Lõbus elu Soome pensionäride kommuunis

Lõunasöögi valmistamine hoogsa grupitööna algab seeniorimajas vahel juba kell üheksa hommikul. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

93-aastasel arhitektil Heili Volberg-Raigil on ammune unistus. Sellest otsustas ta Postimehele kirjutada pärast seda, kui luges ajaleheartiklit üksildusest.

Seejärel tuli proua toimetusse kohale, rääkis oma visioonist lähemalt ning soovitas uurida, kuidas käib elu naaberriigis. Seal ei pea vanurid tingimata oma viimseid elupäevi veetma üksilduses või kodust eemal ühispalatis, põrnitsedes päevast päeva kaktusepottide vahelt aknast välja. Selline lõpp oleks staažika arhitekti suurim hirm.

Pensionärid võiks kokku kolida seeniorimajja, pakub Volberg-Raig. Proua Volberg-Raig oleks isegi nõus Tallinna kodu maha müüma ja ühes 94-aastase abikaasaga väiksemasse korterisse seeniorimajas kolima. 

«Olen külastanud hooldekodu. Seal oli nelja inimese tuba, kus igal ühel oli voodi ja öökapp. Rõivad sai ka kuskile panna. Üks oli parajasti toas, istus ja vaatas aknast välja. Aknalaual olid kaktused. Kas selline peaks olema ühe inimese lõppjaam?» küsib seeniorarhitekt ja soovitab tungivalt - sõitku Postimees Soome ja vaadaku järele, et ei pea.

Tõepoolest, Tallinnast kahe laevasõidutunni kaugusel on paljud pensionärid ühte majja kokku kolinud. Ent hoopis eriline eakate kommuunielu käib Helsingi kesklinna lähedal kiiresti arenevas Kalasadama rajoonis.

Kõik elanikud on oma kodud maha müünud ning ostnud eakate majja väiksema korteri. Ent ühel tingimusel. «Meie majas saab elada, kui inimene osaleb kommuunielus,» ütleb Leena Vahtera.