Psühholoog: lapse lein on triibuline

Foto: SCANPIX

Väikelapse hukkumine lasteaias puudutab laia ringi inimesi, seejuures ka kõiki lapsi, kelle leina ajal tuleb nende hirme aktsepteerida ja vastata kõikidele nende küsimustele, selgitas kliiniline psühholoog Ruth Raielo intervjuus Postimehele.

Kui paljusid inimesi lapse hukkumine puudutab?
Eks see puudutab kõiki, kes selle olukorraga kokku puutuvad. Eelkõige muidugi lapse enda perekonda, kellele siiras kaastunne sellise tohutu kaotuse puhul. Aga kindlasti mõjutab see ka teiste laste vanemaid. Kui mõtleme, mis ühiskonnas toimub, siis ka laiemalt kõigi laste vanemad, kelle lapsed käivad koolieelses lasteasutuses.

Kindlasti on rohkem mõjutatud lapse pere, teiste laste vanemad, kogu lasteaiapere - nii personal kui kõik lapsed, eelkõige hukkunuga samas grupis olnud lapsi, aga kindlasti ka teisi, sest kõigil on see teave juhtunu kohta.

Kuidas lapsed surma mõistavad?
Oluline on teada, et lapse vanusest ja arengutasemest sõltub tema arusaamine surmast. 3-aastased ei saa surma lõplikkusest aru. Nad võivad suvalisel ajal küsida sama lapse kohta, et millal ta tagasi tuleb. Neile tuleb väga täpselt selgitada, mida see tähendab, et laps on surnud.

Sellegipoolest võivad neil tekkida uued küsimused - kuigi nad on kuulnud sõna, et ta on surnud, ei tarvitse see tekitada nendes arusaama, mida see tegelikult tähendab.

Ometigi nemad ju ka leinavad. Mismoodi see väljendub?
Muidugi leinavad. See võib väljenduda erinevalt, alates sellest, et mõnedel lastel ei tarvitse reaktsiooni üldse tekkida. Teisalt võivad nad küsida ta järele korduvalt. Paljudel lastel, kui neile hakatakse seletama, et laps on surnud ja ei tule kunagi enam, võivad hakata tekkida mõtted-hirmud, et ka teised inimesed, lasteaiakaaslased võivad surra.

See ei pruugi olla väga tõenäoline veel 3-aastastel, kuid vanematel lastel küll. Areng muidugi ei sõltu vaid vanusest, vaid ka varasematest kogemustest surmaga. Mõned lapsed võivad olla kogenud näiteks oma lemmiklooma surma, siis nad saavad rohkem aru, kui on näinud, et ta ei liiguta ega hinga ja maetakse. Neil on konkreetsem arusaam.

Kuidas lastega sel ajal käituda?
Kasvatajad ja kindlasti vanemad peavad panema tähele üldisi reaktsioone. Laps võib lihtsalt muutuda ärevaks. Sagedased on unehäired – laps ei julge magama jääda, sest magamajäämine on samuti üksijäämine. Igasuguse üksijäämise ees võivad hirmud tekkida. Näiteks kui varem võis vanem rahulikult korraks väljas või poes ära käia, siis võib-olla nüüd laps hakkab klammerduma ega julge enam üksi jääda.

Sel perioodil jõumeetodil käituda ei saa, tulebki lapse hirme aktsepteerida. Kui ta kardab üksi magama jääda, võibki vanem tema kõrval magama jääda, tuled põlema jätta või ukse lahti, või mis last toetab nende hirmudega. Aga mitte jätta üksi sel ajal. Kui laps saab õiget tuge ja abi, kaovad need reageeringud ära.

Inimesed teevad leinatööd või öeldakse, et lein teeb inimeses tööd. Lapsed võivad leinatööd teha erineval moel, näiteks nad võivad olukordi läbi mängida, mingeid olukordi joonistada. Vanematele võib õnnetuste läbimängimine hirmutav tunduda, kui laps korduvalt ja korduvalt seda teeb, kuid selle eesmärk on, et laps üritab sellega kontrolli tagasi saada. Kui juhtub õnnetus, siis neil justkui pind kaob jalge alt ära. Lapsed ise läbi mängimise üritavad nii-öelda kontrolli oma elu üle tagasi saada. Nõnda see toimib. Seda tuleks lasta neil teha. Nad võivad mängu küll sekkuda, tuua abi sellesse olukorda, näidata, kust abi tuleb, aga sageli lapsed leiavad ise ka selle üles.

Missugused hirmud tekivad teiste laste vanematel?
Selge see, et see juhtum paneb tõsiselt mõtlema, tutvuma lasteaias ohutustehnikaga, on täiesti mõistetav, et praegu lapsevanemad tunnevad eriti suurt huvi, et oma turvatunnet taastada. Mida sotsiaalselt vastutustundlikum inimene, seda rohkem ta selle vastu huvi tunneb.

Kaua see periood aega võib võtta?
Seda ei saa konkreetselt öelda, oleneb lapsest. Lapse lein on triibuline - see tähendab, et vahepeal võib laps olla täiesti tavaline, mingeid erilisi märke ei ole. Siis võivad tulla jälle mingi asjaga seoses mõtted, küsimused, hirmud. Normaalse toimetuleku ja käitumise perioodid võivad vahelduda leinaperioodidega. Oluline on, et laste leina ei saa alahinnata. Nad lihtsalt leinavad teistmoodi.

Milliseid soovitusi võiks pedagoogidele anda selleks ajaks? Kas peaksid tegema ühiseid vestlusi või iga lapsega ükshaaval rääkima?
Kui tahta ühiseid vestlusi pidada, võiks enne psühholoogilt nõu küsida. Pedagoogid peaksid üritama nii palju kui võimalik, laste turvalisust taastada. See tähendab, et kui lapsel on mingid hirmud, kui äkki hakkab keset päeva ema taga igatsema või muud sellist, et nad oleksid toetavad, suudaksid lapsi märgata ja nende emotsioone aktsepteerida.

Nad peaksid olema valmis laste kõigile küsimustele vastama, nii nagu vanemadki. Me kunagi ei tea, millise küsimusega nad pöörduvad. Kindlasti ei tohiks öelda, et «ärme sellest räägi», «räägime hiljem või pärast» või «ma juba sellest rääkisin». Midagi tuleb kohe üritada vastata, isegi kui kohe ei oska põhjalikult seletada. Nad on ikkagi ju pedagoogid, kes lastega töötavad, ma ei usu, et nad lastega hätta jäävad.

Kõigis lasteasutustes peaks olema oma kriisiprogramm ja juhendid, kuidas selliste õnnetuste puhul psühholoogilist abi anda.

--
EALISED ISEÄRASUSED EELKOOLIEALISTE LASTE LEINAS
Mõtlemise iseärasused :
• konkreetne mõtlemine
• tsirkulaarne arusaam ajast, ei pea surma lõplikuks (sureb, elab jälle)
• eelloogiline mõtlemisviis e. valed ettekujutused surma põhjustest
• maagiline mõtlemine e. mina põhjustan maailma toimimise

Reageerimisviisid :
• reageerivad väga ägedalt või
• ei reageeri peaaegu üldse
• sõltuvuskäitumine
• regressiivne käitumine
• korduvad juhtunuga seotud mängud
• unehäired, hirmuunenäod
• endassesulgumine, ei oska teistele mõistetavalt välja elada
• hirm tundmatu ees, elumuutuste ees

Leinaprotsessi toetamine:
• sekkuda võimalikult kiiresti
• vajavad välist abi
• lahusolekut taluvad halvasti
• ema surm on raske arenguline trauma, nn. valed süled kus peavad olema
• hooldaja ehk asendusema peaks jääma pikaks ajaks
• igapäeva rutiini jätkumine on väga oluline – võimalikult kohe lasteaeda
• konkreetsed otsekohesed seletused, vastata kohe ja järjepidevalt
• kasutada kindlasti sõna surm, surnud - see on midagi muud kui lahkumine, uinumine igavesele unele vms, mis võib tekitada hirmu igapäevaste lahkumiste ja magamise ees
• rituaalid, konkreetsed tegevused
• kaasata laps leinaga seotud tegevustesse
• korrastavad juhtunust arusaamist joonistades ja mängides, mitte takistada seda, aga kindlasti jälgida ja vajalikke seletusi anda
• psüühiline kaitse – ei jõua kaua masenduses olla
• kaitseb ebapiisav võime tajuda surma dimensioone
• loomult otsekohesed, avameelsed, konkreetsed

LEINALE JÄRGNEV
• Kindlustunne on kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks ja kergesti ärrituvaks
• Lapsed jäävad sageli omapead. Nendega räägitakse vähe, neile ei selgitata toimuvat. Tühimikud täidavad nad oma fantaasiatega.
• Lastel võib esineda tugevad tundeid, mis neid hirmutavad.
• Laste ellu tuleb mitmeid muudatusi
• Lapsed võivad esmakordselt kokku puutuda abstraktsete mõistete ja raskete selgitustega
• Üleelamised väljenduvad kõige rohkem käitumises, õppeedukuses, suhetes

NELI MÜÜTI LAPSE LEINA KOHTA
1. müüt - Lapsed ei leina
Tegelikult -
• Lapsed leinavad jupi kaupa, kurbus vaheldub rõõmuga mitu korda päevas
• Lein tuleb tagasi laste arenedes
• Lapsed ei mõista, et nad leinavad, ei saa aru tunntest, mis neid valdavad ja ei oska neist rääkida

2. müüt – Lapsed ei puutu kokku kaotusvaluga
Tegelikult –
• Lapsed puutuvad leinaga kokku igapäevastes tegevustes – koolis ja trennis läbi hinnete ja võistlussituatsioonide, enesehinnangu, suhete; kodus läbi kontrolli, mõistmise, turvalisuse, muutunud peresuhete
• Üks seitsmest lapsest kaotab vanema enne 10. eluaastat (Suurbritannia)

3. müüt – Lapsepõlv on kõige õnnelikum aeg inimese elus
Tegelikult –
• Lapse elus on erinevad arengustaadiumid
• Iga arengustaadiumi iseloomustab pidev muutus mõtlemise, tunnete ja keha arengus
• Peaaegu iga eluvaldkond läbi nende arengustaadiumide on kontrollitud asjaolude poolt, mis on lapse mõjusfäärist väljas

4. müüt – Laps ei saa juhtunust aru, laps unustab
Tegelikult –
• Laps, eriti väikelaps ei oska oma tunnetele nime anda
• Lapse leinale ei jäeta tihti ruumi täiskasvanute kõrval

MIDA LAPS VAJAB, ET END HÄSTI TUNDA
Järjepidevust – laps tahab, et kõik asjad oleks endised. Mida noorem laps, seda olulisem on, et säiliks endine elurütm, rutiin igapäeva tegemistes. Soovitav on teha nii vähe muudatusi kui võimalik ja ainult sel juhul, kui need on vältimatud. Võimalikult kiiresti tuleb tagasi minna kooli, lasteaeda ja muude harjumuspäraste tegevuste juurde.
Selgust – laps tahab aru saada, mis temaga ja tema ümber toimub. Last tuleb kaasa haarata. Anna lapsele eakohast selgitust ja informatsiooni nii palju kui võimalik. Avatud emotsionaalne kontakt on väga oluline, aita lapsel leida sõnu oma tunnetele.
Iseenda mõistmist – arusaamist enda kehas ja meeltes toimuvast. Mis minuga toimub? Kas ma lähen hulluks? Kas see jääbki nüüd nii? Aita lapsel aru saada sellest, mis temaga lahti on.
Normaliseerimist – Laps võib tunda end üksinda, mahajäetuna. Selgita, et see, mis temaga toimub on normaalne selles mittenormaalses olukorras.
Võimalust end väljendada – tunnete ja mõtete väljendamise erineval viisil. Joonistamine, muinasjutud, rituaalid, sportimine, tantsimine, muusika kuulamine, päeviku pidamine. Rääkimine.

/koostanud Pille Isat/