Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Arteri suur intervjuu! Brainstormi laulja Renārs Kaupers: mu elu juhib kirg

Renārs Kaupers ei karda tundeid usaldada. «Instinkt ja intuitsioon teavad, mis on õige, järgne sellele, mida su süda ütleb. Kui jahid edu ja jälgid silmanurgast mõnd taktikat, siis maagia lihtsalt hajub!» Foto: Liis Treimann
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Päevast, mil iga eestlane korraga teadis nägu- ja nimepidi Läti artisti Renars Kaupersit ning ümises omaette «If my star will fall, or disappears at all…», on täis tiksunud 18 aastat. Mälupilt ülevoolavalt vitaalsest noormehest laval on aga seniajani ere. Mis mind aga tõeliselt rabab – Tallinna südalinna külje all Kalarannas jalutab mulle vastu täpipealt samasugune Renārs, kes poleks nagu päevagi vanemaks jäänud! Endiselt sama reibas, vahetu, veidike uje… Mis imetrikk tal selleks on? Selle kavatsen kindlasti kohe välja uurida.

Miks sa just mere ääres kohtuda tahtsid?

Mulle meeldiks väga ujuma minna! (Renārsil on ulakas säde silmis, kuid näen, et tal on tõsi taga.) See ei loe, et on juba sügis. Venelastel on ütlemine, et halba ravib halvemaga. Minu meelest väga loogiline, ja külmas vees ujumine on ju selle kohta hea näide! Näiteks kui oled külma saanud, söö ruttu jäätist ja mine külma merre, siis haigeks ei jää.

Sa võib-olla arvad, et kui ma töötan oma häälega, siis pean olema ettevaatlik ja mitte tegema selliseid hulle asju? Aga kas tead, et mida enam püüad midagi ära hoida, seda kindlamalt see juhtub.

Osa lauljaid loobub hääle hoidmiseks elus kõigest, ainult muretsevad. Aga teised elavad täiega – sõidavad purjelauaga, seiklevad, naudivad elu. Mis sa arvad, kummad tervemad on? Kui sa kardad külmetust, siis küll see juba leiab viisi, kuidas sind kätte saada! (Naerab pikalt. Renā​rsi naer on väga meloodiline ja isegi selle põhjal on tema eriline tämber hetkega äratuntav.)

Pole vist kahtlust, kumb mõtteviis sind iseloomustab…

Mina ei muretse üldse! Ma armastan seiklust ja külma vett. Ükskord ärkasin kella viie ajal hommikul, see oli veebruarikuus. Vaatasin aknast välja, ja siis termomeetrit, see näitas pluss kuus kraadi. Ja mu esimene mõte oli: hurraa! Täielik rannailm, saab ujuma minna. Paningi ruttu riide, kimasin rattaga randa… Aga vette minnes avastasin, et jõgi on üks suur jääkamakas, vaid veidi kaldaäärset vett oli vaba. Sinna ma siis üritasin end kuidagi sisse mahutada, see oli väga naljakas, aga värskendav elamus.

See näitab, et sa pole inimene, keda hirmud tagasi hoiaks. Öeldakse, et kolm tavalisemat hirmu on külm, avalik esinemine ja inimene ise. Sind need ei paina?

Oo, seda kolmandat hirmu ma küll tunnen! Olla endaga päris aus on suurim julgustükk. Samamoodi kardan külma vett ja lava, aga see ongi ju asja ilu – sa astud oma hirmust üle. Mida rohkem kardad, seda rohkem tahad seda teha. Minu jaoks oli lavale astuda meeletult suur katsumus!

Mäletan täiesti selgelt oma esimest kontserti. Teised kutid bändist pidid mind lausa lavale lükkama! Kartsin pööraselt, jalad värisesid nagu makaronid… See oli kooli ajal, esimene Brainstormi kontsert. Aga ma pidin veel väga kaua ennast iga kord jõuga kokku võtma, et lavale minna. Ühel hetkel märkasin, et see pole enam nii raske – ainult naudin.

Täpselt sama asi on ju külma veega. Sinna on õudselt ebamugav minna, aga pärast on tunne super. Ma ei usu iialgi, et hilisem nauding saaks olla sama suur, kui alguses poleks nii hirmus ja ebamugav. 

Mis mulje sulle Eesti publikust on jäänud? «Kuumade eestlaste» kohta on lätlastel palju nöökivaid nalju.

Eestlased ja külmaverelised?! (Taas meloodiline naer.) Ma ütleks täitsa vastupidi! Olen näinud väga metsikut Eesti publikut, kes on nii hoos, et trambib jalgu ja möirgab, kogu õhk säriseb erutusest.

Eestis said tuntuks kolmanda kohaga Eurovisioonil. Kas sina tead saladust, mis Eurovisioonil edu toob?

Pole aimugi! Meie ei teadnud sellest võistlusest mitte tuhkagi. Teadsime ainult, et sõidame Lätit esindama. Me polnud seda lauluvõistlust varem vaadanudki! See oli imeline, kuna me midagi ei teadnud, ei osanud ka karta ega muretseda, võtsime seda nagu rõõmsat seiklust. 

Katsuks kangutada pikaajalise edu saladust. Kuidas sul on õnnestunud 18aastat tipus püsida? 

Hmm… tead, tähtis on mitte kusagile kinni jääda, vaid püsida aja lainel. Luua muusikat koos noorte talentidega. Noored inimesed tabavad kuidagi instinktiivselt aja vaimu ja rütmi. Kui sa seda tabad, siis inimesed mõistavad sind, järgnevad sulle ning su muusika levib kulutulena kõikjale. Kui noored sind kuulavad, on sul tulevikku. Ei saa igavesti seilata retrolainel ja toetuda vanale armastusele.

Meie viimane album valmis koos kahe kutiga, kes on kahekümnendates. Seal taga on väga lahe lugu elust – kui esitasime Eurovisioonil «My Stari», köitis see ühe üheksa-aastase poisi tähelepanu. Ta õppis viiulimängu ja mõtles, et tahaks välja uurida, kuidas täpselt keelpillipartiid selles loos kokku pandud on. Seal on kvartett. Kord sõitis ta koos vanematega suvekodusse ja pühendus seal terveks nädalalõpuks partiide otsimisele, mängis need järele ning lindistas ühekaupa kokku. Tulemus oli maagiline, tervik kõlas täpselt nagu meie loos. Selle väikese poisi jaoks oli see suur eduelamus – et ta saab muusikast aru, suudab seda puslet kokku panna! Kohtusime selle kutiga kakskümmend aastat hiljem – tema ongi David Larsson, üks meie albumi produtsente. Kuulasin seda lugu ja olin rabatud – vau! Ma ei suuda seda uskuda. Meil on tõesti väga eriline side, millele hea koostöö tugineb. Muusikas peab olema omajagu maagiat, eks ole!

Mina usun samuti muusikas maagiat rohkem kui loogikat.

Absoluutselt! Instinkt ja intuitsioon teavad, mis on õige, järgne sellele, mida su süda ütleb. Kui jahid edu ja jälgid silmanurgast mõnd taktikat, siis maagia lihtsalt hajub! Minu arvates need jooned – loogika ja loominguline intuitsioon – kipuvad olema eri inimeste anded. Paari muusikut ma küll tean, kel on annet ka ärimees olla, kuid tõtt-öelda on see peamiselt siiski äriline talent, vähem loominguline. Kuulan nende lugusid ja taban ära, et päris südameni see puudutus ei jõua.

See on nagu armastus – mõistusega ei seleta midagi ära, aga see kas puudutab su südant või mitte.

Oo, see on imeline paralleel! Ma mõtlen täpselt nii. Mõnda asja saab tunda, kuid mitte selgitada, see teebki selle tundepoole veelgi suuremaks ja tugevamaks.

Kuidas te naisega tuttavaks saite?

Oo, see on lõbus lugu – kohtusime 25 aastat tagasi kontserdil Riia Toomkiriku ees platsil. Olime ülinoor bänd, meiega tuli kohtuma üks fännitar Liepajast. Agnese meie fänn ei olnud, sõbranna vedas ta kaasa. Tema ei küsinud isegi autogrammi, ma andsin selle talle ise ja kirjutasin juurde, ma isegi ei tea, kas see oli silmapilkse armumise või hetkelise kire ajel: «Ühel päeval ma kirjutan sulle loo.» Sealt hakkasime helistama, kohtuma, ma ei saanud teda enam peast.

Kui olime juba mitmeid aastaid abielus, siis Agnese küsis: «Hei, Renārs, kus on lugu, mida sa mulle lubasid?» Üritasin välja vingerdada, et kõik mu lood on temale pühendatud. Aga tema oli konkreetne: «See vastus ei sobi, ma tahan oma lugu!» Võttis päris kaua aega teha lugu nii erilisele naisele, aga lõpuks ma leidsin õige idee. Mängisin lugu tema sünnipäeva hommikul seitsme aasta eest, see kannab nime «In my little pictureframe». Nagu öeldakse – kaua tehtud, kaunikene. Me oleme mõlemad loomult romantikud, olime alguses ja oleme ka nüüd.

Tagasi üles