Siim Kallas: kiire hinnatõus on olnud praeguste riigijuhtide valik

Siim Kallase sõnul meeldib Viimsi vallavanema töö talle väga, aga sellegipoolest kandideerib ta valimistel riigikokku. Foto: Eero Vabamägi

• Keskerakonna idee on võrdsustamine, aga võrdsustamine pole kunagi õiglane.
• Omavalitsused peaksid saama osa sealsete ettevõtete dividendidest.
• Koht valimisnimekirjas sõltub inimese potentsiaalist, mitte mineviku tegudest.

Aastaid nii Eesti kui ka Brüsselis tähtsatel ametikohtadel olnud Viimsi vallavanem Siim Kallas nimetab laimuks jutte, et Reformierakond tagas oma kauaaegse valitsemisaja võimupartnerite n-ö üle parda viskamisega. «Koalitsioonid muutuvad, kui sisevastuolud kasvavad ületamatuks,» lausub ta ning soovitab hädaldajatel peeglisse vaadata.

Mõnda aega ringleb jutt, et olete riigikogu valimistel Reformierakonna esinumber Tallinna kesklinna ringkonnas. On see tõsi?

Formaalselt ei ole see veel otsustatud. Mina olen öelnud, et olen valmis kandideerima riigikogu valimistel seal, kus ma erakonnale kõige rohkem hääli toon. Seda on nuputatud, kus see koht oleks. Üks variant on kindlasti jah see (kesklinn – U. J.), aga lõplikult saab nimekiri paika jaanuaris. Nii et see on tõenäoline variant.

Oleks kesklinna piirkond teie eelistus?

Mul ei ole oma plaani. Kandideerin seal, kus erakonnale kõige rohkem kasu toon. Seal (kesklinnas – U. J.) on võimalik kandepind kõige suurem, nii et see oleks siis loogiline.

Teine oravate endine peaminister Taavi Rõivas peab nüüd kandideerima Lääne-Virumaal, kuigi algselt hõikas ta välja kesklinna. Teised peavad nüüd teie pärast ringi kolima?

Mingit lõplikku nimekirja ju veel ei ole. Nimekirja koostamine on üks keeruline ülesanne, see peab olema paigas nii, et sellega tuuakse parim tulemus. Paljud inimesed, ka meie erakonnas, mõtlevad, et mingi riigikogu kohtade kogum on juba olemas ja tähtis on, kus mina seal kogumis olen. Palju tähtsam on, et meil tuleb esmalt see kogum kätte saada.

Pole suuremat kahtlust, et kui te kandideerite, pääsete ka riigikokku. Mis saab siis sellestsamast Viimsi vallavanema kabinetist? Jääb teist tühjaks?

See on praegu lahtine, vaatame, mis valimistulemus on. Vara vastata, kui tulemus on käes, siis otsustame. Mulle siin väga meeldib, ma tegelikult ei tahaks ära minna.

Me Kajaga ei sõltu teineteisest. Mina ei nõua endale mingit kohta, sest mu tütar on peaministrikandidaat ja erakonna liider.

Reformierakonna jaoks on paras pähkel, et teil on nii pikk pink ja kõik ei mahu kandideerima. Kuidas seda olukorda lahendada, et kõik oleks rahul?

Poliitikas üht ajamäärust ei ole – minevik on puudu. On olemas olevik ja tulevik. See tähendab, et nimekiri tuleb kokku panna sellest potentsiaalist, mis on inimestel täna, mitte põhinedes mineviku teenetel. See peab olema raudne arusaam.

Ma võiks ka hakata üles lugema, mis ametites kõik olen olnud, aga mul pole mingit õigust midagi küsida. Aga kui olen huvitatud kaasa lööma, et erakond võidaks valimistel, siis ma kandideerin seal, kus on optimaalselt kõige parem, mitte et ütleksin, et kuulge, mul on siin selline elulugu ja esitan mingeid nõudmisi.

Aga pole kahtlust, et mõni inimene vaatab rohkem selle peale... Ütleme nii, et valimisvõitlus on üheplaaniline asi: peab tulema valimisvõit.

Mil määral olete arvestanud, et ükskõik kus te kandideerite, ütleb keegi ikka, et näe, sai oma koha, kuna tema tütar on erakonna esimees?

(Naerab.) Kelle probleem see nüüd nii väga on? Meil on Kadri Simson ja Aadu Must, Jüri Ratas ja Rein Ratas. Me Kajaga ei sõltu ju teineteisest. Mina ei nõua endale mingit kohta, sest mu tütar on peaministrikandidaat ja erakonna liider.

Ma tahan teda nii palju aidata kui vähegi võimalik, aga see pole selline side, et ta käsib kedagi mind kuhugi nimetada. Ta rõhutab seda tihti, et ei taha olla kuidagi oma isa varjus. Ja ega ta ole ka, ta on iseseisev inimene.

Kuidas vaatate sellele, et mõned reformierakondlased on hiljuti järsku avastanud, et erakonna programm ei sobi neile kuidagi, ning on nüüd Reformierakonnast lahkunud?

Kellelgi pole olnud keelatud programmi tegemises kaasa lüüa. Oleme Eesti poliitikas palju näinud taolisi lahkumisi, paljudel juhtudel on see ka seotud konjunktuuriga: ei olda rahul positsiooniga, mis erakonnas on, ja minnakse otsima mujalt. Aga julgeks öelda, et palju edu see kaasa ei too.

Kuidas Reformierakonna seis viis kuud enne valimisi paistab?

Kõik erakonnad otsivad, mis on valimiste põhiküsimus. 2015. aastal oli Ukraina kriis, 2011. aastal oli pronkssõduri mõju ja eurole üleminek. Mis nüüd on?

Mulle tundub, et inimeste teadvusse hakkab jõudma, et me pole kunagi olnud sellise hinnatõusu all nagu praegu. Bensiini hind on [ligi] 1,5 eurot liiter, alles oli ühe euro ligidal. Villu Zirnask kirjutas Eesti Päevalehes, kui palju on tegelikult aastaga hinnad kasvanud, meil on inflatsioon kolme protsendi ümber. Eesti Panga publikatsioonid ütlevad, et 0,6 protsendipunkti sellest inflatsioonist on otseselt valitsuse maksupoliitika resultaat. Seda on ikkagi päris palju.

Ökonomist minus näeb siin nõiaringi: hinnad tõusevad, siis tuleb surve palkade tõstmisele ja siis väheneb konkurentsivõime. See on võib-olla üks valimiste põhiküsimus.

Reformierakond kui liberaalne partei peaks hinnatõusu kohta ju ütlema, et see ongi turumajandus, hinnad peavadki tõusma.

Peavadki, kui sellel on objektiivsed põhjused. [Majandusteadlase] John Maynard Keynesi kontseptsiooni suurimaks nõrkuseks peetakse, et see kiirendab inflatsiooni, mis väljub lõpuks kontrolli alt. Teise maailmasõja järgne poliitika on sihitud sellele, et inflatsioon tuleb kontrolli all hoida. Järelikult hindade tõus ei ole mitte lihtsalt niisama.

Meie jaoks on muidugi küsimus, palju meie saame siin teha euroala liikmena. Aga kui tõsta aktsiise, mis tõstavad hindu, siis see on valik.

Reformierakond tahab rääkida majandusest, maksudest ja hindadest, aga teised erakonnad ei taha teiega sel teemal vaielda. Reformierakond ei pääse debatti.

Ei oska kommenteerida, ikka debateeritakse.

Terve Euroopa otsib maksusüsteemis asju, mida muuta. Üks asi on piiriülene kaubandus, Google’id ja Amazonid. Seal on suur raha mängus ja riigid palju sealt ei saa. Siin Viimsis ka: meie saame omavalitsusena tulu nendelt inimestelt, kes siin elavad. Meil pole tööstusettevõtete suhtes mingeid sooje tundeid, sest meie sellest mitte midagi ei saa.

Tselluloosivabriku jama on suuresti tingitud sellest, et omavalitsusel pole ühest ettevõttest mingit kasu: miks ta peaks seda endale sinna lubama? Et saaks dividendidest või majandustegevusest mingi osa, seda ju ei ole.

Meie tahaks saada osa dividendidest. Ettevõtja maksab endale miinimumpalka, millest meie saame sotsiaalmaksu, aga põhiosa tuludest võtab ta dividendidena, millest ei saa omavalitsus midagi.

Keskerakonna loosung on «Õiglane riik kõigile». Võiks öelda, et pole ju erakonda, kes ei tahaks, et riik oleks õiglane...

Võrdsustamine ei ole kunagi õiglane. Keskerakonna ideoloogia on alati olnud võrdsustamine. Astmeline tulumaks ja kõik muu selline.

Aga mis on õiglane?

Arvamused on erinevad. Mina leian, et kui inimene saab oma tegevuse eest õiglase sissetuleku ja seda temalt ära ei võeta, siis see on õiglane.

Mis on õiglane maksukoormus, see on hoopis suur küsimus. Keegi ei ole maksude vastu, keegi pole selle vastu, et suurema sissetulekuga inimesed maksavad rohkem makse, aga nad ju maksavadki rohkem. Maksukoormus jaotub ühtlaselt ja õiglaselt.

Et Eestis kinnisvaramaksu ei maksta, ei ole õiglane. Minu enda tänaval on mees, kes päris kindlasti ei maksa vallale üldse mitte midagi. Aga kui see kinnisvara oleks tal maksustatud, siis sellest ei pääseks ta kuskile.

Reformierakond kritiseeris kõvasti praeguse valitsuse tulumaksuvaba miinimumi reformi. Nüüd tahate teha sellesama 500 eurot tulumaksuvabaks kõigile. Kas selline ülepakkumine on siis õige lähenemine?

Aga see on lihtsam [süsteem].

Kas lihtsus on maksusüsteemis mingi omaette väärtus, mida peab hoidma?

Reeglina on jah. Võtame näiteks ettevõtte tulumaksu. See ei oleks õiglane maks.

Andrus Ansip vaidles omal ajal [Saksa endise liidukantsleri] Gerhard Schröderiga, et kui võtta ettevõtete tulumaksu rida, siis Saksamaal laekub seda maksu riigile vähem kui meil Eestis. Et kuidas see võimalik on, kui Saksamaal on maksumäär kuskil 40 protsenti? Aga väga lihtne: maksuvabastusi on nii palju. Ning selle soodustuse saamisel on päris kindlasti ühe elemendina sees poliitilised suhted ja seosed.

Pensionäridele elujärje paranemist lubada on seega igati loogiline, tuleb vaid tagada, et see oleks teostatav.

Pensionide tõstmise puhul läksite ka Keskerakonda üle pakkuma – neilt 100 eurot, teilt 200 eurot nelja aasta peale. Jälle ülepakkumine. Miks?

(Ohkab.) Kuna Reformierakond on täna ikkagi rahvapartei mudeliga, on tarvis pakkuda ka selliseid lubadusi, aga need peavad olema muidugi täidetavad.

Valve Kirsipuu kirjutas kunagi ühe artikli, kus ta ütles, et eesmärk peaks olema poole keskmise palga suurune pension. Pension on Eestis praegu ikka lubamatult väike. See oleks ülepakkumine, kui seda pensionilisa poleks vaja. Aga meil on mitusada tuhat pensionäri ja pension oli alles natuke aega tagasi alla elatusmiinimumi. See on ikka košmaarne!

Pensionäridele elujärje paranemist lubada on seega igati loogiline, tuleb vaid tagada, et see oleks teostatav.

Isamaa pakub, et peaks kohustusliku pensioni teise samba kaotama. Mida arvate?

Ma olen ise selle teise samba rahandusministrina välja töötanud ja ma arvan, et sellest loobumine oleks väga suur viga.

See ju ei tooda pea midagi!

Sellepärast, et seda on kogu aeg surutud hästi väikeseks. Alguses oli teise samba osatähtsus palju suurem. Aga juba siis hakkas pressimine, et suurendame staažipensioni osa, vähendame teise samba osa. Kui kogu aeg seda alla viia, ei saagi see midagi toota.

Aga see süsteem on selline, mis arvestab demograafilist situatsiooni. Kui elu läheb paremaks, kogud ka pensioni rohkem, see ei sõltu poliitilistest otsustest. See on jälle üks asi, mille tegime, aga millest nüüd tahetakse loobuda.

Keskerakond ähvardab, et kui nad ei saa võimule, siis tuleb Reformierakonna-EKRE valitsus. Reformierakond ähvardab, et kui ei saa võimule, tuleb Keskerakonna-EKRE valitsus. Miks selline ähvardamispoliitika?

EKRE valijaskonna jaoks oleme meie vastunäidustatud, Keskerakonda suhtuvad nad väga pooldavalt. Aga meie küll ei aruta, et võiksime koos EKREga koalitsiooni teha.

Kui olin algaja parteijuht, siis minult ikka küsiti, kas sellega teete koalitsiooni, vastasin, et ei, sellega me ei tee. Aga kas sellega teete? Ei, sellega ka ei tee. Aga siis öeldi, et kas kavatsete üksi valitseda, te ei saa ju nii palju hääli.

Seega on tark tegu oodata tulemused ära ja siis vaadata. Aga kombinatsioon Keskerakond-EKRE on meile küll päris vastumeelne.

Mitmed koalitsioonid, mida on vedanud Reformierakond, on aja jooksul oma kaaslasi mingil hetkel üle parda visanud. Miks arvate, et keegi üldse tahab Reformierakonnaga veel valitsust teha?

Väide partnerite üle parda viskamisest on laim. Koalitsioonid muutuvad, kui sisevastuolud kasvavad ületamatuks. Need, kes täna hädaldavad, vaadaku peeglisse.

Urmas Reinsalu juhtimisel võitis Res Publica 2003. aastal valimised (Keskerakond kogus Res Publicast rohkem hääli, kuigi mandaate saadi võrdselt; Res Publica esimees oli toona Juhan Parts, kellest sai peaminister – toim) ning kahe aasta pärast polnud neid enam olemas. See on saavutus, milles Reformierakond küll oma osa ei näe. Hädaldajad peaksid eelkõige süüdistama oma valijaid, kes on neid reetnud ega kipu palju hääli andma.

Kolme hulgast – Isamaa, Eesti 200 ja Vabaerakond – ma oletan, saab riigikokku Isamaa ja teised ei saa. See teeb siis viis erakonda.

Meil pole pikalt olnud kahe suurima erakonna koalitsiooni, kuigi valimistulemuste järgi on valijad seda juba ammu tahtnud. Kas nüüd tuleb?

Mul endal oli kahe erakonna koalitsioon, toimis küll. Muidugi oleks see mugavam, eriti kui nad on erineva profiiliga ega kalasta sama valijaskonda. Sama profiili peal, nagu meie ja Isamaa, tekib paratamatult rivaliteet ja peab vaatama, kelle peale prožektor parasjagu paremini paistab.

Muidugi oleks parem, kui selline asi oleks võimalik. Aga võib-olla siin tuleks küsida ikkagi erakonna esimehe (st Kaja Kallase – toim) käest, kuidas ta neid asju näeb.

Mitu erakonda järgmises riigikogus on?

Kolm suurt (peab silmas Reformierakonda, Keskerakonda ja EKREt – U. J.) tulevad kindlasti sisse. Sotsid tulevad ka kindlasti sisse, aga ma arvan, et ka Isamaa... Vabaerakond annab iga päev mingi uue lausungi välja, kas nad aga suudavad...

Edasi läheb keeruliseks. (Mõtleb.) Kolme hulgast – Isamaa, Eesti 200 ja Vabaerakond – ma oletan, saab sisse Isamaa ja teised ei saa. See teeb siis viis erakonda.

Seni kokkulepitut tehakse hooga ümber

Siim Kallas näeb imestusega, et paljudest asjadest, mille suhtes Eestit juhtinud poliitikud ehitasid üles konsensusliku poliitika, on hakatud taganema ja loobuma.
«Laari, Vähi ja Savisaare valitsused rõhusid kõik, et tuleb minna riigimajanduselt üle eraomandil ja turumajandusel põhinevale majandusele. Kõik ajasid seda asja. Täna käib kõik vastupidi: riigikeskset majandamist aina suurendatakse,» ütles ta.
Kui kõik riigile üle anda, siis ühel hetkel peab Kallase sõnul riik ka kõige selle eest vastutama. «Kui riik võimaldab bussisõidu tasuta, siis riik ka vastutab. Ja hakkab siis ka vastutama bussijuhtide palkade eest, liinisageduste eest, teeninduskvaliteedi eest. Sealt tekib rahulolematus, sest rahvas pole nende asjadega kunagi lõpuni rahul.»
Sõnapaari «okupatsioonikahjude hüvitamine» kuuldes oleks kadunud president Lennart Meri Kallase arvates tõeliselt marru läinud. «Me võtsime põhimõttelise hoiaku, et ei võta Nõukogude Liidult üle ühtegi padrunit ka, sest me ei ole Nõukogude Liidu õigusjärglased,» rõhutas ta.
EKRE ja Eesti 200 lubadused võtta laenu, sealhulgas näiteks õpetajate palkade tõstmiseks, on Kallase arvates sisuliselt tarbimiseks võetud SMS-laen.
«Kes laenu annab, ma tahaks küsida! Ja mis tingimustel? Oleme algusest peale üles ehitanud rahanduse, mis põhineb tasakaalul ja põhimõttel, et võlg on võõra oma. Ma ei ütle, et laenu ei tohiks võtta, aga sellest saab rääkida ainult investeeringute võtmes,» rääkis ta.
Urmas Jaagant