteaeda. Ta ei pea üksinda hakkama saama,» selgitas ta.

«Kui on näiteks kõnearengu häire, räägime logopeedilisest abist. Kui on käitumisprobleemid või laps ei oska oma emotsioone väljendada ja on liiga kinnine, siis räägime psühholoogilisest abist. Kui on õpiraskused ja õpetaja tunneb, et teised lapsed samas vanuses omandavad palju paremini, siis siin aitab eripedagoog,» kirjeldas ta erinevate tugispetsialistide tööd.

Toetussüsteemis on mitu tasandit

Korkkineni sõnul on praegune toetussüsteem kahetasandiline: on esimese ja teise tasandi tugispetsialistid. Esmatasandi tugispetsialistid töötavad haridusasutustes või õppekeskustes ning saavad tagada süstemaatilist tuge. Kui laps on saaanud toetust esmatasandi raames, temaga on tegelenud psühholoog ja logopeed ja on näha, et sellest ei piisa, siis juba saab rääkida teisest tasandist ehk Rajaleidjast. Rajaleidja abiga saab leida siis lapsele sobiva õppevormi.

«Lasteaedades, kus laps on näiteks saanud süstemaatilist logopeedilist abi ja selgub, et tavarühma raames sellest ei piisa, siis meie oskame hinnata, mis seisus lapse kõne praegu on. Vastavalt sellele, mis probleem on esiplaanil, oskame soovitada tasandusrühma. Tasandusrühmas saab laps kuni neli korda nädalas logopeedilist abi,» kirjeldas ta.

Korkkineni sõnul pöördutaksegi Rajaleidja poole kõige rohkem nii lasteaia kui ka kooli tasandil õpiraskuste ja käitumisprobleemidega. «Abi on selline mitmekihiline. Ma tõesti usun, et kui vanem tunnistab, et tema lapsel on vajadus või probleem, siis saab laps kiiresti abi ja kui vaja, siis ka spetsialistide abi,» lisas ta.

Vaatleja näeb moondunud pilti

Kui Tartus on linnavalitsus määranud psühholoogi igasse koolieelsesse lasteasutusse, siis enamikes Tallinna lasteaedades regulaarset psühholoogi kohalolu ette nähtud ei ole. Need lasteaiad, kus psühholoog iganädalaselt lasteaias käib on vaid juhtudel, kus lasteaed on oma eelarvest psühholoogi palganud.

Korkkinen kohalike omavalitsuste otsuseid kommenteerida ei soovinud, kuid nentis, et regulaarne psühholoogi kohalolu on laste jaoks kahtlemata parem. «Kui võõras inimene on rühmas, siis pilt on natuke moonutatud. Ma näen, et laps käitub teistmoodi, sest vanem on võib-olla last ette hoiatanud ja öelnud, et vaata ette, et sa pahandusi ei teeks,» kirjeldas ta ning lisas, et vaatlusandmeid üles täheldades spetsialistid muidugi arvestavad sellega.

«Kui tugispetsialistid on regulaarselt kohapeal, siis avanev vaatepilt on tõetruum, sest lapsed ei reageeri enam nende kohalolule nii drastiliselt nagu näiteks siis, kui spetsialist läheb lapsi esimest korda vaatlema,» tõdes ta.

Korkkinen selgitas, et psühholoogina näeb ta vajadust, et tugispetsialistid nagu logopeedid või psühholoogid oleks regulaarselt haridusasutuses olemas, kuna selle väärtus on kõrge nii laste, kui õpetajate jaoks kes igapäevaselt peavad toime tulema nende laste ja nende eripäradega.

See, et igas haridusasutuses peab tugispetsialist kohapeal olema, on kirjas ka seadusandluses, ning idees kui sellises pole tegelikult midagi uut. Ta lisas, et sellegipoolest on ka ühekordse vaatluse puhul selle pikkus tugevuseks – vaatlus ei kesta vaid paar tundi ning isegi kui laps püüab end esialgu kontrollida, siis ühel hetkel ta ei hoia end enam pinges ja mingisugused vajadused või probleemid löövad ikka välja.

Käitumishäired suurenenud pole, raskused aga küll

Korkkineni sõnul on ka tema kokku puutunud sellega, et käitumisraskusega lapsi tundub justkui rohkem olevat.

«Aga ma ei tahaks üldistada. Tihtipeale on see kas kasvatamatusest või mingid oskused vajavad arendamist,» selgitas ta ning lisas, et otseselt käitumishäirega laste arv muutunud ei ole. «Neid lapsi on olnud kogu aeg. Kümme aastat tagasi ei olnud ehk selliseid võimalusi nagu praegu, et saame vastavalt lapse eripäradele teda aidata,» sõnas ta.

Korkkinen on veendunud, et kogu süsteem liigub paremuse poole ning praegu on kaasatud ka rohkem spetsialiste. «Varajane märkamine on väga oluline ja see toimubki lasteaias,» ütles ta. Korkkineni sõnul mõistavad haridusvaldkonna töötajad loomulikult, et kolmeaastastel lastel võib olla areng väga erinev.  «Aga mingisugused piirid on ning kui spetsialist näeb, et midagi läheb väga normist välja, siis on väga hea, kui seda märgatakse varakult,» lisas ta.

Ühe probleemina, mis tänapäeva lapsi rohkem mõjutab, tõi ta välja nutiseadmed. «Nii palju on uuringuid tehtud, et tegelikult võiks päeva jooksul kokku olla tund aega nutiseadmete kasutust,» sõnas ta.

Korkkineni hinnangul on probleemiks just see, et laps saab nutiseadmest liiga lihtsalt emotsiooni kätte. «Ta tunneb, et ta on võimeline, ta suudab ja tal on kohe tulemus. Ja siis ta ei lepi enam sellega, mis tal tavaelus on ja sellest tulevad suhtlemisprobleemid,» selgitas ta.

Tema sõnul lapsi suisa tõmbab nutiseadmete poole, aga see on vanemate ülesanne nende kasutamist piirata ning selgitada, et ka teised tegevused on olulised.