Lõppematu aplausi katkestavad vaid braavo-hüüded

Kas see on kunst ja mis on kust? Miks on vaja kunsti ja kellele on vaja kunsti? Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi skandaalne ja mõjuv lavastus ei jätnud külmaks ka Pariisi teatripublikut, kuuel korral kogunes viissada inimest legendaarsesse Odéoni teatrisse, et elada kaasa NO99 lavastusele «Kuidas seletada pilte surnud jänesele». Foto: Ene-Liis Semper

Teater NO99 näitas nõudliku maitsega Pariisi publikule skandaalset surnud jänest. Kuuel korral. Täissaalile. Ning legendaarse Odéoni teatri publik oli vaimustuses. Muljeid Pariisist vahendab Heili Sibrits.

Odéoni teatri ümbrus on 45 minutit enne «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» eelviimast etendust väga rahulik ja vaikne. Käputäis inimesi istub teatriesisel trepil, sööb võileibu, jutleb. Teatri ees kohtutakse, et edasi minna. Kiirel sammul näeb teatri poole tõttamas NO99 näitlejaid ja lavapoisse. Kuid mitte miski ei reeda, et selles majas tehakse eesti teatri ajalugu. Hoopis tundub, et olen sattunud muidu nii elavast ja kärarikkast Pariisist pühapäevaõhtusesse Tartusse.

Teatripublik saabub viisteist minutit enne algust – kolmveerand kaheksa. Majja sisenejatele – kusjuures välisuksel tuleb sõbralikule härrasmehele ette näidata ka käekoti sisu – jagatakse tasuta 64-leheküljelist kultuurilehte La Terasse ja konkureerivate teatrite lavastuste flaiereid, saalis aga tasuta kavaleht.

Mida te teete?

Kohvikus võetakse kiire kohv, väike vein, juustuvalik või kook – teenindus on kiire, ei mingeid sabasid – ja suundutakse saali, enamikul üleriided kaasas. Rõivastuse pidulikkusele pole publik rõhku pannud – ses osas tunneb saalis umbes kümme eestlast kohe ära, nemad on kõige pidulikumalt riides –, pariislaste igapäevaselt soliidselt maitsekad kostüümid sulanduvad suurepäraselt puna-kuldsesse saali.

«Kuidas seletada pilte surnud jänesele» Pariisi publiku võib jagada laias laastus kaheks: soliidses eas heal elujärjel prouad ja uhkete prilliraamidega härrad ning noorem, 30+ paarid ehk boheemlaslikum rahvas.

NO99 mängib oma menulavastust Pariisis kuuel korral ja nii päevased kui ka õhtused etendused on Eesti Draamateatri mõõtu saalis peaaegu välja müüdud – Postimehe külastuse ajal, eelviimasel etendusel, oli vaid mõni üksik koht rõdudel vaba, esiritta oli mõned kohad lausa topelt müüdud.

Mõni minut enne etendust vallutab 1782. aastal avatud teatri saali lõbusalt elav kõnesumin. Saal lõhnab magusalt ja meeleolu on lõbus. Ja siis tuleb lavale NO99 poistebänd, keerates vaikides enesega kaasa toodud kõlarite nuppe, ise rahulolevalt muusika rütmis pead nõksutades. Saali akustika on vapustav, ülikondades näitlejad lõbutsevad sajaga. Publik aga vastab neile ohtrate köhahoogudega.

Minust rida tagapool toetab proua pea kätele, vaatab altkulmu laval toimuvat ja üle terve ta näo on kirjutatud ahastus ja suur küsimus: mida te, poisid, seal teete?!

Lavale astub Marika Vaarik, püüab suud maigutades poiste diskost üle rääkida. Tulutult. Näen nõutute pilkudega nihelevaid ja kõhklevaid pariislasi…Köhahood ei taha lõppeda. Ja siis tuleb pööre!

Kultuuri olulisusest rääkiva kõne – tõlge jooksmas lava tagumisel seinal – lõppedes kutsub minister (loe: poliitik, ametnik) publikut kaasa plaksutama ja saal tuleb kaasa! Vaarikul õnnestub panna publik lausa kolmel korral käsi kokku lööma. Seda hoogsalt ja elavalt.

Minu selja taga istuv proua on endiselt kõhklev, kuid tema kõrval istuval naisel, nagu paljudel teistelgi, juba silmad säravad. Noorem publik ja eestlased naudivad laval toimuvat iga viimase keharakuga.

Ohtlik piir

Tund aega pärast etenduse algust näen kaht inimest saalist välja hiilimas, neile järgneb veel kolm, aga see on Euroopas tavaline, nii et üle tähtsustada seda fakti ei tasu. Pealegi on minu taga istuva proua – kes mäletatavasti oli alguses tülpinult pahura olekuga – suu muigel, näha on, et ta on laval toimuvaga rahul. Suurepärane!

Kuid suurim võit saavutatakse stseeniga, kus sünnipäevalaps Eva Klemetsile kingitakse kolm näitlejat, kes võivad ükskõik mida etendada – NO99st lahkunud Andres Mähari asemel «Kuidas seletada…» näitlejatega liitunud Lauri Lagle, Tambet Tuisk ja Risto Kübar muutuvad rotilõksuks, radiaatoriks, loomaaiaks, perseauguks, kikkis türaks ja ka Kreekaks – näitlejad jooksevad vastu seina. Publik huilgab heakskiitvalt.

Gert Raudsepa ärimehe monoloog, kus ta kurdab, et ta ei taha, et tema raha eest purki situtakse, ning pealegi kunstnikele ei meeldi mitte miski tema juures, ei tema naine, ei maja ega raamatud, mida ta loeb, või ka filmid, mida vaatab, võetakse vastu vaimustusega. Nagu ka kunstinäitust ehk lauaga seinale naelutatud Rasmus Kaljujärve imetlevate jäneste stseen ja olümpiamängud... Tegelikult on juba mõnda aega 500 saalis istuvat inimest NO99-l peos ja seda haaret ei lõdvendata lavastuse lõpuni.  

Aga just siis, kui NO on publiku üles kütnud, pööravad nad publikule ette uue näo. Risto Kübara enesepiitsutamise ja koerastseenidega, kus näitleja kaela ümber seotud rihm on meest kohe-kohe üles poomas, katsetatakse publiku taluvuse piiri. Nii nagu näitlejad eeldavad, läheb publik etendusega kaasa. Nad on valmis tõsisteks stseenideks, et siis lõpus taas keerata kõigele taas üks vint peale – ootamatult (oma rumalusest ja edevusest) kappakusemise võistlusele sattunud minister pakub küll publikule kergendavat naeru, kuid jätab saalist lahkujate juttudes kõlama tõsised noodid.

Suurepärane vastuvõtt

NO99 näitlejad on laval vabad, vabamad kui Eestis, kui mina nägin «Kuidas seletada pilte surnud jänesele». Nii mõnigi stseen on ajas saanud uue tähenduse, võõrsil veel uuema – näiteks see, kui kogu laval olev kraam pakitakse sõnatult ja asjalikult asjatades üheks suureks pakiks, mis tõmmatakse valge laevana lae alla, näib väga selge vihjena, et kui suhtumine kultuuri ei muutu, siis me võime lahkuda, ja teile jäävad alles vaid kappakusemise maailmameistrivõistlused…  

«Braavo! Braavo! Braavo!» hüütakse lavastuse lõppedes. Siiralt. Tormiline aplaus, mida olen kuulnud Eesti teatrites haruharva, ei taha lõppeda. Näitlejad kutsutakse lavale tagasi neljal korral. Publik on vaimustuses ja rahulolev.

Elavalt juteldes lahkutakse kiiresti saalist, majast. Teatri ees vahetatakse esmased muljed ja siis edasi baaridesse, kodudesse. «Vapustav, eriti see naisminister,» kommenteeris umbes 50nene proua, kellega pärast etendust vestlesin. Tema sõbranna kiidab kõiki näitlejaid ja on väga rahul, et nad otsustasid usaldada Odéoni teatri valikut. NO99st ega ka eesti teatritest polnud nad varem midagi kuulnud.

Seega täiesti tundmatu teater NO99 tundmatult teatrimaalt nimega Eesti tuli ja võitis!

Ajakirjaniku lennu Pariisi maksis kinni kultuuriministeerium

Odéoni teater
1782. aastal avatud teater on olnud üks juhtivatest teatritest Prantsusmaal ja ka Euroopas. Teatri väärikast ajaloost annab tunnistust selle seotus Suure Prantsuse revolutsiooni ümber käinud poliitlahingutega ning uue teatrihoone ehitamist saatnud diskussioonid, milles osales ka Napoleon I. 1968. aasta mairahutuste ajal avati teater tudengitele, kes seal kuu aja jooksul pidasid pea lakkamatult väitlusõhtuid. 1990. aastal omistati teatrile Théâtre de l’Europe aunimetus, mis tähendas Odéoni kujunemist rahvusvaheliseks teatrikultuuri edendajaks.