«Peaminister ei saa olla valgustatud monarh»

Riigireformi sihtasutuse nõukogu liige, ettevõtja Viljar Arakas peab keskvalitsuse tsentraliseerimist ja riigi peastrateegi positsiooni tekitamist peaministri isikus grandioosseks ideeks. Vaata tänast saadet "Otse Postimehest". 

Vandeadvokaat Jüri Raidla sõnastatud küsimus, missugust riiki me tahame ja jaksame pidada, on mõistlik eeldus. Aga riigireformi sihtasutuse töö tulemus on kirju lapitekk, millel on õmblused pealpool, suurt süsteemi ei paista. Miks?

Tegelikult paistab. Me tuleme eri teemavaldkondadega välja järjepanu. On kokku 11 teemavaldkonda ja 67 ettepanekut – nad kõik käivad kokku. Tasub ära oodata lõplik kogupakett. Teemad on nii erinevad, avalikus ruumis võetakse mõni lihtsam esimesena ette ja olulisemad võivad jääda tähelepanuta.

Mõni asutaja pole päris rahul sellega, mida nõukogu kokku on pannud. Kuivõrd kaasasite oma töösse asutajaid?

On olnud eriarvamusi – mitte ainult asutajate, vaid ka nõukogu liikmete hulgas. Kui te asutajate ja nõukogu liikmete nimekirja läbi vaatate – ma oleks iial arvanud, et võin olla mõne seltskonna pesamuna. Kõik inimesed on elukogenud, oma isiklike eelistuste ja arvamustega – neid sada protsenti klappima panna on väga keeruline. Asutajate arvamusi on vägagi arvestatud: alati, kui on toimunud nõukogu koosolek, on toimunud ka asutajate koosolek – tõsi, see ei ole alati olnud üksmeelne. Kui ei oleks Jüri Raidla, Olari Taali ja Jüri Käo head veenmisoskust, eeltööd ja argumentatsiooni, siis poleks terviktekst sündinud. See oli minu suurim hirm – et kas me jõuame kokkuleppele. Aga jõudsime.

Riigihalduse minister Janek Mäggi leidis siinsamas stuudios, et te ei tunne süsteemi seestpoolt, ja vähemalt osaliselt on tal õigus: te tahate luua riigihalduse ministri ametkohta, mis on juba olemas.

Mina jah ei tunne, ma pole avalikus sektoris töötanud, aga seda ei saa öelda asutajate ja nõukogu liikmete kohta: seal on nii ministreid kui ka tippriigiametnikke, kompetents on olemas.

Aga kuidas see riigihalduse ministri ametikoha loomine sinna sisse jäi?

Meie tänane pakett on täitevvõimu poole suunatud. Keskvalitsuse loomise idee on suhteliselt radikaalne. Ja kuidas me seda arutasime: nägime, kui palju on eri ministeeriumite vahel meie-teie-suhtlust, mida ka nõukogu liikmed ja asutajad on omal nahal tundnud. Saime aru, et juhtimislikult on ühendasutus parem: see räägiks ainult meie-keeles. See samm oleks grandioosne, seda ei saa astuda ühe valimistsükliga, aga sinnapoole peab liikuma.

Hästi, räägime sellest supersilotornist, mida te tahate ehitada. See peaks püsti püsima ideel, et riigil on peastrateeg peaministri isikus. Kui Jüri Raidla hakkas sellest rääkima, siis oli peaminister Taavi Rõivas, aga ega Jüri Ratas rohkem peastrateegi moodi ei ole. Mis teil arus oli?

Ma toon ühe isikliku näite. Olen osalenud ettevõtlusorganisatsiooni esindajana paaril kohtumisel, kus on laua taga olnud ka ministeeriumide esindajaid, ja see on kujunenud ministeeriumite omavaheliste seisukohtade vahetuseks, kus ettevõtlusorganisatsioonid on tihti olnud lihtsalt dekoratsiooniks. Küsimus on selles, kuidas keskaparaat saaks ühtsemaks ja koostöövõimelisemaks. Meil on väga tugev ametkond, selle parim tõestus on Euroopa Liidu eesistumine. On aga suhteliselt nõrk poliitiline ladvik. See ühendatud keskvalitsuse idee on selline, mille kohta oli kõige vähem eriarvamusi.

Tsentraliseerimisest aga ju kompetentsi juurde ei teki.

Kindlasti tekib. Ja võib-olla on praegu avalikus sektoris isegi liiga palju kompetentsi. Meie ettepaneku teie pool on oluline õigus- ja normiloome vähendamine.

Te tahate luua superministeeriumi, mida juhib peastrateeg, kellel on palju võimu ja kellelt eeldatakse erakordset kompetentsi. Kust see peaks tulema?

Me pöörame ehk liiga palju tähelepanu teraviku tipule. Aga jah, täitevvõimu tipp on peaminister ja kõik hakkab pihta tema isikust. Kes see inimene on, seda saame järgmise aasta märtsi alguses otsustada. Tänane tervikpilt on hästi killustatud. Meil on üle 40 arengukava, igalt poolt tiritakse tekki enda poole ja tervikpilt jääb kannatama. Seetõttu näeme ette peaministri büroo juurde strateegiakomitee loomist. Meil on teadmist küll: meil on Eesti Pank, rahandusministeerium, arenguseire töörühm riigikogu juures.

Sisuliselt loodate, et peaminister pole enam poliitik, aga valimistel valime ikka peaministrit, mitte peastrateegi.

Kindlasti ei saa peaminister valgustatud monarh.

Aga nii see kõlab!

Ei kõla. Kui paneme täitevvõimu paketi kooskõlla esimese, eelmisel nädalal avaldatud seadusandliku osaga, siis seal oli mitu ettepanekut vähendada parlamendi liikmete sõltuvust partei keskkontorist. Iga peaminister peab arvestama sellega, et riigikogu võib talle igal hetkel umbusaldust avaldada. See poliitiline tasakaal ei kao ära. Tõsi, peaministri võimukataloog suureneks. Me arutasime, kas see võiks viia liigse tsentraliseerituseni. Ministrid jäävad ju alles, ka alalised ministeeriumid jäävad alles.

See muudab ikkagi poliitilist süsteemi põhimõtteliselt. Mis saab presidendist?

See osa on alles tulemas.

Palun, vastake, pusles on suur auk praegu.

Oodake see rahulikult ära. Täna räägime sellest, et täitevvõimu süsteem on liiga betoniseeritud, liiga jäik. Pigem on vaja rohkem tasakaalu, paindlikkust ja meie-tunnet.

Tsentraliseeritud süsteem ei saa ju olla paindlikum.

Ta saab liikuda kiiremini ühise eesmärgi poole. Ühendasutuse tekkimine loob ka eelduse seda oluliselt vähendada. Me räägime ka, et ametniku hulka tuleb 50 protsendi võrra vähendada. Tahan kohe ära õiendada, et siinkohal räägime ainult keskvalitsuse aparaadist, mitte politseinikest, päästeametnikest, õpetajatest ja kaitseväelastest.

Aga te ei ütle, missuguseid riigiametnikke te tahate lahti lasta. Veel halvem, te ei ütle, missuguseid riigi funktsioone tahate koomale tõmmata. Miks?

Eesti avalikus sektoris on kokku 160 000 inimest. Kui räägime keskaparaadist, jõuame 15-20 000 inimeseni.

Keda te tahate lahti lasta, missugused funktsioonid ära kärpida?

Kõiki neid funktsioone, mis pole riigi toimimiseks vältimatult vajalikud.

Ja need on?

Vaadake, see on päris palju ka ilmavaateline küsimus. Me vältisime oma töös…

Konkreetsust.

Ei. Meil ei ole ka ühtegi maksuettepanekut, sest need oleks ka selgelt maailmavaateline küsimus.

Ka ametnike kärpimine on maailmavaateline küsimus.

Aga see on tulemus, mitte eesmärk.

Janek Mäggi ütles siinsamas, et inimesed ei taha mitte õhukest, vaid paksu riiki. Miks te tahate seda, mis inimestele ei meeldi?

Üks meie alustees oli, et Eesti riik ei ole katki, midagi ei ole halvasti. Aga tuleviku trende – tööealise elanikkonna vähenemine, ülalpeetavate arvu kasv –, siis on selge, et midagi tuleb ette võtta. Need on lihtsalt ettevõtjate ettepanekud, mida peaks tegema.

Tahate vähendada ministrite arvu kümne peale ja riigikogulaste arvu kümne võrra. See ei anna erilist kokkuhoidu, eriti kui palgata riigikogulastele abilised. Kuidas te seda mõtlesite?

Ametnike vähendamise arvelt saab suurendada ametnike palka näiteks. Eesmärk on ikkagi suurendada paindlikkust ja tagada, et riik oleks ergas ka homme. Eesmärk on tekitada eri ametnike vahel meie-tunnet.

Te liidate ja lahutate, aga kust see üksmeel peaks tekkima?

Me loome selle paindlikkuse tekkimise eeldused. Missugused prioriteedid valitakse, on tuleviku valitsuse otsustada. On ministeeriumid, mis olid, on ja jäävad: sise-, välis- ja kaitseministeerium. Tänane olukord on tihti see, et minister esindab valitsuses oma ministeerimi, aga tegelikult peaks olema vastupidi: minister esindab oma ministeeriumis valitsuse poliitilisi seisukohti.

Praegu vaatavad poliitikud teile viisakalt otsa – aitäh, et mõtlesite –, pärast valimisi ei huvita teie ideed enam mitte kedagi. Mis nendest ettepanekutest peaks saama?

Meile on tahetud külge kleepida seda, et ju me tahame ikka ettevõtjate erakonda teha. Ei taha. See on ettevõtjate ühine visioon, mida võiks praeguses keskkonnas teha, ja selle kokkuleppimine ei tulnud sugugi lihtsalt. Me anname endale aru, et meie ainuke võimalus on esitada ettepanekuid, me ei saa neid ise ellu viia.

Aga miks ei lähe ise poliitikasse?

Ettevõtja ja poliitiku genoom on erinevad, üks ei ole parem kui teine. Ma oleksin poliitikuna oluliselt halvem kui ettevõtjana. Aga üks asi, mis jäi enne rääkimata – see kompetentsi osakaal. Me tahame, et ministrid läbiksid enne ametisseastumist avaliku kuulamise. Ja teine asi: et viidaks sisse varivalitsuse kontseptsioon.

Kui me kompetentsi juurde juba tagasi tulime: kas ei või juhtuda, et riigikokku saab mõni erakond, mille ridadest ei kvalifitseeru valitsusse ühtegi ministrit, mida siis peale hakata?

Kui me toome siia tänasesse seisu sisse veel ühe astme, avaliku kuulamise, siis tõstab see praegust latti kõrgemale. Ta ei tõsta seda nii kõrgele, et inimesed sealt enam üle ei hüppaks. Mina ettevõtjana tahaksin küll teada, missugused on uue majandusministri prioriteedid, kui ta ametisse asub.

Eestis on ikka nii, et kõigepealt annab jumal ameti, alles siis mõistuse ja oskused.

No me tahaks muuta seda olukorda.

Kuivõrd olete rahul tähelepanuga, mida olete saanud?

Tähelepanu on olnud enam kui piisav. Ja ega sellega, et teemad on avalikkuse ette toodud, töö ei lõpe. Tõsi, sihtasutus läheb järgmise aasta mais likvideerimisele, aga sinnamaani on veel pikalt minna, ja valimised on vahepeal. Usun, et need ideed leiavad kõlapinda.