/nginx/o/2011/03/30/548319t1hff5f.jpg)
Õhkkond Rooma tänavatel oli läinud laupäeva õhtul selline, nagu oleks Itaalia võitnud jalgpalli maailmameistri tiitli. 29 kohtuasja, prostituudid, orgiad, võlad, pankrotid – 17 aastat Berlusconiga olid itaallastes tekitanud ränga masenduse ja tüdimuse. Oleks aga äärmiselt vale öelda, et kõike seda tegi Berlusconi üksi, kirjutab Helsingi ülikooli semiootikaprofessor Dario Martinelli.
Silvio Berlusconi tagasiastumise tähendust võib hinnata õige mitmeti. Mina piirdun siinkohal kahe puhtempiirilise mõttekäiguga. Esimene neist puudutab hetke ennast: 12. novembri õhtul kogunes Rooma tänavatele spontaanselt tuhandeid inimesi, kes ootasid ametlikku teadaannet peaministri tagasiastumise kohta, hüüdes senikaua selliseid loosungeid nagu «Kao koju, tola!» või «Aitab maffiast meie parlamendis!», et mainida ära vaid neid, mis ei sisaldanud neljatähelisi sõnu.
Siis see uudis tuligi ning sellele järgnes juubeldamine, Itaalia lippude lehvitamine, halleluuja ja «Bella Ciao» (Itaalia antifašistliku vastupanuliikumise tunnuslaul) laulmine, autode signaalitamine, tantsimine tänavatel. Õhkkond oli niisugune, nagu oleks Itaalia võitnud jalgpalli maailmameistri tiitli.
Kui lugejal ei peaks tulema pähe mõnda muud juhtumit mis tahes riigis, kus peaministri tagasiastumist (pange tähele, et just peaministri tagasiastumist, mitte valimisvõitu või diktaatori kukutamist) on vastu võetud nii tohutu rõõmu ja joovastusega – ja ma olen üsna kindel, et sellist juhtumit pole –, siis võib ehk mõista, kui ränka masendust ja tüdimust olid itaallastes tekitanud viimased 17 aastat.
Teine võimalus seda sündmust käsitleda on kainelt kokku arvata põhjused, miks just see isik on kujunenud Itaaliale pärast Mussolinit kõige traagilisemaks. Sellist laadi täpset nimekirja pole just kuigi sageli koostatud. Viimastel aastakümnetel (isegi enne seda, kui Berlusconi tuli poliitikasse) on skandaale aina puhkenud, aga vaevalt on keegi neid kokku lugenud. Niisiis, põhjuste juurde.
Esiteks. Berlusconi on olnud või on seotud vähemalt 29 kohtuasjaga, mille puhul süüdistusteks on olnud korruptsioon, pankrot, valetunnistus, eri laadi pettused, kelmused, laimamine, maksudest kõrvale hiilimine, prostitutsiooniäri (sealhulgas alaealistega), narkoäri, seotus mõrvaga ja organiseeritud kuritegevusega (sealhulgas maffiaga). Jah, ja sellise taagaga mees on peaminister...
Teiseks. Nende 29 kohtuasja puhul, millest viis on veel kohtus arutamisel, on ta üheksal juhul tunnistatud süüdi, aga ühel või teisel moel on ta seaduse käe eest ikka pääsenud. Kahel korral on ta pääsenud tänu amnestiale («Käituge edaspidi korralikult!») Viiel korral on tegemist olnud aegumisega: kohtuprotsessi algusest on lihtsalt liiga palju aega kulunud (justkui oleks kuritegu halb mälestus, mida parandab aeg). Tasub tähele panna, et Berlusconi võimuajal lühendati aegumistähtaegu, nii et kolm kohtuprotsessi lõppesid just seepärast eimillegagi.
Veel kahel juhul kasutas ta oma peaministriametit, et suruda läbi seadusemuudatused, millega tema kuriteod ei olnud enam karistatavad. Kuulsaim neist muutis «kontoseisu võltsimise» «loovaks finantseerimiseks». Loovaks! Rahaasjades petmisest sai kunstiliik.
Kujutage ette, et lähete poodi ja puuvilja eest tasumise asemel hoopis panete need pihta. Teid püütakse kinni, aga seadus päästab teid. «Olge nüüd! See pole ju vargus! See on loov maksmine!» Mis edasi? Vägistamisest saab «loov kaisutamine»? Pedofiiliast «loov individuaalõpe»?
Kolmandaks. Ka riiulile pandud juhtumid on päris huvitavad. Eriti need, mis on seotud maffiasuhetega, mille kohta ei leitud piisavalt tõendeid, ehkki tema nime mainisid korduvalt oma süü üles tunnistanud kurjategijad ja prokurörid, sealhulgas Giovanni Falcone ja Paolo Borsellini, kelle mõrvamise korral tekkisid samuti kahtlused Berlusconi seotuses. Igatahes leiti piisavalt tõendeid seotusest maffiaga Vittorio Mangano ja Marcello Dell’Utri puhul, kes mõlemad on Berlusconi pikaajalised lähedased kaastöötajad ja tema isiklikud sõbrad.
Neljandaks. Õigeksmõistvaid otsuseid vaadates juhtus üks seepärast, et advokaat David Mills ostis kohtunikud ära. See korruptsioonijuhtum sai uue Berlusconi protsessi aluseks, mis veel praegugi käib. Üks teine õigeksmõistmine on ehk kõigist naljakaim. Pettuseprotsessis, mis oli seotud Berlusconi filmikompaniiga Medusa, mõisteti ta õigeks – jah, tõepoolest – sellepärast, et ta oli «liiga rikas», et teada, mis toimub. Umbes nagu oleks peksmises õigeks tunnistatud sarimõrvar, sest ta on «liiga vägivaldne», et kedagi niisama peksta.
Viiendaks. Berlusconi kuulus samuti vabamüürlaste looži ja kuritegelikku organisatsiooni Propaganda Due (P2), omamoodi «varivalitsusse», mida on süüdistatud arvukates kuritegudes ja lahendamata lugudes. Tema liikmenumber oli 1816 ja tema kviitung liikmemaksu tasumise kohta on nüüdseks avalikult kättesaadav (Google’i abiga leiab selle kergesti).
Kuuendaks. Kui Berlusconi sai 1994. aastal esimest korda peaministriks, tervitasid paljud inimesed teda kui suurepärast ärimeest, kes asub lõpuks kindlal käel juhtima Itaaliat ja selle majandust. Suurepärane?
Oma ärikarjääri jooksul sai ta ebaseaduslikult raha paljudest allikatest, sealhulgas P2 käest, aga olulisem on pigem see, et 1992. aastaks oli tema firmadel võlgu nelja miljardi euro eest, samal ajal kapitali aga 500 miljoni euro jagu. Selle nimetamine «suurepäraseks» on sama nagu nimetada «suurepäraseks sportlaseks» poksijat, kes võidab igast kaheksast matšist ühe. Pole just päris Muhammad Ali, eks?
Seitsmendaks. Kõigi nende võlgade ja mõne juba toona alanud kohtuasja tõttu oli tema ainuke võimalus pankrotti ja vanglat vältida saada parlamendiliikmeks ning seejärel üksteise järel läbi suruda spetsiaalsed seadused, mis leevendaksid tema rahalisi probleeme ja talle esitatud süüdistusi.
Nii ongi ta kõik need 17 aastat talitanud, mille jooksul on seaduseks saanud vähemalt 19 eelnõu, mis on toonud kasu just nimelt Berlusconile endale, mitte aga teistele. Mõni ime, et tema valitsusel pole jagunud aega tegelda niisuguste väheoluliste küsimustega nagu tööpuudus, finantskriis, pensionid ja nii edasi.
Kaheksandaks. Küll aga on jagunud aega selleks, et kärpida sõnavabadust (ajakirjandust kontrollides, isepäiseid ajakirjanikke vallandades, toimetuste juhtkondi muutes jne), astuda rahvusvahelisel areenil ämbrisse, paisata avalikult õhku odavaid šovinistlikke nalju seksi ja naiseilu (või selle puudumise) teemal, korraldada regulaarseid seksiorgiaid nii täiskasvanud kui alaealiste prostituutidega.
Niisiis, kui arvestada ainult tähtsamaid aspekte, siis just kõike seda tähendas Berlusconi tagasiastumine Itaaliale. Probleemid, mida tekitas «mees maailma kõige ohustatuma majanduse taga» (ajakiri Time) ja «mees, kes keeras tuksi terve riigi» (The Economist), ei piirdunud enam pelga debatiga poliitilise orientatsiooni üle. Pigem hakkas asi puudutama juba tsiviliseeritud ühiskonna alustalasid: demokraatia, institutsioonid, seadused, maine, au, kombekus, isegi lihtsalt viisakus.
Kas me võime nüüd selle traagilise ajajärgu seljataha jätta?
Ei. Veel mitte.
Erru läks Berlusconi, aga mitte berluskonism. Või nagu armastas öelda suurepärane laulja ja laulukirjutaja Giorgio Gaber: «Non ho paura di Berlusconi in sè, ma di Berlusconi in me» (sõnademäng tähendusega «ma ei karda Berlusconit ennast, vaid Berlusconit enda sees»). Oleks äärmiselt vale öelda, et kõike seda tegi Berlusconi üksi – see oleks õieti tema tarbetu kiitmine.
Meie maailmas valitseb võigas komme imetleda jõhkardeid, kes hangivad võimu ja raha kurikavalal, armutul ja seadusvastasel viisil. Ma pakun, et selle asemel võiksime meeles pidada, et Berlusconi oli ja on mees, kelle äritegemine läks põhja, keda peeti rahvusvaheliseltki võimetuks poliitikuks, kelle sõnaosavus ei lähe ajalukku mitte innustavate kõnede, vaid väljendi «bunga bunga» populariseerimise poolest ja kes pidi oma seksipartneritele peale maksma,
mitte ei suutnud neid enda järele jooksma panna. Vähemalt minu arusaamist mööda ei anna see ühestki otsast välja «suurmeest».
Et jõuda sinna, kuhu ta jõudis, ja püsida seal nii kaua, läks tal vaja itaallaste enamuse toetust. Õigupoolest pidi ta olema selle enamuse «saadus». Teisisõnu, berluskonism oli Berlusconi põhjus, mitte tema tulemus. Kui ka tema tagasiastumisega kaasnes optimismilaine, tuleb selgelt mõista, et see on alles Itaalia taasülesehitamise algus. Ja see taasülesehitamine peab eelkõige algama itaallastest endast, nende mentaliteedist.
Alustuseks tuleks meil igaveseks seljataha jätta messiasesündroom, arvamus, et eksisteerib üksainus karismaatiline, «jumalast valitud» isik, kes võib päästa kõik teised viletsuse käest. Me oleme lasknud ennast sellest ära petta, olgu tegemist siis Rooma keisri, Jeesuse, vürst Machiavelli (isegi kui ta ratsutab säravas rüüs), Foscolo Napoléoni, Garibaldi, Mussolini või Berlusconiga... Nüüd on käes aeg aduda, et palju tõhusam ja ka palju kiirem on päästa ennast ise.
Veel olulisem on aga see, et viimasel seitsmeteistkümnel aastal on tooni andnud kolmesugused Berlusconi toetajad, kellest kõigist peavad tulevikus saama tähtsusetud vähemused. Esimesi nimetaks ma berluskofiilideks: inimesed, kes armastasid Berlusconit ja hääletasid kindlalt tema poolt (ehkki otsese küsimuse peale eelistasid teeselda, et poliitika neid ei huvitagi).
Nende puhul ei ole tegemist mingi kindla ühiskonnakihiga: nad armastasid Berlusconit, sest nad ei olnud tema moodi, aga väga tahtsid olla. Nad pidasid teda karismaatiliseks ja köitvaks, nad mõistsid tema nalju, nad tundsid talle kaasa, kui ta ütles, et kohtunikud ja kommunistid kiusavad teda taga, nad kadestasid, et tal on piisavalt raha, et lubada endale luksust ja eskortteenuseid. Nemad kujutavadki endast Berlusconi suurimat poliitilist võitu, sest suurem osa neist on pärit töölisklassist, mis on ajalooliselt olnud vasakpoolsete erakondade mängumaa.
Teist tõugu nimetaksin berluskoniidideks. Ka nemad armastasid Berlusconit ja hääletasid tema poolt, sealjuures avalikult ja uhkelt. Just nemad tervitasid «suurepärase ärimehe» asumist Itaaliat juhtima. Nad armastasid Berlusconit, sest nad on tema moodi: salakavalad, ülbed, oma äritegevuses armutud ja isekad, maksudest kõrvalehoidjad. Neil on väga kõrge enesehinnang ja neid võib sageli kohata välismaal seksituristidena.
Nad ei ole mitte ainult berluskonismi pealtvaatajad (nagu berluskofiilid), vaid on andnud oma panuse selle loomisse, viimistlemisse ja eelkõige levitamisse. Nad olid olemas juba enne Berlusconit, õieti oli Berlusconi üks neist. Nad näevad omajagu üksteise moodi väljagi (nad on kõik niinimetatud lennujaamamoe esindajad) ja kui neil on vanust üle neljakümne, hakkavad nad kõik välja nägema Flavio Briatore moodi.
Kolmas tõug, keda tõenäoliselt on kõige raskem välja juurida, on kõik ülejäänud (kaasa arvatud kardetavasti ma ise) ehk berluskogeenid. Need on inimesed, kes arvasid, et nad ei hääleta tema poolt, sest nad tegid valimissedelil risti teise nime juurde. Aga muus mõttes «hääletasid» nad iga päev tema poolt oma tegude ja tegematajätmistega, mis aitasid kaasa berluskofiilide ja berluskoniidide arvu suurenemisele (mõnikord said neist endastki berluskofiilid või -niidid).
Berluskogeenne on keele- ja mõttemaailma vaesumine, mis on viinud meie suhtlemise SMS-keele tasandile ning asendanud mõistete tähendusi: kõlblusest on saanud moraalitsemine, oportunismist intelligentsus, vulgaarsusest siirus ja nii edasi. Berluskogeenne on seegi, et kuna majandusraskused on masendanud meid kõiki, oleme muutunud sama ebaviisakaks ja sallimatuks nagu berluskoniidid.
Berluskogeenne on muretus, millega me unustame oma mineviku sisserändajate ja diskrimineerimise ohvritena Kesk- ja Põhja-Euroopas ning muutume ise rassistlikuks ja sallimatuks. Berluskogeensed on tuhanded muud teod ja eluviisid, millel esmapilgul pole mingit seost Berlusconiga.
Viimase 17 aasta põhjalik ajalooline hinnang peab hõlmama meie kui kodanike vastutust. Berlusconi on ainult berluskonismi prototüüp ja selles mõttes on muidugi õige nähtust tema järgi nimetada. Aga häda meile, kui peaksime arvama, et tema lõpp tähendab ka nähtuse lõppu!
Ärge laske ennast eksitada: meie ees seisab pikk ja käänakuterohke tee.