/nginx/o/2021/01/26/13596721t1h2fdf.jpg)
/nginx/o/2011/11/02/817236t1h0ceb.jpg)
Kui veel üleeile maksis lihtkirja saatmine Eesti-siseselt 35 eurosenti, siis eilsest kallines see tunduvalt, makstes nüüd 45 senti.
Tellijale
Kiri «maale vanaemale» läks eilsest järsult kallimaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Protsentuaalselt tundub hinnatõus muidugi järsk, kuid see on vajalik universaalse postiteenuse suure kahjumlikkuse vähendamiseks,» selgitab Gea Otsa majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt.
Tema sõnul on tegemist paratamatult langeva turuga ja selle teenuse maht väheneb kogu maailmas, aga ministeerium on siiski seisukohal, et võimalus n-ö maale vanaemale kirja saata peab säilima ja seega jätkub lihtkirja saatmise doteerimine ka edaspidi.
Ametlikult kinnitas hinnatõusu majandusminister Juhan Parts, aga ettepanek jõudis tema lauale konkurentsiameti kaudu, kus Eesti Posti esitatud andmete põhjal vastavad analüüsid tehti ja just nii suur hinnatõus põhjendatuks tunnistati. Senine margi hind kehtis 2007. aastast.
Enam kui 15 aastat Võrumaal kirjakandja tööd teinud Kalmer Hannust tõdeb, et kirju on mobiiltelefonide tulekuga järjest vähemaks jäänud. Tema hinnangul ei olegi paberkirjade saatmist vähendanud mitte niivõrd internet, nagu sageli arvatakse, kuivõrd just mobiiltelefonid.
«Kiri on kallimaks läinud, aga see pole vast peamine. Inimestel, kel on palju tööd, pole aega kirjutada, nad tahavad kohe suhelda ja seda võimaldab telefon,» arvab ta, tõdedes, et vanasti oli maal telefone väga vähe, aga nüüd on mobiil juba peaaegu igaühel.
Hannusti sõnul ongi põhiliselt alles jäänud vaid kahte liiki paberkirju. Esimene liik tuleb sellest, et inimesed reisivad välismaale ja saadavad sealt näiteks kaarte koju. Välismaa-kirjade puhul vaadatakse vast rohkem seda, et sinna helistada on kallis, kirja saatmine tuleb odavam.
Ja teiseks on loomulikult veel vanemaid inimesi, kes saadavad kirju üksteisele. «Internetis suhtlevad omavahel noored, vanemad inimesed teevad seda rohkem ikka kirja või telefoni teel,» ütleb Hannust. «Kusjuures isegi kui omavanustega vahetatakse kirju, siis lastega suheldes kasutatakse aina rohkem mobiili.»
Siiski ei ole Hannusti sõnul ühtegi sellist päeva, kui kirju poleks üldse vaja kohale viia. Umbes kümne ringis iga päev, vahel isegi rohkem, hindab postiljon. Ikka neid päris kirju, mitte asutuste otsepostitusi ja reklaame.
Värske hinnatõusu kohta ei olnud kauaaegne postiljon külarahvalt palju tagasisidet saanud. Kahju muidugi, öeldi. Hinnatõusu protsent on suur, aga no palju neid kirju saadetakse. Krooni ajal oleks 1,5 krooni tundunud suurem raha kui praegu 10 senti, nii tundub paljudele.
Hannust arvab optimistlikult, et praegusest palju vähemaks kirju enam ei jää, ehk isegi vastupidi. Algul, kui mobiilid tulid, hakkas tema sõnul kaduma ka jõulude ja aastavahetuse ajal kirjade saatmine, aga nüüd on see paar aastat jälle suurenenud.
«Vahepeal saadeti vaid sõnum mobiilile ja kõik. See pole ikka sama asi, mis päris jõulukaardi saamine,» arvab kogenud kirjakandja.