Andrejs Žagarsi lavastatud «Manon Lescaut» algab küll ehk hillitsetult, ent stseen-stseenilt muutub kahe noore inimese traagiline armusuhe üha vahedamalt tajutavaks. Ja kui lavastuse faabulas ongi ebakõlasid, siis lauljad ja orkestrandid väärivad vaid kiitust.
Andrejs Žagarsi lavastatud «Manon Lescaut» algab küll ehk hillitsetult, ent stseen-stseenilt muutub kahe noore inimese traagiline armusuhe üha vahedamalt tajutavaks. Ja kui lavastuse faabulas ongi ebakõlasid, siis lauljad ja orkestrandid väärivad vaid kiitust. Foto: Harri Rospu

Nii pikka ja tormilist aplausi pole Estonia teatris juba mõnda aega olnud, tunnistas garderoobitädi mulle mantlit ulatades, kui lahkusin Puccini 1893. aastal valminud läbimurdeooperi «Manon Lescaut» esietenduselt.