Linnapea ja peapiiskop tutvusid renoveeritud Piiskopi aiaga

Täna tutvusid Tallinna linnapea Taavi Aas ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma värske ilme saanud Piiskopi aiaga

Aas ja Viilma imetlesid ka mullu oktoobris reformatsiooni 500. aastapäeva auks Piiskopi aeda istutatud paradiisiõunapuu esimesi vilju. «Tore on vaadata, et see puu nii hästi kasvama läks ning juba vilja kannab. Tänavuse põuase suve tõttu poleks seda julgenud lootagi,» ütles Aas Postimehele.

Piiskopi aia rekonstrueerimisel oli eesmärgiks aia kaks tasapinda visuaalselt siduda ning luua terviklik pargiala. Tööde käigus restaureeriti Piiskopi aia keskaegne kaev, mis valgustati seestpoolt ning kaeti lamineeritud klaasiga. Vaateplatsi kahe tasapinna vahele rajati istemüürid ja korrastati vaateplatvormi paekivimüüritis. Autode parkimise tõkestamiseks asendati Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja kõrval asuv betoonkividest katend murukattega,» teatas linnavalitsuse pressiteenistus.

Piiskopi aeda rajati õunapuude ala ja pargi graniitplaatidest peatee kõrvale diagonaalseid kõrvalteid koos uute murupindadega. Radade äärde paigaldati pingid, prügikastid ning kõrvalteede valgustamiseks täiendavad valgustid. Peatee graniitplaatidesse graveeriti Kristuse Kolgata tee 14 peatuspunkti ja rajati platsid tulevastele skulptuuridele. Ühtlasi toodi olemasolev tuletõrje veevõtukaev vaateplatvormi esiselt pargialalt välja Toom-Kooli tänavale.

Pargiala kõrghaljastusest on tähelepanuväärseimad kaks tamme, mis teadaolevalt on Toompea vanimad ja suurimad.

Piiskopi aia korrastamise projekti koostas OÜ Kivisilla. Kahes etapis mullu ja tänavu tehtud tööde kogumaksumuseks kujunes 394 000 eurot. Ehitustööd teostasid Tallinna Teede AS ja AS Terrat.

 

Piiskopi aia ajalugu

Piiskopi aia ajalugu on seotud Toomkirikuga, mis rajati tõenäoliselt 1219. a pärast taanlaste vallutust. 1229. aastal saabusid Taanist Tallinna dominikaani mungad eesmärgida rajada Toompeale klooster ja alustasid praeguse Toomkiriku kohale kivikiriku ehitust. Konflikt Taani kuninga vasallide ning Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel peatas kirikuehituse. Pärast rahu sõlmimist valmis 1240.a uus kivikirik, mis pühitseti Pühale Neitsi Maarjale. Samal aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks.

Piiskopimaja

Omaaegse piiskopimaja kohta arhiiviallikaid säilinud pole, sest need võisid hävida konsistooriumi arhiiviga 1684. aasta tulekahjus. 1434. aastaga dateeritud piiskopimaja asukoht pole täpselt teada. 1420. aastal mainiti esmakordselt Tallinna piiskoppide valdust Toompeal seoses juba 14. sajandi lõpul Vigala Uexküllide valduses olnud naaberkinnistuga (tänapäeval Toomkooli 13), mis külgnes väikese linnuse vallikraaviga (esimene teadaolev omanik oli 1419. aastal surnud Nicolaus Uexküll). Tema testamendis (21.12.1420) mainitakse esmakordselt Tallinna piiskoppide valdust Toompeal. Rasmus Kangropooli järgi mainitakse piiskopi residentsi 1509. aastal, mil pärandit jaotanud Uexküllid loobusid õigustest «isanda (=piiskopi) koja ja linnusekraavi vahel asuvale väikesele majale». 16. sajandi lõpus Uexküllide poolt Rootsi riigile loovutatud kinnistu kannab hilisemates dokumentides veel mõnda aega Vigala maja nime.

Hoonestus enne 1684. aasta tulekahju

Pärast 1553. või 1581. aasta tulekahju asusid tänapäevasel Piiskopi aia krundil mõned ehitised. Hooned on näha Tallinna maketil 1683. aastast, kus krundi põhjakülge piirab kahe kaaravaga ühekordne pikk ehitus, millega läänes liitub vastu Toompea ringmüüri toetuv teine väiksem otsaviiluga ning sadulkatusega vahetult Toomkooli tänava joonel asuv hoone. Kangropooli arvates on tegemist varasemast ansamblist säilinud kõrval- ja abihoonetega. 1684. aasta tulekahjus need hooned hävisid ning hiljem pole kinnistu enam hoonestatud. 17. sajandi linnamaketil on Toomkiriku läänefassaadi taga tänaseni samas mahus säilinud Toom-Kooli 21/nr 16 (tänapäevase Piiskopiaia idaküljel). Toompea kinnistute üldstruktuuris täiesti ebahariliku konfiguratsiooni põhjustas arvatavasti 1553. või siis 1581. aasta tulekahjule järgnenud krundipiiride muutumine. Selliselt kujutaks praeguse Toom-Kooli 21 peahoone ehk vana elamu alune eenduv territoorium ilmselt äralõiget endise Toom-Kooli tn 19/nr 15 kinnistust. 1650. aastatel on Toom-Kooli 21 elamuga külgnenud väike elumaja, mille 29.09.1653.a Henning Grassi lesk müüs haagikohtunik Reinhold Wrangelile. Peale 1684. aasta tulekahju jäi kinnistu hoonestamata ning peale 1706. aastal järglasteta surnud R. Wrangeli tühi krunt liideti piiskopi valdustega. Kiriku omandis olev krunt oli pikemat aega kasutusel kirikuametnike aiana. 1765. aastal nimetatakse seda Toomkiriku ülempastor Harpe aiaks. 1684. aastal tõusis päevakorda Toompea ulatuslik kindlustamine, mis jäi rahapuudusel ellu viimata. Plaanitud ümberehitused hõlmasid ka Piiskopi aia maa-ala. 1880. aastatel liideti krundi lõunapoolne osa Toomkooli 17-ga(nr 14), mille omanik lasi 1887.a lammutada kunagise Vigala maja krundi ulatust tähistanud kõrvalhoone (nr 13). Hiljem oli ala kasutusel läheduses paiknenud Toomkooli spordiplatsina. Piiskopi aia alumise tasandi kaev kaevati 1954/55.a põhjani lahti ja restaureeriti. Uuringutega fikseeriti kaevu sügavuseks alates suudmest 9,75 m, täitepinnase osas paest raketega ja 5,7 m ulatuses paekaljusse raiutud. Pärast korrastamist kogunes kaevu 3,85 m jagu vett. Vesi oli halva maitsega ja ei sobinud joomiseks, sest Toompea kaevudes polnud mitte põhja- vaid pinnasevesi.

Haljasala kujunemine

Heldur Sanderi väitel on Tallinna vanalinnas alati olnud ka rohealasid. Toompeal oli mitmeid väiksemaid hooviaedu, suurim haljasala oli Toomkiriku esine kalmistu. Toompead laastanud tulekahjudes (1433, 1533, 1581) said kannatada ka seal kasvanud puud. Toompead hoonestamise käigus rajati väiksemaid hoovi- ja suuremaid iluaedu. 18. sajandist alates on tuntud Piiskopi aed, kubermanguvalitsuse hoone juures Kubernerilossi aed, Komandandi maja aed ja Saarlava kaguneemikul paiknenud Taani kuninga aed.