/nginx/o/2011/11/10/828004t1h3e3a.jpg)
Türi linnas töötute tööharjutusega tegeleva Otto Maamägi arvates ei tohiks seadustes olla vääritimõistmisi või vastuolusid. Ometigi lubavad praegused Eesti seadused töötute seas vahet teha ning osa inimeste toimetulekutoetust kärpida.
Mentor: seadus võiks töötuid võrdselt kohelda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tööturuteenuste ja toetuste seaduses sätestatud stipendiumi ehk abiraha makstakse tööturuteenuses osalejale tema püüdluste eest tulla tagasi tööturule maksumaksjana. Õpib ta naasma tööturule koolipingis, tööharjutusel või -praktikal, seal vahet tegelikult ei ole. Tähtis on lõppresultaat.
Sotsiaalhoolekandeseadus siiski teeb vahet ja eelistab eelkõige koolitust, sest seal osalejatelt ei arvestata stipendiumi toimetulekust maha. Nii muutub stipendiumist arusaamine kaheti mõistetavaks. See tekitab olukorra, kus riigi poolt kehtestatud seadus soosib tegelikult koolitust ja lükkab teisejärguliseks teised tööturuteenused.
Siin aitab ainult sotsiaalhoolekande seaduse muudatus stipendiumi mõiste võrdsustamisel ka teiste tööturu teenustega ning ühtne ja selge mõiste toimetuleku arvutamisel. Seadustes ei tohiks olla vääritimõistmisi või vastuolusid.