Riik viskas ühe ravivigade hüvitise põhimõtte üle parda

Ravivigade kompenseerimine. Foto: P M

• Patsiendikindlustust hakati looma juba kümmekond aastat tagasi.
• Eestis u 500 raviviga aastas, mille puhul oleks hüvitise maksmine põhjendatud.
• Arstidel tekib kohustus ravivigu registreerida.

Varsti jääb ühe käe sõrmedest väheks, et üles lugeda kõik need ministrid, kelle sõnul kohe-kohe hakkavad patsiendid ravivea korral hõlpsamalt hüvitist saama. Nüüd on see lubadus taas välja käidud, aga plaanis on loobuda ühest olulisest põhimõttest.

Patsiendikindlustuse loomist on arutatud kuus aastat ja kunagi valmistati ette eelnõu, mille kohaselt oleks ravivea korral hüvitist makstud riigifondist, rääkis sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste. See teema on taas päevakorral, kuid nüüd soovitasid eksperdid riikliku fondi loomisest loobuda. «Lätlased tegid riikliku fondi, aga ka nemad kaaluvad seda süsteemi pärast paariaastast toimimist muuta,» rääkis Paluste.

Erakindlustus odavam ja kiirem

Ta lisas, et erakindlustus on töökindlam, aga ka kiiremini rakendatav variant, sest analoogne süsteem on Eestis nii regulatsiooni kui ka ülesehituse osas olemas liikluskindlustusfondi näol. «Sarnane süsteem kehtib Soomes, kus seda kindlustust pakub kümme seltsi ja kindlustusjuhtumi korral toimub kahjunõude menetlus ühes keskuses,» selgitas ametnik. Ta on veendunud, et selline keskne süsteem teeb patsiendil hüvitise taotlemise lihtsamaks.

Erakindlustus on töökindlam, aga ka kiiremini rakendatav variant, sest analoogne süsteem on Eestis liikluskindlustusfondina olemas.

«Üks väike pluss on erasüsteemi puhul veel: Eesti on küll väike, aga eeldatavasti konkurents siiski mõjutab kindlustuse hinda, vähemalt nii on arvanud valdkonna asjatundjad,» sõnas Paluste.

Eelnõu idee kohaselt peavad kõik tervishoiuteenuse osutajad, olgu nad siis pere-, hambaarstid või haiglad sõlmima kohustusliku vastutuskindlustuse. Sissemaksed hakkavad sõltuma riskiastmest, mida hindab kindlustusandja, ning sealhulgas sellest, kui palju töötab asutuses arste, õdesid, ämmaemandaid.

Paluste sõnul on mitmel haiglal juba praegu sõlmitud vabatahtlik kindlustus, mida makstakse üldkuludest. Seetõttu ei ole ministeeriumi hinnangul vaja haiglatele rahastamist muuta, sest kindlustuse osa lisandub üldkuludesse teenuste hindades.

Haiglate liidu juht Urmas Sule pole selle väitega nõus ja tema sõnul tähendab kohustusliku vastutuskindlustuse loomine, et haiglad vajavad selleks lisaraha. «Ma ei ole seda eelnõu näinud, sest see valmib alles aasta lõpuks, aga haiglatel seda raha ei ole, seda ma võin küll kinnitada,» oli ta resoluutne.

Paluste sõnul on uue süsteemi põhieesmärk vähendada ohujuhtumite, sealhulgas ravivigade hulka. Seetõttu tuleb koos uue sundkindlustuse loomisega muuta teisi seadusi, et arstidel tekiks kohustus ohujuhtumeid registreerida, analüüsida ja teatud ohujuhtumitest tsentraalselt raporteerida.

Võttes aluseks Soomes kehtiva analoogse süsteemi ja arvestades Eesti rahvaarvu ning elukalliduse vahet, tuleks ravivea korral hüvitist maksta umbes 500 juhul aastas. «Aga see on ka absoluutne maksimum, kui eestlased käituvad nagu soomlased,» sõnas ta. Soome kogemusele tuginedes kuluks hüvitiste maksmiseks aastas 2,5–3 miljonit eurot.

Ravivea tegijat on keeruline leida

«Soomes on üks vanemaid ja paremini läbi mõeldud ravivigade hüvitamise süsteeme,» ütles liikluskindlustusfondi juht Mart Jesse, kes on aastaid näinud kõrvalt uue süsteemi väljatöötamist Eestis. Ravivea kahtluse puhul pöördub Soomes patsient kahjukäsitluskeskusse, kes teeb kindlaks, kas tekkinud tervisekahju ja raviprotseduur on omavahel seotud. Ravivea korral maksab keskus patsiendile välja hüvitise ja küsib selle summa tagasi kindlustusseltsilt, kelle juures arst või raviasutus oli end kindlustanud.

Jesse sõnul on selle süsteemi eelis see, et üks juhtum võib olla seotud eri protseduuride ja arstidega ning patsiendil endal on väga keeruline selgeks teha, kes tegi vea ja millises kindlustusseltsis on ta kindlustatud. «Kuigi patsient võib arvata, et raviveas oli süüdi operatsiooni teinud arst, võib viga olla hoopis selles, et ta lähtus valest diagnoosist, mille oli pannud teine arst,» tõi ta näite.

Jesse on veendunud, et praegu Eestis plaanitava süsteemi puhul aitab konkurents kindlustusmakseid madalamal hoida, sest need sõltuksid iga meditsiiniasutuse riskiprofiilist. «Ilmselgelt on Hiiumaa perearsti riskiprofiil hoopis teine, võrreldes Tallinna kesklinna ilukirurgiakliiniku omaga, mille patsiendid on peamiselt välismaalt,» selgitas ta.

Jesse sõnul on praegu, enne seaduseelnõu valmimist vastutustundetu spekuleerida, kas ja kui palju tervishoiuteenuse osutajate kulud võiksid kasvada, sõltumata sellest, kas otsustatakse eraõigusliku või riikliku lähenemise kasuks.

See sõltub ennekõike väljatöötatavast seadusest ja sellest, millistel juhtudel hakatakse kahju hüvitama, kui suured on hüvitised, kuid samuti sellest, millised on loodava süsteemiga kaasnevad muud kulud.

Õigus kohtusse minna jääb

Halvim olukord tekiks Jesse hinnangul siis, kui otsustatakse sellise süsteemi kasuks, mis ei taga kannatanule kahjude hüvitamist, aga meditsiinisektorile toob sellegipoolest kaasa lisakulusid. «Näiteks võib sellise arengu tulemusena tekkida olukord, kus endiselt eksisteerib vabatahtlik kindlustus, aga riik sunnib lisarahastama mittetoimivat kohustuslikku süsteemi. Seda tuleb kindlasti vältida,» selgitas ta.

Eelnõu ettevalmistamine käib Jesse sõnul juba vähemalt viis viimast aastat eri intensiivsusega. «Puhtalt ärilisest aspektist lähtuvalt ei ole kindlustusandjate jaoks tegemist olulise projektiga,» ütles kindlustusfondi juht. Enamik meditsiiniteenuse osutajaid on ennast vabatahtlikult kindlustanud ehk süsteem toimib juba aastaid.

Töö- ja terviseminister Riina Sikkuti sõnul peaks uus hüvitise maksmise kord jõustuma 2020. aastal. Paluste sõnul säilib ka uue korra kehtima hakkamisel inimesel õigus pöörduda kohtusse, kui ta on juba fondilt ravivea eest hüvitist saanud ega pea seda näiteks õiglaseks. «Õigusriigis võib inimene alati kohtusse pöörduda,» ütles Paluste.

Vajadus luua kõiki patsiente ja raviasutusi hõlmav kindlustus tekkis 2013. aastal, kui Eestis jõustus Euroopa Liidu patsientide vaba piiriülese liikumise direktiiv.

Küsimuse all on rahastus

Ralf Allikvee,
Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees:
Patsiendikindlustuse vajalikkus sõltub sellest, kas lähme Euroopasse või mitte. Igal pool mujal Euroopas on see olemas. Aga Ameerikas on teine olukord – igaüks vastutab ise ja igal arstil peab oma kindlustus olema. Minule kui haiglajuhile on kõige olulisem, et enne tuleks selgeks rääkida, mis on raviviga ja mis tüsistus. Kui tegu on raviveaga, siis peab hüvitis olema korralikult suur. Paljude tüsistuste juures inimene võib invaliidistuda, aga nagu öeldakse – töö on tellija materjalist.
Meie haiglas on tõelisi ravivigu aastas võib olla kümme juhtu, mitte rohkem. Aga kui rääkida tüsistustest, siis näiteks uroloogiakeskuses oli mullu üle saja tüsistuse. Surmaga lõppes üksainus juhtum. See oli kaugele arenenud juhus ja lõikus oli meeleheitlik samm. Kui ei oleks teinud, siis oleks surm olnud kindel, aga nüüd oli lootus, et äkki õnnestub. Kahjuks ei olnud õnne.
Meie haiglal on kindlustusseltsiga vastutuskindlustus, aga see on kokkuleppeline ega võta arvesse töötajate arvu, nagu uue kindlustuse puhul räägitakse. Praegu on küsimus selles, kust hakkab tulema kindlustusmakseks vajalik raha. Kui haiglad peavad seda hakkama maksma sellest rahast, mida nad saavad haigekassalt, siis see ei ole lihtsalt võimalik. Kõike ei saa oma sisereservide arvelt katta. Sellepärast ma olen skeptiline, et haiglatele tuleb järjest kohustusi juurde, ilma et rahastamist suurendataks.