Oktoobrikuu viimasel õhtul tavatsetakse meenutada inglise ja kelti hingedepäeva eelsel ööl – all hallows´ eve - legendi, mille kohaselt toimub siis hullumeelne hauataguste ja põrgutegelaste maapealne pillerkaar. Ilus. Romantiline. Aasta pimedaimasse aega igati sobiv. Ent kuidas sellest surnute ja nõidade ööst on saanud kogu maailma vallutanud pöörane karneval halloween?
Tellijale
Hei teie, Mardid ja Kadrid, käes on halloweeniaeg!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halloween’i võidukäik näitab, kui paikapidav on palju korratud tõdemus, et kui Ameerika köhib, saab muu maailm, eriti Euroopa otsemaid nohu. Isegi siis, kui pisik jõudis hoopis Euroopast uude maailma. Sest kombe hakata Põhja-Ameerikas oktoobrilõpuööl süüdatavate lõkete ääres tähistama lõikusaja peaaegu lõpule jõudmist (punkt sellel pannakse eraldi, lõikustänupühaga) viisid Atlandi taha sinna ümberasunud eurooplased, peamiselt inglased ja iirlased. Praksuvate tulede valgel räägiti tondijutte, lauldi ja pidutseti. Usuti, et kõigest tulid osa saama ka peolisi nähtamatult ümbritsevad hauatagused.