Kaevandusfirma võitis kohtus riiki

Riigikohus tühistas kaevandusfirma õigeksmõistmise. Foto: Arvo Tarmula / Lääne Elu

Eesti kohtupraktika suurim omataoline vaidlus, mis puudutas ligi 165 000 kuupmeetri dolokivi loata kaevandamist Kurevere karjääris, lõppes eile Lääne maakohtus süüdistatavate õigeksmõistmisega.

Selle asemel, et mõista riigi kasuks välja ringkonnaprokurör Indrek Kalda nõutud trahv ja keskkonnakahju ligi 23 miljonit krooni, peab hoopis riik maksma rahvusvahelisele ettevõttele Nordkalk 23 091 eurot ehk üle 600 000 krooni õigusabikulude katteks.

Süüdistuse järgi paistis olukord selles vaidluses olevat selge – Nordkalk oli kuue aastaga (2002–2008) jõudnud kaevandada Läänemaal Virtsu lähistel asuvast Kurevere karjäärist loata dolokivi kokku 164 830 kuupmeetrit.

Kaevandati sügavamalt

Keskkonnale tekitatud kahju hinnati 1,14 miljonile kroonile. Seadus on jäik – süüdlane peab hüvitama kahju kümnekordselt, Kurevere puhul seega 11,4 miljonit krooni. Peale selle nõudis prokurör kohtus, et ettevõtet karistataks veel sama suure trahviga – kokku nõuti seega ligi 23 miljonit krooni. Kohus leidis muu hulgas , et süüdistuses ei ole siiski piisavalt selgitatud, kuidas selline ilma loata kaevandatud dolokivi maht kokku arvutati.

Juhtum tuli ilmsiks kolm aastat tagasi, kui keskkonnainspektsioon hakkas uurima, miks Kureveres, kus dokumentide järgi pidanuks maavara ressurss lõppema hakkama, töö siiski jätkus.

«Rikkumine jäi küll maardla piiridesse, kuid kaevandamisel ei peetud kinni mäeeraldise piiridest – kaevandati lubatust sügavamalt ja ka laiemalt,» selgitas keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Reeli Sildnik.
Ent süüpinki sattunud Nordkalk peab end hoopis ministeeriumide ametikoridorides valitseva segaduse ohvriks. «Kaevandamise ajal käis keskkonnainspektsioon aastate jooksul kolm korda karjääris toimuvat kontrollimas ja kinnitas, et kõik on korras,» rääkis Nordkalki juht Andres Rammul.

Veelgi rohkem kordi olevat Rammuli väitel kinnitanud kaevandamise seaduspärasust tehnilise järelevalve inspektsioon. Asutus, kelle ülesandeks oli kaevandust majandusministeeriumi poolt kontrollida.

Ettevõte tasus kogu rohkem kaevandatud dolokivi pealt riigile maavaramaksu – kokku üle miljoni krooni. «Ei ole nii, et me midagi salaja võtsime. Kogu dokumentatsioon on olemas ja meile kinnitati, et kõik on korras,» ütles Rammul. «Me mõõdistasime oma töid iga kuu. Kas üks kurjategija dokumenteeriks oma kuritegu nii detailselt?»

Nordkalki juhi sõnul hakkas ettevõte ise kahtlustama, et riigi antud kaevemahtudega on midagi mäda. Ja teatas kahtlustest ministeeriumisse. «Meile antud mahud hakkasid lõppema, kuid kivi oli karjääris veel,» rääkis ta.

Veel 2007. aastal vastati Rammuli kinnitusel neile keskkonnaministeeriumist, et uute arvutuste järgi võivat nad karjäärist rohkemgi dolokivi kaevandada, kui lõpuks kokku kaevandada suudeti. «Meile öeldi, et kaevandamisloas olevad mahud on valesti arvutatud,» nentis ta.

Ülekaevandamine oli pealtnäha imelihtne. Nimelt käis töö Kureveres ühel kindlal sügavusel, maapind polnud aga üldsegi tasane. «Nüüd tagantjärele targana teame, et tegelikult oleks pidanud uusi lõhkamistöid tegema 1,5 meetrit kõrgemal ehk siis jätma karjääri põhja mitte siledaks, vaid lainetavaks,» rääkis Rammul.

Peab end süsteemi ohvriks

Selle pooleteise meetri tõttu saigi Nordkalk süüdistuse ja hiiglasliku trahvinõude. Rammuli sõnul on poolteist meetrit vanade kaevelubade mõistes imeväike piir.

«Vanu lube ei antud millimeetritega, vaid tõmmati kaeveloale piir paksu punase viltpliiatsiga. Ainuüksi selle piiri paksus võrdus ühe meetriga,» ütles ta. «Kuidas kaevanduses lõhketöödega tegeledes tagada millimeetrist täpsust? Kuid seaduses seda lubatud veapiiri pole.»

Nordkalk peab end kogu kaevandamislubadega seotud segase süsteemi ohvriks. «Me ei osanud kuidagi oma tegevust seadustada, sest meile väideti kogu aeg, et kõik on parimas korras,» rääkis Rammul. «Ja nagu eksperdid meile nüüd ütlevad – kui me oleks luba küsinud suuremateks mahtudeks, siis oleks me selle kerge vaevaga ka saanud. Sest kaevetöödega keskkonnakahju ei põhjustatud.»

Nordkalki juhtum on ettevõtte kaitsja, vandeadvokaat Martin Triipani väitel otsekui kuum kartul, mida keegi kätte võtta ei taha. «Matemaatiline kahju on väga suur ja keegi asjaosalistest ei taha ega julge võtta vastutust,» ütles ta. «Kõik ütlevad, et las kohus otsustab.»

Advokaadi väitel pakkus prokurör välja kokkuleppemenetlust, ent see tähendanuks ikkagi keskkonnakahju ehk11,4 miljoni krooni tasumist. «Nordkalki seisukohast polnuks see õiglane lahendus,» ütles Triipan.
Ainus ja üheselt õiglane asi selles loos on ilmselt asjaolu, et pärast Kurevere karjääri sulgemist rajatakse sinna ettevõtte kulul pika merepiiriga Hanila valla ainus puhke- ja suplusala.

Probleem igas teises kaevanduses