Kas taimetoitlasest saab spordis asja?

Aksel Nõmmela (ees) tänavu suvel Otepää kandis Eesti meistrivõistlustel maantee grupisõidus. Foto: EJL/Adam Illingworth

Kolm vastupidavusalade esindajat räägivad, kuidas on neile mõjunud lihast loobumine. Kogenud oponendid seavad nende toitumise aga kahtluse alla.

Aksel Nõmmela teekond taimetoiduni algas kaks aastat tagasi võistlustel kukkumisega. Ta murdis parema käe väikesõrme luu. Paraku läks nii, et murtud sõrme lõi põletik. Koguni nii tugev, et arst kirjutas selle vastu tugeva toimega antibiootikumid. Need mõjusid nii, et seedimine läks pikaks ajaks, lausa kolmeks kuuks korrast ära. Kõht oli alatasa pärast söömist punnis ja valutas. Luksemburgis, kus Nõmmela tollal elas, avastas gastroenteroloog ta jämesooles haavandi.

Äkki on see osalt seepärast, et söön liha, mäletab Hollandi meeskonnas BEAT sõitev Nõmmela (23). Ta oli veebis surfates juhuslikult sattunud materjalile, mis väitis, et just lihasöömine võib põhjustada niisuguseid hädasid.

Tasapisi kärpis Nõmmela menüüs liha vähemaks. Ta loobus punasest ja sealihast, aga sõi endiselt kala ja kana, kuigi mitte nii palju nagu varem. Kui ta pool aastat pärast dieedi muutmist uuesti uuringutele läks, polnud endisest haavandist enam jälgegi. Ent samas ilmnes, et tal on laktoositalumatus.

Kuna tolleks ajaks oli Nõmmela lihast ajapikku täiesti loobunud, ei olnud tema sõnul keeruline ka piimatoodetest ära öelda. Nüüd sööb ta varasemast palju rohkem kaun- ja köögivilju, nagu punased oad, kikerherned, lillkapsas, brokoli, spinat. Tema menüü sisaldab ka tofut, veganitoite, näiteks peedi- ja porgandikotlette. Sportimiseks vajalikke valke ammutab ta veganite proteiinipulbrist, ühtlasi võtab B-12 ja D-vitamiini ning magneesiumitablette.

Poolteist aastat taimetoitlasena on Nõmmela kinnitusel andnud talle senisest palju parema enesetunde. Enam ei kummita väsimus ega roidumus, ka energiat jagub trennides ja võistlustel tema hinnangul rohkem. Kaalgi on alanenud ja püsib stabiilsena.