Ladõnskaja-Kubits ei seoks eestikeelset haridust konkreetse tähtajaga

Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Tairo Lutter / Postimees

• Eestikeelsele haridusele üleminekuks on üldine poliitiline kokkulepe olemas
• Haridusministeerium võiks seda protsessi ainsa ametkonnana suunata

Isamaasse kuuluv riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits on veendunud eestikeelsele õppele ülemineku pooldaja, kuid ei seaks sellele konkreetseid tähtaegu või kuupäevi ning paneks kogu eesti keele õpetamise protsessi juhtima ja suunama haridusministeeriumi. Eelmisel nädalal arutas parlament riiklikult olulise küsimusena täielikule eestikeelsele alus- ja kooliharidusele üleminekut, ühe põhiettekande tegi Ladõnskaja-Kubits, kes andis Postimehele intervjuu. 

Kas me saame eestikeelsele õppele ülemineku puhul rääkida ka tähtaegadest? Või aastanumbrist?

See on keeurline küsimus, kuna olukord hariduse vallas ei ole ühtne. Meil on sellised piirkonnad, kus on suhteliselt lihtne minna üle ühtsele süsteemile, aga meil on ka sellised piirkonnad, kus see protsess võtab aastaid. Selle pärast on ka raske öelda, kui kiiresti võiks seda teha ja keeruline on pakkuda mingit konkreetset kuupäeva. Ma saan endise ajakirjanikuna aru, et oleks hea, kui oleks mingi konkreetne kuupäev, aga ma lähtun eelkõige sellest, et täna võiks sündida mingi poliitiline kokkulepe. Ja kui see poliitiline kokkulepe on start, siis mingil hetkel saabub ka tulemus.

Me juba tekitasime endile probleemi ja panime kuupäeva ette ning mõnedes koolides tekkisid seetõttu „Potjomkini külad“.Nad raporteerisid, et saime üleminekuga õigeks kuupäevaks valmis, aga sisuliselt nad ei saanud valmis.

Mõnel pool on venekeelsed koolid kinni pandud, sest venekeelseid õpilasi enam lihtsalt ei ole. Samas ma ei kujuta ette, millal eesti keelsele õppele üleminek võiks juhtuda venekeelses Narvas?

Vastuseks ongi see argument, miks ma ei esita konkreetseid kuupäevi. Narva on selgelt erand, mis kindlasti nõuab erilist lähenemist. Kui me räägime mõistest „ühtne Eesti kool“, siis erinevate Eesti piirkondade jaoks tulevad erinevad mudelid. Narva on näiteks see koht, mis vajab erikohtlemist. Rääkides erinevatest mudelitest, siis mina eelistan varianti, et on eestikeelne kool ja ka vene keelsest perest laps läheb eestikeelsesse kooli.

Jälgides teie esinemist Riigikogus panin ma tähele, et te kasutasite korduvalt sõna «vastandamine». Kui suur see paraleelühiskondade probleem siis ikkagi on? On osa eestlasi ja osa venelasi, kes ei suudagi üksteisele kätt anda?

Ma ei kasutaks selliseid väljendeid, et «ei anna üksteisele kätt». Üks asi on võõrandumine ja teine asi on paraleelsed ühiskonnad. Võõrandumine ja vastandumine tekib sisuliselt poliitikute tõttu, sellepärast oli ka minu kõnes sellest palju juttu. Paraleelsete ühiskondade või kitsamalt paraleelse haridussüsteemi teema on väga oluline ja samas ka väga allergiline eestlastele ja ka siin elavatele venelastele.

Minu sõnum oli näidata, et praeguses parlamendi koosseisus ei ole sellist erakonda, kes ütleks, et nad on ühtse eestikeelse koolisüsteemi vastu. Me küll vaidleme sellel teemal, aga mingil määral on ühisosa siiski leitud. Peamiselt vaidleme me mõiste üle, selle üle, mida see eestikeelne kool tähendab. Aga sisuliselt on olemas poliitiline kokkulepe, et tulevikus peab olema eestikeelne haridus. Vaidlused algavad siis, kui poliitilise kokkukleppe järel pannakse lauale detailid.

Edasine samm peaks olema see, et parlament lepib kokku, kuidas selle olulisega teemaga edasi liikuda. Haridusministeerium ja haridusminister kaasavad eksperte ja kohalikke omavalitsusjuhte ning mõtlevad läbi, kuidas seda teha.

Ma kardan kõige rohkem, et see sõnum muutub liiga poliitiliseks.

Viktoria Ladõnskaja-Kubitstl Foto: TAIRO LUTTER / EESTI MEEDIA/SCANPIX

Ta juba on. Jürgen Ligi süüdistab Isamaad, et teie kaaperdasite tema eestikeelsele haridusele ülemineku idee.

Iga poliitiku jaoks on väga tähtis olla esimene patrioot Eestis. Mina vaidlen sellel vastu ja väidan, et kõige olulisem on tulemus. Minu jaoks pole probleemiks, kui  minu idee viivad ellu teised poliitikud. Ma tahan, et oleks tulemus, ma ei arva, et on riigimehelik hakata vaidlema väitega, et ärge teie tehke, see on minu idee.

Juhul, kui me läheme üle ainult eestikeelsele õppele, mis saab vene koolide õpetajatest?

Õpetajate küsimus on vähemalt sama raske teema kui tähtajad. Võib-olla veelgi raskem. See suur probleem  ei ole seotud ainult vene koolide õpetajatega. On piinlik tunnistada, et meil on üldse vähe õpetajaid ja me vajame neid juurde. Eesti poliitikas on mitu sellist teemat, mille pärast ma tunnen piinlikkust. Näiteks see, kuidas me üldse sattusime seisu, kus meil on õpetajatest puudus. Küsimus ei ole ainult palkades. Õpetaja amet peaks olema rohkemat kui lihtsalt amet, see peaks olema missioon. Õpetajal peaks olema selle ameti jaoks mitte ainult sobiv palk, vaid ka piisav heaolu. Süsteem peaks olema selline, et õpetaja tunneks riigi austust ja tänu.

Kui me räägime keeleteemadest, siis keele õpetamine ja keele õppimine on ju palju laiem, kui ainult vene koolide küsimus. Ma tahaks, et kogu keeleõpe oleks haridusministeeriumi suunata.

Täna tegelevad eesti keele õppega mitmed erinevad ministeeriumid. Kui sa oled töötu, siis tegeleb sinuga sotsiaalministeerium, kui sa oled vanglas, siis tegeleb sinuga justiitsministeerium, kui sa oled migrant, siis tegeleb sinuga siseministeerium, kui sa oled seotud lõimumisprogrammiga, siis tegeleb sinuga kultuuriministeerium, kui sa oled koolilaps, siis tegeleb sinuga haridusministeerium. Seetõttu on ka raske öelda, kes vastutab, kui soovitud tulemust ei ole või see tulemus ei ole piisavalt hea.

Ma julgen väita, et see olukord tekkis, kuna paljud tahavad raporteerida, et just nemad tegelevad eesti keele õpetamisega. Mina väidan, et Eesti riigi ja ühiskonna jaoks on põhimõtteliselt vajalik viia keeleõpe ühte kohta – haridusministeeriumi alluvusse.

Mis siis ikkagi saab vene koolide õpetajatest ja vene koolide töötajatest? Me ei saa endale lubada seda, et need inimesed ei leia rakendust. Kindlasti ei tohi nendeni jõuda sõnum, et neid ei vajata ning süsteem sõidab neist üle.

Milline siis lahendus on?

Eestikeelsele õppele üleminekuks tuleb läbi  mõelda kõik nüansid ja seda ei saa teha päevapealt. Ka vene koolide õpetajad on meie ühiskonna liikmed, kellele me kindlasti peame pakkuma rakendust näiteks eestikeelsetes koolides või tööturul laiemalt.

Mõnedel minu tuttavatel vene rahvusest lastevanematel on teatud hirmud. Nende sõnul ei ole eesti keeles õppimine laste jaoks suur probleem, aga näiteks esimese klassi laps vajab kodus õppimisel aeg-ajalt tuge. Ja nende minu tuttavate venelaste sõnul on neil hirm, et nad ei suuda oma last aidata, kuna nende eesti keel ei ole piisavalt hea.

Ma mõistan seda probleemi ja tean seda ka oma kogemuse kaudu. Neid küsimusi, mida esitavad lastevanemad, on kordades rohkem, kui meediasse jõuab. Üks põhimõtteline küsimus on see, kas laps kaotab oma identiteedi. Kui ma panin oma lapse eestikeelsesse lasteaeda, siis seadsin eesmärgiks, et ta ei unustaks oma tegelikku emakeelt, tema emakeel on vene keel. Samas tahan ma, et tema eesti keel oleks samasugusel tasemel, nagu vene keel, sest ta sündis ja elab Eestis. Sellest võidavad minu laps, mina ja Eesti ühiskond.

Minu kui Eestis elava venelannast ema jaoks on oluline, et minu laps ei unustaks oma identiteeti.

Mina eestlasena tahaksin, et meie ühiskond oleks rikas ja siin elaksid ka venelased, kes räägivad lisaks heale eesti keelele ka head vene keelt. Kes on lojaalsed. Kes tunnevad vene kultuuri ja tutvustavad seda ka meile. Äkki me lahustame selle eestikeelsele õppele üleminekuga need toredad venelased siin ära?

Ma tõepoolest ei taha, et Eesti ühiskond nõuaks, et minust või minu lapsest saaks eestlane. Ma olen eesti keelt rääkiv vene päritolu inimene. Meil on selline mitteametlik kokkulepe, et me kodus suhtleme omavahel vene keeles. Mina lugesin oma lapsele kodus venekeelseid raamatuid ja lasteaias loeti talle enne lõunauinakut eestikeelseid raamatuid.

Ma oleksin väga tänulik, kui minu laps saaks eestikeelses koolis endale valikainena vene keele tasemel, kelle jaoks on see emakeel. Ja õppida valikainena vene kirjandust. Siis oleks see justkui samm minu suunas ja samal ajal õpib laps ju eestikeelses koolis. Nendele lapsevanematele, kes ei räägi eesti keelt, võiks ju korraldada koolide juures eesti keele õpetamist. Aga see peab toimuma mitte sellepärast, et keegi poliitikutest ütleb „nii peab!“. See tuleb korraldada nii, et inimene ise tahaks, õpetaja tahaks, kool tahaks, lapsevanem tahaks ja laps ei tunneks, et talle tehakse liiga. Kui eesti keele õppimist hakatakse võtma kui karistust, siis ei tõuse sellest mingit kasu ja tekib lihtsalt trots.

Eestlane võib vahel olla päris vastik ja võõraste vastu kuri...

Sellega ma ei nõustu.

Hull lugu on ju siis, kui eesti laps ei võta lasteaias või koolis omaks teisest rahvusest last. On see probleem?

Üks probleem, millest väga palju ei räägita, on see, et on ka selliseid perekondi, kes ei taha eestikeelses koolis näha suurt hulka venekeelseid lapsi. See on osa nendest hirmudest, mis on nii venekeelsel kogukonnal kui ka eestlastel. Sellepärast ei saa eestikeelsele õppele ülemineku mudel olla ühtne, selles mudelis on palju nüansse, millega tuleb arvestada. Ei saa käskida, et nüüd me oleme kõik võrdsed ja teeme igal pool ühtmoodi.