/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2011/11/02/817980t1h7181.jpg)
Riigikohtu analüüs leidis, et vaid kolmel juhul 31-st pole riik täitnud riigikohtu otsuseid ning järeldas, et selleks pole tarvis eraldi sunnimehhanismi, sest seda tehakse avalikkuse survel niigi.
Analüüs: riiki sunnib kohtuotsuseid täitma avalikkuse surve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikohtu analüüs põhiseaduslikkuse järelevalve 2004.-2009. aastal tehtud kohtulahendite täitmise kohta näitas, et üldiselt on Eesti seadusandja andnud viimase kuue aasta jooksul endast parima, et võimalikult kiiresti ja täpselt täita riigikohtu poolt õigustloova akti tühistamisel või õiguslünga tuvastamisel antud tõlgendusi.
2010. aastal valminud analüüsi kokkuvõttes rõhutatakse, et kui seadusandja ei vaata regulatsiooni riigikohtu tõlgenduse valguses läbi, on tõenäosus, et seaduste rakendamisel ei lähtuta enam põhiseadusvastasest õigusest, vaid võetakse käitumisjuhiseks riigikohtu tõlgendus. «Lõppeks on parlament sundseisus, sest kui seadusandja ei tegutse ning seaduste asemel lähtutakse põhiseaduskohtu antud tõlgendusest, kannatab just parlamendi, mitte kohtu autoriteet,» leiab analüüsi koostaja Gea Suumann.
«Seega võimaldab kohtulahendite analüüs järeldada, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses puudub vajadus otseste, tsiviil- või kriminaalkohtumenetlusega võrreldavate
sunnivahendite järele, mis aitaksid tagada põhiseaduskohtu lahendite täitmist.»
«Ei ole mõeldav, et demokraatlikus riigis võiks seadusandjat kui suveräänset rahvaesindust otseselt sundida teatud seadust vastu võtma. Põhiseaduskohtu lahendite täitmine on tagatud läbi avalikkuse
surve. Ainuüksi see motiveerib seadusandjat vabatahtlikult tegutsema ning keerukaidki probleeme lahendama,» sedastab Suumann analüüsis.
Kolmel juhul eiratud
Vaid kolmel juhul 31st kaasusest heitis analüüs seadusandjale ette heita passiivsust või riigikohtu lahendi eiramist. Kõik need 3 kaasust on algatanud madalama astme kohtud ning need on lahendanud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium konkreetse normikontrolli raames.
«Vahest pole liiga meelevaldne sellest järeldada, et kohtute algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus võib pälvida vähem avalikkuse tähelepanu, mistõttu parlament tunneb enesel vähem survet, et võimalikult kiiresti ja täpselt nendes kaasustes välja toodud probleeme ületada. Mõnel puhul võib ka olla tegemist eriti keeruka probleemiga,» märgib riigikohtu analüütik Suumann.
Nii pole riigikogu reageerinud riigikohtu 2004. aastal tehtud otsusele, millega tunnistati põhiseadusevastaseks välismaalaste seaduse paragrahvid osas, milles need ei näe ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu. Põhiseadusevastaseks tunnistatud sätteid pole muudetud.
Samuti tõi analüüs välja kaks juhtumit, kus jätkuvalt on kehtiv riigikohtu otsust eirav regulatsioon. Esimene neist puudutas vedelkütusevaru seaduse sätteid, mis tunnistati põhiseadusevastaseks. «Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on lubanud, et riigikohtu otsusega kooskõlas olev varumakse kogumist reguleeriv seaduseelnõu on valmimas ja saadetakse kooskõlastusringile 2009. a juulikuus. Märkusele ja lubadusele vaatamata pole seadusandja enam kui kahe aasta jooksul vedelkütusevaru seaduse küsitavaid paragrahve muutnud ega ka vastavat eelnõu algatanud,» märkis analüüs.
Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistas riigikohus ka lennundusseaduse sätte, millega kehtestati avalik-õiguslik rahaline kohustus, määramata selle kohustuse nõutavaid elemente. Pärast riigikohtu otsust on lennundusseadust mitmel korral muudetud, kuid ikkagi kohustab see ettevõtjat tasuma tsiviilõhusõiduki nõuetele vastavuse kontrolli teostamise kulusid, täpsustamata selle kohustuse elemente. «Seega on seadusandja poolt jäänud antud riigikohtu lahend sisuliselt ellu viimata,» märgib Suumann analüüsis.