Suitsuandureid kontrollib sada ametnikku, vingugaasiandureid kaks

Riigikogu võttis vastu seaduse, millega tarbijakaitseamet ühendatakse tehnilise järelevalve ametiga. Ühendametit asub juhtima tehnilise järelevalve ameti praegune peadirektor Kaur Kajak (fotol). Foto: Liis Treimann

Päästeametis tegeleb umbes sada inspektorit muuhulgas suitsuandurite olemasolu kontrollimisega, TJAs on gaasiseadmete ja vingugaasiandurite kontrollimiseks kaks töötajat.

Seadus gaasikütte kasutajat liigsete kohustustega ei koorma, gaasiseadmete tootjate kehtestatud ekspluatatsioonireeglid on palju karmimad.

«Ehitatavasse eramusse gaasikütte paigaldamisel tuleb koostada hulk dokumente, mida läheb vaja maja kasutusloa saamisel,» ütles tehnilise järelevalve ameti (TJA) peadirektor Kaur Kajak. Seadus kohustab gaasiseadmeid kontrollima enne kasutusloa andmist ja siis 15 aasta möödudes.

«Aga gaasiseadet tuleb hooldada vastavalt tootja juhistele ja üldjuhul on see kord aastas. Autodega on ju nii, et kui kaks-kolm aastat ainult paaki kütust valada ja ringi sõita ilma kordagi hoolduses käimata, siis varem või hiljem mingi probleem tekib. Gaasiseadmega on samamoodi,» rääkis ta Kakumäel aset leidnud gaasiõnnetuse taustal.

Kuna laste surmaga lõppenud õnnetuse tõttu on algatatud kriminaalasi, siis TJA seda konkreetset juhtumit ei kommenteeri. Üldisemalt aga ütles Kajak, et vingugaasiõnnetuste temaatika on tõusnud rohkem päevakorda käesoleval aastal, ja just selle tõttu, et alates 1. jaanuarist muutus vingugaasiandur paljudele gaasiseadmete kasutajatele kohustuslikuks..

TJA hakkas õnnetuste statistikat koguma 2011. aastal. «Alates sellest ajast on märgatavalt kasvanud päästeametisse saabunud teadete arv gaasilõhna kohta. Kas teate taga oli ka tegelik gaasileke või oli seal midagi muud, nende andmetest ei selgu,» rääkis Kajak.

«Meie arvame, et selle põhjuseks on vingugaasiandurid ning teated on tulnud just andurite tõttu. Näiteks korteriühistu on teinud hanke ja ostnud kõikidele korteritele korraga vingugaasiandurid. Need on nagu teisedki andurid, väga tundlikud ning hakkavad  tööle ka väga väikese vingugaasi eraldumise korral. Nii et vingugaasi puudutavate teadete arv on kasvanud, aga mina seostan seda vingugaasianduri kohustuslikuks muutumisega,» märkis ta.

TJA juht lisas, et ei ole kindel, et kas 2011. aastal või veel varem vingugaasist põhjustatud surmad üldse niimoodi registreeriti. «Inimene suri ära, kutsuti kiirabi või arst, kes konstateeris surma, aga seda ei pandud vingugaasiõnnetusena kirja,» ütles ta.

Päästeametis on tööl sadakond inspektorit, kelle töö on muuhulgas kontrollida suitsuandurite olemasolu inimeste kodudes. TJAs tegeleb gaasi- ja surveseadmete kontrolli ning vingugaasiandurite olemasolu kontrollimisega kaks-kolm ametnikku.

«Oma ressursi juures oleme me kontrollinud märkimisväärse hulga gaasiseadmeid (ca 8000) ja viinud läbi ca 1000 menetlust, seda tööd jätkame. Meie tööpõld on seni olnud vana elamufond, mis asub Põhja-Tallinnas, Mustamäel ja Ida-Virumaal. Vismeistri kandi 10–15 aastat tagasi ehitatud eramud oleksid enne viimast juhtumit jäänud kõrgendatud ohu kaardilt välja,» rääkis TJA juht.

Veel üks põhjus, miks inimesed ei tõtta koju vingugaasiandurit hankima, on selle hind. «Hind on vahemikus 30–70 eurot, mis on paljude inimeste jaoks päris korralik väljaminek,» tõdes Kajak. Ta meenutas, et suitsuanduri kohustuslikuks muutmisel tehti viie aasta pikkune üleminekuperiood, vingugaasiandurite nõue hakkas kehtima mõne kuu pärast.

Kajaku sõnul pole vingugaas gaasikütteseadmete eripära: traditsioonilisel ahjukütmisel on vingugaasiõnnetuse oht tegelikult tunduvalt suurem. Aga nii ahjukütmisel kui ka gaasiseadmete kasutamisel on lihtsad reeglid, mida järgides on kütteseadmeid ohutu kasutada.