Lastekodu meeskasvataja töötab 120 tundi jutti

«Ma ei tee seda tööd pensionini. Kindlasti mitte. Aga praegu see mulle meeldib, sest võimu või aupaiste taga ajamise asemel tunnen, et pean neid lapsi aitama. Aga ega’s mina üksi - lastekaitsespetsid, õpetajad, logopeedid ja psühholoogid on ju abiks ja nad kõik on nii ägedad inimesed! Nende entusiasm on nii suur, et see tõstab usku inimkonda! Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt,» ütleb perekodu perevanem Andres Sahkur. Foto: Sander Ilvest

«Kui ma ütlen, et olen kuus viimast aastat töötanud lastekodus kasvatajana -– ehk tänapäevasemalt perekodu perevanemana -, siis esmalt arvatakse, et teen nalja. Need, kes mind lõpuks uskuma jäävad, teatavad enamasti, et on isegi sarnase ameti peale mõelnud,» ütleb Andres Sahkur. Et sellised mõtted kipuvad tavaliselt vaid ideetasandiga piirduma, näitab see, et oma ametis on Sahkur täielik haruldus – ta on üks neljast meesoost lastekodukasvatajast Tallinnas!

Mõelgem end korraks tagasi 90ndate algusesse. Milline oli ajastu mentaliteet? Miks tahtsid tollal kergesti mõjutatavas eas olnud lapsed saada just nimelt modelliks või direktoriks? Praegu on nad suured, rohkem või vähem kolmekümnesed, aga küllap püsivad need kunagised väärtushinnangud kusagil sügavale mattunud kihistustes. Sest miks muidu peetakse oma elus normaalseks eesmärki, mille võib kokku võtta ühe sõnaga: rohkem! Just sellisel taustal on Andres Sahkur suurepärane näide, et saab ka teisiti.

«Elasin siis Austraalias. Võtsin igast päevast viimast, tegin kõvasti lollusi ning nautisin kõike, mis kätte sattus. Tallinna ülikooli oli minust maha jäänud poolik psühholoogia eriala lõputöö – hoolimata vanemate survest ja ühiskondlikust ootusest. Mina aga põgenesin Eestist nii kaugele kui võimalik, et mõista, mida ma oma elult tegelikult ootan. Ja ainult seal, üksinduses teisel pool maakera, kus mitte keegi ei ütle ette, mida tegema peaksid, sain keskenduda vastuste leidmisele,» meenutab Sahkur.

Suurema osa elust kuuekesi kolmetoalises korteris elanud Andresele oli Austraalia aeg esimene, kui sai ilma teistega arvestamata seada esiplaanile ainult iseenda. Ent ühel hetkel sai sellest küllalt. «Tulin Eestisse tagasi, sest sain aru, et mulle on täiesti võõras selline elu, kuhu mahuvad ainult mina, mina ja siis veel üks mina. Teadsin ka, et lastekodudes on vaja inimesi, kellel on empaatiavõimet – mu vanaema oli töötanud Maidla lastekodus ja ema Porkunis kurtide õpetajana.»