/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321578t1haec5.jpg)
Puuetega inimeste huve esindavate kodanikuühenduste juhid pöördusid peaministri ja valitsuse poole, sest riik ei aktsepteeri neid täieõiguslike koostööpartneritena.
Puuetega inimesed peaministrile: meie organisatsioonid on suremas (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Riiklik sotsiaalsüsteem on lõplikult lämmatamas kolmandas sektoris tegutsevaid kodanike esindusorganisatsioone, huvigruppe koondavaid rühmitusi, teenuseosutajaid ning teisi, kelle osalusel terve kodanikuühiskond toimima peaks,» kirjutasid 20 erineva erivajadustega inimesi koondava ühenduse juhti.
Pöördumise eesmärk oli juhtida valitsuse tähelepanu puudega inimeste ja nende huve kaitsvate organisatsioonide ja väikeste eraõiguslike sotsiaal ja/või hoolekandeteenuseid osutavate ühingute raskele olukorrale Eestis.
Kirjas märgiti, et eeldused, nõuded ning kohustused, mida selles protsessis osalemiseks nõutakse, on muutnud väikeste kohalike organisatsioonide edasise ellujäämise võimatuks.
Ühingute sõnul ei ole neil aega ega vastavat bürokraatiaalast oskusteavet, et tõmbekeskustes toimuvatel ümarlaudadel käia ja aruteludest osa võtta.
«See tähendab, et väikeste organisatsioonide liikmed saavad järjest vähem aru, mida ülalpool otsustakse ning nende eksistentsi mõte muutub küsitavaks,» kirjutasid nad.
Pöördumises toodi välja, et nende hinnangul on võrreldes paarikümne aasta taguse olukorraga nõuded protsessis osalemiseks, toetuse taotlemiseks ning mõõdetavate tulemuste saavutamiseks muutunud liiga keeruliseks.
«Meie allakirjutanud, oleme seisukohal, et Eestis ei arvestata vajalikul määral erivajadustega inimeste õiguste ja seisukohtadega. Hoolimata ametlikust statistikast ja meediakajastustest on erivajadustega inimesed ja esindusorganisatsioonid olukorras, kus eluliste poliitiliste otsuste mõjutamine on muutumas võimatuks.»
Allakirjutanud tõid välja neli probleemi.
- Vähenev riigipoolne tugi kodanikeühendustele – viimaste aastate jooksul on tegevustoetused pidevalt vähenenud. Samuti ei arvestata ühingute vajadustega ressursside planeerimisel ja jaotamisel;
- Kaasamine puudub/ on näiline – kuigi innovatiivsemad riigid näevad, et kaasamine ning avaliku ja kolmanda sektori koostöö võiks mitmed probleemid sotsiaalvaldkonnas lahendada, on Eestis kaasamine peamiselt näiline ning sihtgrupil ei ole tegelikult mõjuvõimu otsuste ja ressursside üle;
- Bürokraatia suureneb – ametnikkond suureneb ja nende töö muutub näiliselt tõhusamaks. Sellega seoses esitatakse ka rohkem bürokraatlikke nõudmisi ning nõutakse aruandeid ilma, et sellest reaalselt kasu oleks. Kuigi tööhulk suureneb, siis tegelik produktiivsus väheneb;
- Toetatakse tugevaid – ainult need, kellel on administratiivset võimekust ja ressursse, on suutelised ministeeriumi pakutavatest meetmetest tulu saama. Tegelikkuses tähendab see paraku, et sihtgrupi enda häält on aina nõrgemini kuulda.
Peaministrile ja valitsusele suunatud pöördumisele kirjutasid alla Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, Tartu Liikumispuudega Inimeste Ühing, Tartu Maarja Tugikodu, Põhja Eesti Pimedate Ühing, Eesti Lihasehaigete Selts, EPRÜ Taastujate Nõukoda, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Kutsehaigete Liit, Hiiumaa Puuetega Inimeste Koda, Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit, Eesti Pimemassööride Ühing, Eesti Pimedate Liit, Tallinna Invaspordi Ühing, Saaremaa Vähiühing, Läänemaa Vähiühing, Eesti Kurtide Liit, MTÜ Händikäpp, Saaremaa Puuetega Inimeste Koda.