Külliki Kübarsepp: tänased ministeeriumid on nõukogude aja pärand

Riigireform peab suurendama inimeste vabadusi ja vähendama bürokraatiat ning riigiteenistujate arvu, sest tänased ministeeriumid on nõukogude aja pärand, ütles riigikogu opositsioonilise Vabaerakonna fraktsiooni liige Külliki Kübarsepp saates «Postimehest».

Reformierakonnast lahkunud ettevõtja Andrei Korobeinik kirjutas mõned nädalad tagasi arvamusloos, et saja aastane Eesti riik meenutab saja aastast elust väsinud inimest, kelle ainus unistus on, et ta jäetaks rahule. Olete nõus?

See on enam-vähem täpne. Mina tunnen, et riigireformist rääkides ollakse väsinud. Puudub energiline tahtejõud. Palju räägitakse sellest, et me vajame pikaajalist visiooni. Me oleme läbi oma ajaloo erinevaid reforme läbi viinud, viimane oli haldusreform, aga tihti jääb vastuseta küsimus milleks me neid teeme.

Ma loen teie sõnadest praegu välja, et me elame liiga hästi?

Jah. Elame.

Kui läheb halvemini, siis hakkad rabelema?

Jah. Kümne aasta tagune majanduskriis ju näitas, et me oleme valmis muutusi tegema ja kasinematel aegadel toime tulema, aga heal ajal me muutume laisaks.

Ma ei taha küll majanduskriisi selleks, et muutusi esile kutsuda.

Ma ka ei taha. Me räägime sellest, et meie rahvaarv väheneb selle sajandi jooksul pool miljonit elanikku, mis on väga suur arv ühe väikeriigi mõistes, siis on just täna väga hea võimalus katsetada erinevaid valitsemismudeleid, mis riigireformi mõistes on üks peamine küsimus. Meil oli just äsja omavalitsusreform. Meie seadusandlus on selleks loodud, et omavalitsused oleksid kõik ühetaolised. Vabandust, aeg on nii palju edasi läinud, inimeste teadlikkus ja võimekus on niivõrd palju muutunud, et meil võiks äkki olla igal omavalitsusel võimalus luua erinevaid valitsemismudeleid ja delegeerida ülesandeid kogukondadele, mittetulundusühingutele ning külaseltsidele. Aga kui meil ei ole valmisolekut katsetada? Majanduslik olukord on ju täna sobiv, meil on piisavalt ressursse.

Ma täpsustan üle – kust te võtsite selle väite, et rahvaarv väheneb selle sajandi jooksul pool miljonit?

See arv käib läbi erinevatest eelarve strateegiaraamatutest ja ka statistikaameti andmetest.

See on ju katastroof!

Tundub nii, aga meil ei soovita seda teadvustada.

Siis tuleb meil inimesi sisse tuua.

See seisab meil väga ruttu ees. Seda enam, et meil hakatakse viie aasta jooksul ehitama riiklikke suurobjekte nagu Rail Baltic, idapiir, üürimajad, riigimajad ja nii edasi. Meil on juba täna see probleem, et ehitusturg on üle kuumenemas, ettevõtjad räägivad sellest igapäevaselt. Ma olen riigikogu saalis küsinud nii rahandusminister Toomas Tõnistelt ja kamajandusminister Kadri Simsonilt ning peaminister Jüri Rataselt, aga nad kõik eitavad seda probleemi.

Miks Vabaerakond Rail Balticu vastu on?

Me ei ole näinud arutelu selle üle, miks luuakse uus trass olemasoleva kõrvale.

Te ei ole Rail Balticu vastu vaid tahate, et olemasolev trass muudetakse kaasaegseks?

Just. Seal on struktuur ja inimesed olemas. Leedu on saanud erisusi näiteks Vilniuse ja Kaunase ühendamiseks, miks meie ei ole julgenud erisusi küsida?

Te ääriveeri küll mainisite, aga ma küsin üle ja soovin, et te oleksite veidi konkreetsem. Pealtnäha on ju riigireformi eesmärk väga lihtne – lõpetame ära kõik need tegevused, mida pole vaja teha. On mul õigus?

Just.

Nimetage mulle mõned tegevused, mis on üleliigsed.

Meil on ametnikkond, kes mõtleb kogu aeg uusi ülesandeid välja. Miks nad seda teevad? Peamiselt sellepärast, et ministeeriumite rahastus on sellele üles ehitatud. Sellele, kui palju uusi tegevusi ma olen läbi viinud, mitte sellele, mis on inimeste jaoks olulised tegevused, mis see amet on siia loodud.

Jüri Adams ütles isegi riigikogu kõnetoolist, et riigireformi varjus tegutsevad vargad. Kantslerid, ministrid ja ametnikud kasutavad sõna reform selleks, et raha välja pressida.

Reform on muutunud omaette tuluallikaks. Valitsuse jaministeeriumite all on erinevad sihtasutused, on erinevad nõukogud. Seesama riigireformi probleemkomisjon ka. Me olime väga kriitilised, et mida me reaalselt saame teha, tegemist on ju võimalusega kellelegi natukene suuremat palka maksta. Kas sealt tuleb midagi või ei tule, eks seda näitab aeg.

Mida siis teha?

Mina olen seda riigikogu saalis mitmel korral öelnud ja seda on ka mitmed eksperdid öelnud: me peame kõigepealt selgeks tegema miks, millist riiki me tahame, milline on meie eesmärk? Me oleme jõudnud selleni, et me tahame inimese keskset riiki, inimesele vabadusi, võimalusi ja motivatsiooni andvat riiki. Kas tänane riik annab seda motivatsiooni? Väljaränne näitab seda, et ei anna. Kibestumine ja hirmu najal igasuguste pseudouudiste väljamõtlemine näitab, et ei ole seda motivatsiooni ja vabadust ja usaldust meie riigi vastu.

Milline on see riik, kus on mõnus elada? Siis, kui on tasuv töö, hea elukeskkond, et igasugused maksuametid võimalikult vähe segaksid ja kui segavad, siis ma saaksin kahe hiireklõpsuga selle segamise lõpetada või oma kohustused täita. Et maksud oleksid väikesed. See on ju unelm, Tommaso Campanella „Päikeselinn“. See on utoopia.

Aga miks me ei võiks selle poole püüelda. Näiteks madalamate tööjõumaksude poole?

Võiksime küll.

Selle võrra saame me tõsta inimeste motivatsiooni teenida kõrgemat palka ja selle kaudu ühiskonda enam tagasi anda. Toon teise näite, mis meil lonkab, ja see on e-riik ning e-teenuste paljusus. Meil on 1400 erinevat e-teenust, millest inimene suudab heal juhul aastas kasutada ühte või kahte. Ja needki on keerulised. Isiklikult ma olen kogenud, et äriregister ei ole kasutajasõbralik. Või eesti.ee keskkond. Kui inimesel sünnib laps ja tal on vaja laps registreerida, siis ta ei leia seda esimese tunniga üles, vaid selleks läheb mitut pead vaja. Raivo Vare tõi ka hiljuti Postimehe riigireformi lugudes välja, et meil oleks vaja ühtset lahendust, ühte akent, kus ma saaksin kõik vajalikud teenused kätte. See annaks võimaluse, et me ei raiskaks oma aega erinevate ametkondade vahel pendeldamise peale.

See oleks väga oluline reform. Üks aken või üks äpp. Kes sellega tegelema peaks? Te olete parlamendi liige, te olete valitud, te võiksite kellelegi öelda, et «sina palun tee see asi korda».

Ma viimati püüdsin seda öelda kolmapäeval infotunnis meie uuele infotehnoloogia ministrile Rene Tammistele.

Minu meelest ta ei vastanud teile.

Ta ei vastanud tõesti. Ta vastas ainult niipalju, et meil on poliitiline otsus ja iga ministeerium haldab oma lahendusi erinevalt, aga ma näen, et see on valdkond, mis vajab kesksemat ja koordineeritumat lahendust ja kompetentsi. Positiivse näitena on ka ettevõtjad toonud maksu- ja tolliameti e-keskkonna. Seal on olemas inimesed ja teadmised, kuidas võiks asju lahendada. Võib-olla saaks neid teadmistega inimesi kaasata teistesse ministeeriumitesse ka.

Kas riigireform peaks olema järsk, raputav ja vapustav või aeglane kulgemine, avaldused, asendustegevused?

Tooksin välja professor Rein Taagepera tsitaadi riigikogu saalist juunikuust, mil oli reformiteemaline riiklikult olulise küsimuse arutelu. Ta ütles, et eestlased on reformisõltlased ja me tegelikult vajame inimeste reformi. Mina tõlgendan seda väärtuste muutmise reformina. See võtab aega. Väärtuste ja hoiakute muutmine võtab tavaliselt rohkem kui viis, seitse ja kaheksa aastat.

Mina mäletan küll, et kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, siis väärtused muutusid aastaga.

Jah, aga me kardame muutusi.

Miks?

Lihtne on öelda, et äkki ma jään mõnest hüvest ilma. Pean teistmoodi käituma hakkama ja oma elukorraldust selle kaudu muutma. Ma isegi tõmban mõne idee puhul selja küüru. Siis mõtlen kaks-kolm päeva erinevatele alternatiividele ja järeldan, et miks ka mitte. Ma tunnen, et meie ühiskonnas ei ole avatust, vabadust ja julgust mõelda laiemalt kui minu enda vajadused. Kui ma mõtlen enda tulevastele lastele või oma õe lastele või toredatele kogukondade liikmetele, siis Eesti võikski areneda inimeste ettevõtlikkuse ja entusiasmi peal. Ma tunnen, et meie riik ei usalda, miks me muidu räägime vohavast bürokraatiast.

Kes see riik on? Kas see on valitsus, parlamendis võimul olevad erakonnad, opositsioon?

On täidesaatev võim ehk valitsus koos ministeeriumite ja allasutustega, mida järjest enam juurde luuakse, ning ka parlament ise. Parlamenti süüdistan ma kõige enam selles, et ta on langenud mugavustsooni ja laseb täitevvõimul endale ette kirjutada erinevaid seadusi. Mis ei ole üldse nende ülesanne, nende ülesanne on ettepanekuid teha. Aga meie oleme «sunnitud» neid maha koputama.

Seaduseelnõusid tuleb valitsusest nagu Vändrast saelaudu ja need tembeldatakse riigikogus 90-protsendiliselt ära.

Suures osas küll. Kurb on ka see, et kui pakkuda mingisuguseid alternatiivseid lahendusi, siis ministeeriumite poolt tuleb väga valus reaktsioon. Praegu on menetluses abipolitseinike õiguste javõimaluste laiendamise teema, mis on riigikogu liikmete endi algatatud, aga nurinat on palju, et mis mõttes riigikogu liikmed mõtlevad.

Mulle väga meeldis riigireformi kontekstis kõlanud mõte, et kui võetakse vastu mingit valdkonda puudutav uus õigusakt, siis tühistatakse vähemalt kaks seda valdkonda reguleerivat varasemat õigusakti. Seda ka ei juhtu ilmselt mitte kunagi?

Ka Vabaerakond on oma algusaastatel teinud samasuguse avalduse, nüüd on sellega välja tulnud Riigireformi Sihtasutus. Õiguskantsler Ülle Madise on välja toonud veel ühe murekoha ehk lühendi VTK, mis siis tähendab väljatöötamise kavatsust.

Kõlab nagu anekdoot.

No just. Selle eesmärk peaks olema, et sa räägid sihtrühmadega läbi ning otsid erinevaid lahendusi ja alternatiive, mille käigus tuleb välja ettepanek, mida hakata menetlema. Ma olen nõus Riigireformi Sihtasutuse mõttega, et kui kavatsus on valminud, siis võiks see liikuda riigikogusse, kus toimub arutelu selle üle, kas meil on probleem, kas väljapakutud lahendus aitab probleemi lahendada. Riigireformist rääkides kõlab üha rohkem väiteid, et me peame põhiseadust muutma. Me ei pea põhiseadust muutma, me peame ennast muutma, oma käitumist muutma.

Eestis on kõrgeima võimu kandja rahvas. Teie olete selle kõrgeima võimu esindaja Toompeal. See on teie kätes need muudatused ära teha.

Ma olen üle kolme ja poole aasta Vabaerakonna ridades opositsioonipoliitikuna olnud süsteemikriitik. Kurb on see, et puudub tahe ja entusiasm tõelisi muutusi läbi viia. Ka saadikute hulgas on mugavust. Loomulikult on igas fraktsioonis erinevaid saadikuid. On neid, kes teevad tööd, on neid, kes laveerivad, on neid, kes vaatavad niisama kõrvalt. See on ju läbilõige Eesti ühiskonnast. Murelikuks teeb see, et opositsiooni ja koalitsiooni vahelised barjäärid on jäigad. Jüri Adams on ka seisnud selle eest, et saadiku sõltumatus peab suurenema, see võiks riigireformi mõistes olla riigikogu töö sisuline muutus. Saadikul peab olema õigus saalis rohkem arvamusi avaldada, täna ei saa seda esimesel ja kolmandal lugemisel teha, saadikul ei ole täna võimalik lahti ütelda fraktsiooni diktaadist.

Muutke siis riigikogu töö- ja kodukorda.

Hetkel põhiseaduskomisjonis see töö käib, aga kuna seda juhib paraku koalitsioon, siis selliseid avatud ettepanekuid nad oma päevakorda ei võta.

Niisiis põhiseaduskomisjonis toimub VTK. Aga poliitikud, teie kaasa arvatud, ei ole valmis tõsimeeli arutama näiteks variandi üle võtta lastetoetused ära nendelt peredelt, kelle toimetulek on neli või viis korda Eesti keskmisest parem? Te ei ole valmis sellise ettepanekuga avalikkuse ette tulema!

Koridorides loomulikult ollakse valmis sellel teemal rääkima. Ma toon teise näite veel ja see on tööjõuprobleem. Ka sellest ei olda valmis rääkima. Kui me tajume probleemi võõrtööjõu sissetoomisega, siis on meil ju võimalik luua iseendile reeglid kuidas me neid vastu võtame ja kuidas me neid kontrollime. Aga me keeldume sellel teemal üldse debateerimast.

Riigireformi ettepanekutes on mitmeid riigikogu puudutavaid ideid. Vähendame parlamendi liikmete arvu, vaatame üle riigikogu liikmete kuluhüvitiste süsteemi ja tõstame nende palka... See ei ole ju tõsine tegevus, see on asendustegevus.

See on formaalsus, mis sisu ei muuda.

Aga miks siis parlament hambus on?

See on igavene küsimus, miks võimulolijaid ei armastata. Ma ei oska sellele head vastust anda. Eks parlament on selleks ise ka põhjust andnud. Inimesed ootavad rohkem, et neid esindatakse ja nende muredele leitakse lahendused. Täna pole seda suuremat kaasamist ja tagasiside andmist. Kui me rohkem suhtleksime ja vähem kapselduksime riigikogu saali, siis mõistaksid inimesed meid paremini. Kui meil neli aastat tagasi oli neli erakonda parlamendis, siis me rääkisime, et ei saa aru, kust otsused tulevad ja inimesed tulid tänavatele...

Nüüd on kuus erakonda, inimesed ei ole tänavatel, aga rahul ka ei ole.

Seda rahulolu ei tule kunagi.

Võib-olla ei peakski tööjõudu sisse tooma. Lõikame riigisektorit õhemaks ja töökäsi tuleb turule juurde.

Nõus.

Ametnikke on liiga palju?

On. Meil on ülesandeid ja bürokraatiat liiga palju. Meil on tööhõivest 20 protsenti avalikus sektoris. Keskmine teistes riikides on 18 protsenti, mõnes riigis rohkem, mõnes riigis vähem. Aga me ei ole selgeks teinud, millist riiki me tahame, me oleme lasknud asjal minna.

Päris hästi on läinud ju.

Mis mõttes päris hästi on läinud? Asutusi luuakse juurde, Sikkut (sotsiaaldemokraadist tervise- ja tööminister Riina Sikkut – toim) tuli hiljuti välja ideega luua uued andmebaasid ja uued töökohad. Kas meil on seda vaja? Miks me olemasolevaid süsteeme ei arenda? Miks me olemasolevate ametikohtade puhul ei küsi, et kas see, mida sa täna teed on ka inimestele vajalik?

Kas te olete parempoolne või vasakpoolne?

Pigem parempoolne.

Riigireformi idee on ju tegelikult ka parempoolne?

Jah. Ideaalis võiks inimestel olla rohkem vabadust ja riik usaldaks neid ja pakuks võimalust vähema bürokraatiaga hakkama saada. Täna ma tunnen seda, et meie ministeeriumite tsunft – ma ise olen ka selles süsteemis mõned aastad töötanud ja seda seestpoolt näinud – on nõukogude aja pärand. Seal on väga selge kontrollimehhanism, mida üks ametnik võib teha ja mida teine ametnik võib teha. Täna tulevad juba uudised allasutustest, et neil ei ole võimalik oma poliitikaid luua ja oma eesmärke täita, sest ministeerium kardab, et nad tulevad mõne uue algatusega välja, mis lahendaks inimeste tegelikke probleem. Nad ei või ise pressiteateid välja saata, kuna mõni ministeeriumi ametnik peab seda kontrollima. Kontroll versus vabadus on see, millega me peaksime riigireformi tehes töötama.

Mis siis Vabaerakonnaga juhtus? Maandusite suure mürtsuga eelmistel valimistel Toompeal ja nüüd on toetus kolm protsenti ja alla selle.

See on hea küsimus.

See on väga hea küsimus. Mis juhtus?

Ma tõlgendaksin seda niimoodi. 2011 hakkasime me vaikselt mõtlema, et Eesti vajab uut poliitilist liikumist, 2014 asutasime Vabaerakonna ja olime selgelt süsteemikriitilised ning soovisime, et inimestel oleks rohkem vabadust...

Saite parlamenti. Mis juhtus?

Siis me saime parlamenti ja tajusime, et meie süsteemikriitikat ei ole omaks võetud. Tahetakse väga selget sõnumit ülevalt alla.

Valija tahab sõnumit ülevalt alla?

Ja. Tegelikult tekkis konflikt ka erakonnas sees. Meil oli kaks väga erineva käekirjaga suurt liidrit. Sellest tekkis ka pettumus ja minu jaoks on kõige valusam olnud Vabaerakonna viimane suvi, sest Eesti poliitiline maastik vajab Vabaerakonda kui sellist oma teistsuguse mõttemaailma ja lähenemisega.

No ju ei vaja siis, kui kolm protsenti on toetust.

Õnneks või kahjuks on mõned kuud aega. Ma loodan, et õnneks.

Teil on aega neli kuud ja üks nädal. Mida te siis nüüd teete?

Meil on uus erakonna juht, kes on oma käe järgi praegu meeskonda kokku panemas.

Neli kuud ja üks nädal!

Meil tulevad kohe novembrikuu jooksul välja valimissõnumid. Käib töö ka erinevate kandidaatide otsimisega või nende kõnetamisega. Ei saa öelda, et meil asi toppab. Kas jõutakse sihile, eks seda näe. Ma ise jälgin seda natukene kõrvalt.

Kas te ise kandideerite?

Minu vastus tuleb paari kuu jooksul. See sõltub mu isiklikust elust aga ka sellest, et äkki ma suudan väljaspool parlamenti meie ühiskonna jaoks rohkem saavutada.