/nginx/o/2011/11/09/827028t1he084.jpg)
Avalikes kohtades on liikumispuuetega inimeste vajadustega järjest rohkem arvestama hakatud, kuid arenguruumi on siiski veel tohutult, leiab Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu tegevjuht Auli Lõoke.
Ühiskond ei arvesta ratastooliinimestega piisavalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõige paremini on asja ära tabanud suured hotellid ja kaubanduskeskused. Ükskõik, kuidas inimene liigub, aga tal on rahakott ühes ja ta on klient. Kus ratastooliinimesed poes käivad? Nad käivadki suurtes kaubanduskeskustes, sest nad saavad seal liikuda,» rääkis Lõoke.
Ta tõdes, et liikumispuudega inimestele küll luuakse võimalusi, aga kerge vaevaga saaks palju rohkem teha. «Asjad tuleks läbi mõelda ja teoks teha nii, et need oleksid kasutatavad. Puudega inimese jaoks peaksid asjad olema süsteemselt lahendatud. Kõigepealt on vaja majast välja saada, siis on vaja mööda tänavat edasi saada. Siis on vaja sõidukisse pääseda. Kui ühissõidukisse sisse ei saa, tuleb oma autoga minna. Seda peaks saama parkida nii, et jätkub ka sisseistumiseks ja väljatulemiseks ruumi. Kui inimene tahab tööle minna, siis töökoha juures algavad samad probleemid otsast peale,» kirjeldas Lõoke.
Sageli ettevõtjad imestavad, et ma tegin ju ukse juurde korraliku kaldtee, aga ühtegi ratastooliinimest pole, küllap neid ongi väga vähe. Siis Lõoke seletabki neile kannatlikult, et kõigepealt peab ratastooliga selle kaldteeni pääsema. Näiteks kino uksest sisse pääsemine pole piisav, inimene tahaks ikka filmi ka näha. «Ühes kinos kõik olemas, korralik sissepääs ja puha. Aga saalis pole ratastooli jaoks kohta ja tulebki filmi vaadata nina vastu lina,» rääkis Lõoke.
Veel üks mure on see, et kunagi ei saa kindel olla, kas invalift või tõstuk ikka töötab. Inimene teab, et kuskil on talle mugav ligipääs loodud, aga kohale minnes selgub, et see jälle parasjagu ei tööta.
«Sageli tehakse asju ainult linnukese pärast. Me selgitame kogu aeg ja teeme koolitusi, aga ikka tehakse asju, mida liikumispuudega inimesed ei saa kasutada. Kõige hullem on see, et puudub korralik järelevalvemehhanism. Sanktsioonide pool on täiesti olematu,» nentis Lõoke.
«Ratastooliinimesed ütlevad, et nad on ratastooliga kohanenud ja ei tunnegi ennast invaliidina. Aga niipea kui nad kodust välja lähevad, tuletab keskkond nende puuet neile igal sammul meelde. Aga avalikus kasutuses oleva hoone ehitamine ei lähe oluliselt kallimaks, kui liikumispuudega inimeste vajadusi arvestada,» lisas ta.