Paet: topeltkodakondsuse võimaldamine on põhjendatud sünnijärgsetele Eesti kodanikele

Eesti pass. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti riik ei tohiks panna oma sünnijärgseid kodanikke valiku ette - kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsus, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Urmas Paet (Reformierakond).

​Mitu aastat on möödas sellest, kui tõstatasin teema, et kõik Eesti sünnijärgsed kodanikud võiksid mõne teise kodakondsuse kõrval väärikalt ja seadust rikkumata omada ikka ka Eesti passi ja kodakondsust.

Reformierakond peab õigeks topeltkodakondsuse lubamist just vaid sünnijärgsetele Eesti kodanikele ning ennekõike ELi, USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Norra ja Liechtensteini kodanikele. Mitte neile, kes omandasid või omandaksid kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamisel peab inimene tõestama, et ta on loobunud teistest kodakondsustest. See on praegu nii ja las see jääb nii. Seega näiteks Vene kodanik, kes taotleb Eesti kodakondsust peab jätkuvalt loobuma Vene kodakondsusest. 

Eesti riik ei tohi panna oma sünnijärgseid kodanikke täiesti ebavajaliku valiku ette - kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsus. Me kõik teame, et vähemalt kümned tuhanded eestlased on üle maailma laiali paisatud.

Kahjuks pole siiani midagi muutnud. Ikka ütleb kodakondsusseadus, et Eesti kodanik ei tohi olla ka mõne muu riigi kodakondsuses ning samas põhiseadus välistab võimaluse sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta. 1. aprilllil 1995 jõustunud kodakondsuse seaduse kolmas paragrahv sätestab, et isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või selle muu riigi kodakondsusest.

See piirav kodakondsusseaduse säte tuleb ära muuta ja lubada ka selle seadusega sünnijärgsetele Eesti kodanikele topeltkodakondsust. Praeguse olukorra jätkumine peletab Eestist ja Eesti kodakondsusest eemale need õiguskuulekad inimesed, kes ei taha seadust rikkuda ning sunnib eri kodakondsuses olevaid lapsevanemaid ebamoraalse valiku ette - kas lapsele võtta ema või isa kodakondsus, juhul kui üks vanematest on Eesti kodanik. Lisaks, miks peaksid need inimesed, kes hoolimata mõne teise riigi kodakondsuse olemasolust soovivad säilitada ka Eesti passi, tundma end seaduserikkujatena? Miks Eesti riik nad ikka veel üldse sellise valiku ette paneb? Me peaksime ju tegelikult tahtma, et võimalikult paljudel eestlastel ka teistes riikides säiliks tihe side Eestiga ning üks osa sellest on kindlasti ka kodakondsus.

Peamiselt puudutab praegune ebameeldiv olukord kümneid tuhandeid sünnijärgseid Eesti kodanikke, kes elavad alaliselt mõnes muus riigis ning kel on seetõttu ka muu riigi kodakondsus. On need siis näiteks eestlased USAs, Kanadas, Austraalias, Rootsis, Saksamaal, Soomes või ka paljudes muudes riikides. Usun, et igati mõistlik oleks nende inimeste side Eestiga hoida nii tugev kui võimalik ning mitte tõrjuda neid ajale jalgu jäänud seadusesättega eemale. Ja nagu öeldud puudutab see otseselt ka lapsi, kes sünnivad vanematel, kellest ühel on Eesti ja teisel mõne muu riigi kodakondsus.Tänapäevases maailmas ei loo Eesti kodanikud peret vaid teise Eesti kodanikuga, vaid ka teiste riikide kodanikega ning neilgi sünnivad lapsed. Ka siin peaks olema meie huvi, et neil lastel oleks ka kodakondsuse kaudu võimalikult tugev side Eestiga.

Olgugi, et Eesti seadus topeltkodakondsust justkui ei luba, siis tegelik olukord on see, et paljudel välismaal elavatel eestlastel on nii Eesti kui muu riigi kodakondsus. Valitseb olukord, kus tegelik elu on läinud pikkade sammudega edasi ega vasta sellele, mis on Eesti seadustes kirjas. Kui keegi peaks hakkama nüüd uljalt seda seadust täitma, siis tekitaks see nendele inimestele palju probleeme ja solvumist. Ma ei saa aru, miks peaks olema Eesti riik huvitatud sellest, et lükata endast eemale inimesi, kes on soovinud hoida sidet Eestiga ka Eesti passi omamise kaudu.

Topeltkodakondsuse lubamine eriti sünnijärgsetele kodanikele on Euroopas ja kogu maailmas järjest levinum, sest ka riigid konkureerivad inimeste pärast, kel on selle riigiga mingigi side. Nii on enamikus Euroopa Liidu riikides ning USAs ja Kanadas topeltkodakondsus lubatud. Meil on aga kümneid tuhandeid inimesi, keda Eesti riik seab valiku ette. Ma ei näe mingit kasu sellest kellelegi, kui panna näiteks Kanadas sündinud ja seal elavad eestlased valiku ette, kas Eesti või Kanada kodakondsus. Suure tõenäosusega loobuks neist enamik praktilistel põhjustel sel juhul ilmselt Eesti kodakondsusest. 

Välisriigis elaval eestlasel võib Eestiga olla küll tugev emotsionaalne side, kuid teises riigis elab ta kogu aeg, ta võib olla seal sündinud. Pole vaja väga palju fantaasiat, et kujutada ette, milliseid valikuid hakkavad näiteks noored eestlased välismaal tegema, millisest passist ja kodakondsusest nad loobuvad. Ja mida me siis oleme sellega saavutanud?Ligi 30 aastat on möödunud Eesti iseseisvuse taastamisest ja kodakondsusseaduse vastuvõtmisest ning meil võiks tänases Eesti riigis olla niipalju enesekindlust küll juba kogunenud, et teha asju nii, nagu tänapäevases maailmas on mõistlik teha, seades esiplaanile Eesti kodanike huvid. 

Minu arvates ei ole see Eesti huvides raiuda läbi seaduskuulekate inimeste juuri Eestiga. Kodakondsus ja esivanemad on kümnetele tuhandetele eestlastele väga oluline side Eestiga. Ja Eesti riigi ülesanne on võimaldada kõigil oma kodanikel olla kodanik ja omada Eesti passi ka ilma seadust rikkumata. Sünnijärgsete kodanike topeltkodakondsus tuleb seadustada, et mitte kaotada oma inimesi, ning olla nüüdisaegne ühiskond, kes ei sea oma inimesi kummaliste valikute ette.