Riigikontrolli aruandest selgub, et õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt. Kõigi auditeeritud õigusaktide seletuskirjades puudusid mõjuhinnangud rohkem kui pooltes nõutud mõjuvaldkondades, leidis riigikontroll.
Mõjuhinnangute esitamata jätmise peamiseks põhjuseks on puudulik kontroll mõjuhindamise reeglite täitmise üle ja mõjuhindamise alatähtsustamine.
«Vähe hinnatakse õigusaktide mõju ka seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku,» seisab riigikontrolli aruandes.
«Õigusaktide seletuskirjades kajastatakse sageli ainult positiivset või väljavalitud reguleerimisviisi toetavat mõju, jättes välja toomata negatiivsed tagajärjed,» lisatakse. Seal, kus mõju on analüüsitud, on mõjude arvulist väljendust kasutatud vaid pooltel juhtudel. Mõjusid rahas on teatud määral hinnatud samuti pooltes seletuskirjades, kusjuures hinnang, mis käsitleb nii tulusid kui ka kulusid, on esitatud vaid umbes 10 protsendis seletuskirjades.
Kulusid riigieelarvele pole pooltel juhtudel välja toodud
Rohkem kui pooltes õigusaktide seletuskirjades ei ole riigikontrolli aruande järgi välja toodud kulusid riigieelarvele või on piirdutud vaid viidetega, et täiendavaid kulusid riigieelarvele ei kaasne või et seaduse vastuvõtmine ei põhjusta riigile täiendavaid lisakulutusi.
«Rahandusministeerium ei ole seejuures pidanud vajalikuks luua ministeeriumidele õigusaktide seletuskirjas riigieelarve kulude arvestamiseks vajalikku juhendit, mistõttu õigusaktide mõju analüüsimine ei toeta riigieelarve koostamist ega eelarvekulutuste optimeerimist,» leidis riigikontroll.
Õigusakti seletuskirja eelnõus hinnatakse ebarealistlikult seaduse jõustumiseks vajalikku aega ning planeeritakse puudulikult rakendamiseks vajalikke tegevusi. Sageli jäetakse õigusakti avaldamise ja jõustamise vahele väga vähe aega. Üle kahe kolmandiku valimi õigusaktide puhul jäi õigusakti rakendajatel seaduse avalikustamisest kuni selle jõustumiseni vähem kui kaks kuud, enam kui poolte õigusaktide puhul jäi aega vähem kui üks kuu.