Vihalemm: Eesti elanike umbusul on ajaloolis-kultuurilised juured

Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm. Foto: Peeter Langovits

Legatum Institute´i koostatud riikide heaoluindeksit uurides selgus, et Eesti rahvusvahelise positsiooni paranemist ohustab meie suhtumine immigrantidesse ja vähemusrahvustesse ning Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professori Triin Vihalemma kinnitusel on Eesti elanike umbusul sisserändajate ja etniliste vähemuste suhtes ajaloolis-kultuurilised juured.

Etnilised vähemused pole «süüdi» selles, et Eesti ei saavuta rahvusvahelistes reastustes nii kõrget kohta, kui ta enda arvates vääriks.

Võõrtööjõu tulekut Eestisse peavad pigem ohustavaks kui arendavaks teguriks nii eestlased kui venekeelne elanikkond. Küll aga erinevad oluliselt arvamused vähemuste ja enamuse suhteid kujundavate põhimõtete osas.

Kui ligikaudu iga teine eestlane leiab, et vähemused peaksid arvestama enamuse tahet ning järgima ühiskonnas üldkehtivaid väärtusi ja käitumisnorme, siis venekeelsest elanikkonnast arvab nii vaid iga kümnes.

Inimeste suurem liikuvus ja piiride hägustumine ka virtuaalmaailmas ei too automaatselt kaasa suuremat tolerantsi ja avatust kultuuriliste eristuste suhtes. Viimase arengus mängib olulist rolli nn usalduskultuuri tekkimine.

Eesti elanike umbusul sisserändajate ja etniliste vähemuste suhtes on ajaloolis-kultuurilised juured. Eestlaste endi identiteediloome lähtub väikese grupi kaitsmise ideest vaenulikus keskkonnas.

Nõukogude võimu ajal oli keskseks ohuks venestamine. Vastuhaku-praktikate baasil kujunes 80ndate lõpus võimas rahvuslik mobiliseerumine.

Pärast taasiseseisvumist tekkisid uued väljakutsed saada hakkama suurte ühiskonnasiseste muutuste ning avatud majanduslik-poliitilisest keskkonnast tulenevate määramatustega. Kollektiivseid lahendusi on Eesti ühiskonnas pakutud vähe, valdavalt pidi ja peab igaüks hakkama saama nö oma vahenditega.

Usk võrgustiku-suhetesse kui teatud turvalisuse loojasse on olnud oluline kultuuriline ressurss, mis on aidanud kohaneda kiirete muutuste ning süsteemi poolt toodetud määramatustega.

Seda veendumust kannavad Eestis just ühiskonnas paremal positsioonil olevad ning toimunud muutusi positiivselt hindavad inimesed.

Ka eestlaste, Eesti venelaste jt ühtekuuluvustunne oma rahvuskaaslastega on seotud sama, võrgustikulist identiteeti ja turvalisuse väärtusi ühendava mõttemustriga. Rahvus tähendab Eesti elanike jaoks eeskätt turvalisust taastootvat suhtevõrgustikku.

Etno-kultuurilistelt vähemustelt oodatakse juba kehtivate normide ning enamuse-vähemuse suhtega arvestamist.

Tõrjuvat suhtumist nö väljast-tulijate suhtes tekitabki kahtlus, kas ühiskonnas väljakujunenud, tunnetuslikult end õigustanud mängureegleid ollakse valmis vastu võtma.

Näiteks rassilise sallivuse-sallimatuse teemal avaldatud meediadiskussioonides on domineerinud just mõtteviis, et mujalt-tulijad peaks endale selgeks tegema kohaliku konteksti, mitte «üle reageerima» ega kohalikku ühiskondlikku ruumi mujal väljatöötatud reeglitega koloniseerima.

Värskemad andmed laekuvad aasta lõpus, aga julgen prognoosida, et masu on võrgustikulisi ja korporatiivseid praktikaid pigem tugevdanud kui nõrgendanud.

Eesti ühiskonnas siirdeperioodil väljakujunenud mõtte- ja tegutsemisrutiinide taustal jäävad veenmistehnoloogiaid (nt sotsiaalreklaami) kasutavad üleskutsed suuremale sallivusele üsna õõnsateks.

Eestis kehtib kontakti hüpotees, st mida rohkem isiklikke võrgustikulisi kontakte, seda positiivsem ka suhtumine «teistesse».

Võib öelda, et saavutatud usaldussuhe on soorituspõhine – isiklik kogemus näitab, et hästi võivad toimida ka võrgustikud, kus osalevad erineva kultuuritaustaga inimesed.

Kultuuriline avatus suureneb inimeste liikuvuse ja isiklike kontaktide mitmekesistumise kaudu.

Rahvusvaheline normatiivne ootus on aga pigem väärtuspõhine usaldus – peab olema salliv (st usaldama), sest see on demokraatlik põhimõte vms. Sellele normatiivsele ootusele võib Eesti ühiskonnas kõlapinda leida kahelt grupilt.

A priori kultuurierinevuste suhtes liberaalsem ja lubavam positsioon kaasneb tunnetusega, et rahvuslik kuuluvus ning üldse riik, institutsioonid ja “suured ideed” on vähetähtsad.

Tinglikult võiks öelda, et sallivus suureneb sedamööda, kuidas ühiskond killustub ja emantsipeerub.

Teiseks sallivuse-idee kultuuriliseks toitepinnaseks on hingelised (religioossed) ja kogukondlikud väärtused. Need on tähtsad eeskätt vanemale venekeelsele elanikkonnale, kes aga Eesti avalikus ruumis on praktiliselt nähtamatu-kuuldamatu.