/nginx/o/2011/11/15/834416t1hc0e2.jpg)
Lapse Huvikaitse Koja esindaja Merlin Sepp tõstis esile, et mitmed sotsiaal- ja meditsiinivaldkonna spetsialistid on aastaid tõstatanud olulise vajadusena ka perearstide või -õdede kodukülastuste taastamise.
Lapse Huvikaitse Koda: spetsialistid toetavad kodukülastuste taastamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Laste ja perede arengukava 2012-2020» koostamisel oli meie töörühma üheks teemavaldkonnaks «varane sekkumine ja lastekaitsesüsteemi tõhustamine», antud probleemi käsitlus ning tegevussuunad on kirjeldatud ka arengukavas.
Sotsiaalministri 2010. aasta määruse alusel teostab pereõde lapse esimese elunädalal koduvisiidi, ent seda vastavalt lapsevanema ja perearstikeskuse kokkuleppele.
Lisaks on ette nähtud lastearsti järelkontroll hiljemalt 5.–7. elupäeval sünnitusabi osutanud tervishoiuteenuse osutaja poolt, vastsündinu varase kojukirjutamise korral.
Määrus näeb ka ette, et lastele ennetava tervisekontrolli läbiviimiseks teeb pereõde vajadusel koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajaga.
Järgnevalt on soovitatavad arsti või õe külastuste ajad vanuses 2 nädalat, 1 kuu, 2 kuud, 3 kuud, 4,5 kuud, 6 kuud, 7 kuud, 9 kuud, 12 kuud, 18 kuud, 2 aastat, 3 aastat jne.
Selleks, et kohalik omavalitsus saaks samuti info nendest lastest ja peredest, kes on perearsti nimistusse vastava ameti poolt määratud, on vajalik muuta määrust «Sotsiaalminister kehtestab määrusega perearsti nimistu moodustamise, muutmise ning võrdlemise alused ja korra».
Määruse muutmise eesmärgiks on kohaliku omavalitsuse regulaarne teavitamine perearsti nimistusse määratud lastest, et tagada võimalikult aegsasti iga perearstisüsteemist eemalejäänud lapse märkamine ja vajadusel edasine sekkumine.
Mitmed sotsiaal- ja meditsiinivaldkonna spetsialistid on aastaid tõstatanud olulise vajadusena ka perearstide või -õdede kodukülastuste taastamise. Selleks on vaja aga suurendada pereõdede arvu.
Universaalse pereõe kodukülastussüsteemi kõrval on maailmas tunnustust leidnud meetod Family Nurse Partnership, mis on suunatud kitsamale, riskirühma kuuluvale sihtgrupile.
Tegemist on emade ja väikelaste vabatahtliku terviseprogrammiga, mille raames antakse pereõdede külastuste kaudu noortele esmasünnitajatele teadmisi ja toetust kogu raseduse jooksul ning kuni lapse kaheaastaseks saamiseni.
MTÜ Perede ja laste nõuandekeskuse ja Eesti Perearstide Seltsi ja lastekaitsetöötajatega koostöös on valmimas perearsti ja /või pereõe ning lastekaitsetöötaja koostöö juhis.
Lisaks on vajalik haridussüsteemi arendamisel ja restruktureerimisel enam tähelepanu pöörata seaduses sätestatu ellurakendamisele.
Täna sõltuvad munitsipaal-haridusasutused suuresti kohalike omavalitsuste finantsilistest võimalusest, mis on oluline takistus haridussüsteemi tugisüsteemide (psühholoogid lasteaias, koolis) arendamisel.
Samuti on vaja Eestis välja-arendada vaimse- tervise keskused (meditsiiniasutuse, lastekaitsetöö- keskuste osana), kus osutatakse lastele ja noorukitele toetava psühhoteraapia teenust, mis on vajalik, et toetada arenguliste, hariduslike erivajadustega laste hariduses osalemist ning heaolu.
Tõhusat varast sekkumist (peale märkamist) omavalitsuste tasandil takistab täna see, et laste ja perede abistamise võimalused (toetused, teenused) on väga erinevad.
Üheks lahenduseks kohalike omavalitsuste suutlikkusest tuleneva laste ja perede erineva kohtlemise võrdsustamisel on keskvalitsuse poolt elluviidav haldusreform.
Kiireimaks lahenduseks on kindlasti omavalitsuste initsiatiivile põhinev piiriülese koostööpraktika kujundamine sotsiaal- ja haridusteenuste osutamisel.
Lastekaitse seadus kohustab iga kodanikku teatama abivajavast lapsest, seega on iga kodaniku kohustus hoolida, märgata ning teatada abivajavast lapsest, selleks on loodud ka lasteabitelefon 116 111.