Kaljulaid: Eesti eduloo taga on ka riigikogu nutikas töö

Eesti eduloo taga ei ole mitte ainult inimeste ja ettevõtete nutikus, vaid väga suurel määral meie erinevate Riigikogu koosseisude tarkus, julgus ja valmisolek teha asju teisiti, kui rahvusvahelisest praktikast tuntud, parasjagu moes või võõrsilt tulnud tarkade poolt soovitatu, ütles president Kersti Kaljulaid täna riigikogu uut istungjärku avades. Postimees avaldab kõne täismahus.

Austatud president Arnold Rüütel, Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed, ekstsellentsid, valitsuse liikmed!

Sel riigi sajanda sünnipäeva aastal ei ole paremini me riigi kohta öeldud, kui siin teile kõneldes seda tegi Rein Taagepera: «See riik on liiga paks, kuna elanike arvuga võrreldes nõuab ta suhteliselt rohkem riigiametnikke kui suurem maa. Samas on see riik liiga õhuke, kuna ta ikkagi ei suuda katta kõiki erivajadusi. Kui meil poleks vaja ülal hoida omaette keelele rajatud kultuuri, siis ei hakkaks ükski hull nii väikest eraldi riiki looma. Meil aga on selline kultuur. Ja see kultuur on nii hämmastavalt tugev, et see on teinud võimalikuks selle, mis pole võimalik: nimelt riigi, mis on samal ajal liiga paks ja liiga õhuke, aga toimib ikkagi.»

Mõtleme täna korraks koos kuidas oleme selle ime teoks teinud? Mida rohkem ma selle üle juurelnud olen, seda selgemini tuleb välja üks, milles me tõe poolest teistest riikidest osavamad oleme. Vaadates tagasi Põhiseaduse Assamblee aega ja liikudes sealt tänapäevale lähemale, leiame:

- põhiseadusesse sisse kirjutatud pinged erinevate institutsioonide vahel, mis teeb riigi juhtimise keeruliseks, aga turvaliseks – keegi ei saa kunagi päriselt oma tahtmist, ilma et oleks seda teiste omaga vürtsitanud;

- valimissüsteemi, mis toob parlamenti piisavalt palju erinevaid vaateid ja mõtteid, et kõik ühiskonnagrupid saaksid tunda ennast Riigikogus esindatuna;

- rahareformi seaduse, mis oli kiire, riskantne ja originaalne, kuid tasakaalustatuna rangete eelarvenõuetega andis meile turvalise raha kuni liitumiseni euroalaga;

- maksusüsteemi, mis oma lihtsuses oli arusaadav ühiskonnale, kes varem polnud teeninud tõelist tulu ega maksnud päriselt makse;

- e-riigi ja avaliku ning erasektori ühisplatvormi x-tee;

- Eesti geeniseaduse ja geenivaramu;

- kõik vajalikud normatiivid, liitumaks Euroopa Liiduga;

- konsensuse kaitsekulude 2% juurde viimiseks ajal, kui paljud seda NATO põhimõtet mõttetuks formaalsuseks pidasid.

Nutikas riigikogu

Millest see loetelu meile kõneleb? Aga sellest, et Eesti eduloo taga ei ole mitte ainult meie inimeste ja ettevõtete nutikus, vaid väga suurel määral meie erinevate Riigikogu koosseisude tarkus, julgus ja valmisolek teha asju teisiti, kui rahvusvahelisest praktikast tuntud, parasjagu moes või meile mujalt tulnud tarkade poolt soovitatud.

Eesti eristub teistest riikidest justnimelt nutika ja leidliku seadusloome poolest. Me oleme pidevalt kujundanud uute ideede ja tehnoloogiate kaasamist soosivat seadusruumi, andes võimaluse majandusele areneda, inimestele kasvavat palka teenida ja osa saada maailmas toimuvast tehnoloogilisest murrangust nii, nagu mitte ükski teine riik pole suutnud.

Optimaalse suurusega parlament

Nüüd on vaja edasi minna ja ehitada. Ehitada on mõistlik pinnale, mis on meid hästi kandnud. Ei ole tarvidust häbeneda, et meil on professionaalne parlament, mille optimaalne suurus – kuupjuur rahvaarvust – on võimaldanud ühtaegu esindada kogu rahvast, erinevaid arvamusi, ja samal ajal edasi liikuda vaid meie Riigikogule teadaolevat saladust hästi hoides – kui on võimalik teha paremini kui need, kes oma jõukuse tõttu end meist tihti targemaks on pidanud, siis on siin saalis alati julgust leitud ja alati tehtud.

Selliseid otsuseid, mille pikaajaline mõju võib ilmneda aastate pärast, on keeruline selgitada. Alles tagantjärele vaadatuna jätab Riigikogu oma tegevusest väga selge jäljemustri – nutika seadusloome kaudu kujunenud kiiret arengut soosiva lubava õigusruumi. Seda jäljerida ei olegi võimalik järk-järgult ajaloos edasi rühkides kohe märgata, enne kui tulemus end tunda annab. Nüüd juba annab. Ainult 33 riigis maailmas on täna Eesti keskmist ületav keskmine palk.

Muidugi olete oma jäljemustrisse visanud ka vähem õnnestunud jänesehaake. Kindlasti teeb riik täna asju, mida pole kunagi vaja olnud või enam vaja pole, aga lõpetada on keeruline. Ilmselt leiab selliseid tegevusi iga ministeeriumi valdustest. Aga mulle tundub nii, et neid jänesehaakegi on visatud me riigi turvalise vundamendi peal ja kandvate seinte vahel.

Probleemid väljenduvad rohkem tapeedimustris kui kandekonstruktsioonides. Ja kuigi on ilmselge, et kandekonstruktsioonide kallale kippudes saame kahtlemata lahti ka meile muret valmistavast tapeedimustrist, ei saa siiski sellist lähenemist minu arvates otstarbekaks pidada. Vahetatagu tapeeti, kui mustris on viga sees. Las see, mis kannab, jääda puutumata. Ka riigikorraldus on traditsioon, meid pealegi hästi teeninud traditsioon, mis austab kõiki demokraatlikke põhimõtteid ja selle kallale ei tohiks väga hea põhjuseta kippuda.

Kallis Riigikogu, soovin teile jätkuvat oskust ära tunda, mis on meie seadusruumi vundament, mis kandev sein, mis hästiõnnestunud pealisehitis ja mis pleekinud tapeedimuster.

Kallis Riigikogu, soovin teile jõudu ja mõistmist, et arutada, kas meie turvaline vundament ja kandvad seinad võiksid juba välja kannatada ka sellise pealisehitise, mida meiesarnased, majanduslikult edukad riigid, endale lubada võivad – seda, mida tunneme kõige laiemas mõttes heaoluriigina, hooliva riigina. Meie SKT on kasvanud järele Soomele aastal 1994. Kuidas me siis imetlesime sealseid võimalusi luua oma inimestest hoolivat keskkonda!

Ühiskonna hüvede jaotus peab olema solidaarne

Aeg on käes teie ja kogu Eesti rahva töö vilju noppida. Kõikide Eesti inimeste hüvanguks. Oleks inetu nüüd, kui me võimalused tegelikult väga ei erine Euroopa keskmisest – 75 protsenti on küll veel veerandi võrra puudulik, aga siiski juba sarnases suurusjärgus sellega, mis Euroopas keskmine – hakata me ühiselt ja kannatlikult, tihti ka puudust kannatades üles kasvatatud puult tulevat vilja senisest vähem solidaarselt jagama. Konkurents kuulub majanduse valda ja majandus võiks Eestis olla jätkuvalt võimalikult vaba, ahistamata mittevajalikest piirangutest. Aga ühiskonda koos hoidvad ja edasi viivad hüved – nende jaotumine peab olema solidaarne.

Haridus, tervishoid, sotsiaalne tugi, kaitse vägivalla eest ja abi õnnetuste korral – see kõik peab olema kättesaadav aadressist ja palganumbrist sõltumatult. Vaid siis suudab me ühiskond ja tema liikmed toime tulla paratamatu kadedusevirvendusega, kui naabril läheb paremini. See lohutus – vähemalt lapsed käivad meil naabrimehega ühtmoodi heas koolis ja lähevad suurepärasesse ülikooli, vähemalt südameoperatsiooni teeb meile seesama hea kirurg, vähemalt politsei ja tuletõrje sõidavad minu juurde kohale sama kiiresti kui mu rikka naabri juurde.

Ebavõrdsus ja majanduslik kihistumine on vabas ühiskonnas sama loomulik nähtus kui kadeduseuss naabri suurt uut autot või ägedat muruniidukit nähes. Aga heaoluriigis, mis inimesele vältimatult vajaliku annab selleks, et säiliks vähemalt lootus paremale tulevikule, vähemalt laste kui mitte alati iseenda jaoks, on kadedus pigem edasiviiv kui lõhkuv jõud. Kui kaob lootus, tuleb solvumine ja kibedus oma riigi suhtes. Siis hakkab iga riigi otsus tunduma isikliku solvanguna ja poliitikud ei saagi täpselt aru, miks just nüüd maksud Lätti sõidavad või lihtsalt maksmata jäävad, sest maksuamet ümbriku sisse ei oska vaadata. Asi polegi tingimata praktilises isiklikus kahjus, vaid lihtsalt solvumises oma riigi peale, mis omakorda toodab võõrandumist. Ja võõrandumine jälle uuesti viha ja kurjust, mitte hoolimist ja märkamist.

Soovin teile jõudu, kallis Riigikogu, nii tapeedimustrite uuendamiseks kui kõrgema pealisehitise kallal toimetamiseks! Ka valimiste aasta on aeg, üks ja seesama aeg, mida ei ole meile kunagi antud liiga palju. Aeg pakkuda koolilastele seda, mis teeb neist tarkpead jätkamaks kasvõi siin saalis teie poolt tehtud tööd nutikat seadusruumi kujundades. Ettevõtjatele seda, mis annab julgustust otsimaks oma ideedele füüsilist kokkupanekut soodsama kulutasemega riikides, samal ajal hoides kodus tõeliselt tootva, intellektuaalse vara. Teadlastele seda, mida ambitsioonikad rahvad meie kõrval ja meiega koos – võimaluse töötada nii tulemusrikkalt, et majandusliku edu saavutamiseks ei tule enam kunagi liiga teha ei Eesti keskkonnale ega maakera kliimale laiemalt.

Eesti esimese üldluulepeo toimumisaastal ei saa teisiti, kui lõpetada riimiga Ain Kaalepilt, kirjeldamaks seda, millist Eestit me tahame ja alati tahtnud oleme:

Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad, et päikese selged kiired sisse neist paistmast ei lakkaks!

Tehkem luuletaja sõnade järgi. Tänan tähelepanu eest ja jõudu tööle!