/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2018/09/28/11453437t1hf30e.jpg)
Taas kümnetunnine tööpäev toimetuses. Jõuan koju, teen kassile pai ja silmad volksavad viskipudeli poole riiulil. Oh, küll tahaks ajud korraks siledaks lasta! Selle asemel istun diivanile, tõmban Oculus Go pähe ja heidan õnge vette. Ja juba näkib!
Tellijale
Odavlennupilet virtuaalmaailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu meelest pidi Oculus Go olema see virtuaalsusreaalsusseade (VR), mis tehistõelisuse massidesse viib: suhteliselt soodsa hinnaga, ei vaja toimimiseks tuhandeeurost arvutit ega mängukonsooli ning sellel ei lohise taga tüütud juhtmed. Kuna seade kuulutati välja alghinnaga 200 dollarit (USAs), tundsin, et nüüd on minu tund saabunud: hakkan VR kodanikuks. Tegelikkus oli midagi muud.