Parimaid nalju puistab elu ise

Huumoriportaali killuvabrik.ee tegija Teet Kalmus veedab päevas paar tundi välismaa huumorikülgedel ning otsib nalju eesti keelde tõlkimiseks ja meie konteksti mugandamiseks. Foto: Sille Annuk

Kes see ikka nalja teeb, kui mitte ise – võiks kokku võtta huumoriportaali killuvabrik.ee algusloo. «Ma pole just huumorikauge inimene ja kui kellelgi läheb mu naljadest tuju paremaks, on see asja ette läinud aeg,» ütleb huumorikülje tegija Teet Kalmus.

Nüüdseks on paari aasta eest loodud väiksest veebilehest kasvanud välja mitme tuhande naljaga huumoriportaal, kus päevas käib umbes tuhat inimest.

Naljakülje tegijale Teet Kalmusele on see aga endiselt muhe hobi või fun, nagu ta ütleb. «Ise saan tuju paremaks ja sõbrad ütlevad ka, et ootavad iga päev nalju nagu narkomaan doosi,» räägib ta.

Mis on huumor?

Huumor on Teet Kalmuse meelest kõik, mis teeb tuju heaks. Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur huumoriuurija Liisi Laineste nõustub, kuid pakub ka teaduslikuma seletuse: «Huumor on kahe omavahel esialgu kokkusobimatuna näiva idee kokkupõrge. Alguses eeldab inimene üht, kuid tuleb hoopis midagi vastupidist, ja üllatusmoment on see, mis ajab inimesi naerma.»

Näiteks:
Noormees üritab tutvuda kena neiuga. Tüdruk hakkab pärima: «Kas sul Mercedes on?»
Noormees: «Ei.»
Tüdruk: «Aga kahekorruseline villa?»
Noormees: «Ei.»
Neiu: «Sel juhul pole meil millestki rääkida!»
Masendunud noormees räägib hiljem kogu loo isale ja küsib nõu, mida teha. Isa mõtleb natuke ja vastab: «Oma Bentley võid ju maha müüa, saad selle eest osta kolm mersut. Aga mingi eide pärast kaks korrust maha võtta... no ma ei tea...» (Manivald Kaev)

Kuigi sageli võrdsustatakse huumorit anekdootidega, moodustab žanripõhine huumor vanemteadur Liisi Laineste sõnul tegelikult väga väikse osa sellest, mis inimesi naerma ajab. «Palju rohkem on naermist igapäevaelu olukordade, märkuste ja ütlemiste üle,» märgib ta.  

Seks, suhted, poliitika

Väljamõeldud nalju võib Laineste selgitusel jaotada nii žanripõhiselt (anekdoodid, küsimused-vastused, karikatuurid ja nõnda edasi) kui ka teemade kaupa.
Universaalsed, kõikjal populaarsed naljateemad on Laineste sõnul seks, teised rahvused ja poliitika. «Need on teemad, mis inimesi külmaks ei jäta, rõõmustavad, kurvastavad, vihastavad, tekitavad emotsioone,» rääkis ta.

Ka killuvabriku tegija Teet Kalmus nendib, et seksist, suhetest ja poliitikast naljades mööda ei saa, tuues näiteks nalja Eesti ja Iiri majandusministrist.

Kohtuvad Eesti ja Iiri majandusminister. Murelik iirlane: «Ajad on meil väga keerulised ja majandus kriisis. Miinimumpalk on 1462 eurot kuus ja sealt makstakse maksud, eluasemekulud, söök, jook, riided ja jääb natuke ka elamiseks üle. Mille peale inimesed seda kulutavad, see pole minu asi.»
Eesti majandusminister vastab rõõmsalt: «Meie miinimumpalk on 278 eurot kuus, sealt makstakse ka maksud, eluasemekulud, söök, jook ja riided ning kust kohast nad ülejäänud raha võtavad, see pole ka minu asi.»  

Teet Kalmusele endale meeldivad aga eriti sõnamängud, kus on keele rikkuse pinnalt nalja tehtud. Näiteks toob ta Margo Vaino nalja: «Partei on nagu kalamajand, kus omad sägad on koos, tõmmatakse lesta, vahetatakse kohad ära ja kus pidevalt on lõhe.»

Oma või teiste?

Eesti huumorit seostatakse sageli Eino Baskini, Erkki Kõlu või Valdo Jahilo anekdootidega, kuid Teet Kalmuse meelest on Eestis oma originaalhuumorit väga vähe, sest ka tuntud tegijad on enda naljad tõlkinud vene või inglise keelest.

Vanemteadur Liisi Laineste aga ütleb, et ka see on eesti huumor, kui eestlased võtavad teisest huumoriruumist nalju ja sobitavad neid oma kontekstiga. «Folkloori puhul on üldse väga raske juuri leida. Naljad liiguvad suust suhu, neid tõlgitakse ja mugandatakse oma kultuuri konteksti,» rääkis ta. «Mina küll ei ütleks, et eesti huumor tugineb vaid vene laenudele, kuigi see on küll tõsi, et sotsialismiaeg iseenesest tekitas palju nalju ja neid on sarnaseid kõigis Ida-Euroopa riikides,» lisas ta.

Teet Kalmus, kes sirvib päevas läbi vähemalt sada nalja vene ja inglise veebikülgedelt, tõlgib neid ning on ka ise mitusada originaalnalja välja mõelnud, ütleb, et head nalja – sellist, mis pisara silma võtab ja kõhulihase krampi kisub – on hirmus keeruline teha. «Sajast naljast võib-olla üks-kaks on tõeliselt säravad,» lausub ta.

Et nalju luua, peab Kalmuse sõnul elu ise huumorit pakkuma. «Ei ole hullemat asja, kui istuda laua taha mõttega, et hakkan nüüd nalja kirjutama,» lausub ta ja lisab, et nali ei sünni tühjast kohast, vaid elust enesest: inimesed, sündmused ja ühiskonnas toimuv annavad parimat inspiratsiooni.

Vaimne põgenemine

«Näiteks vahepeal olid väga populaarsed majanduskriisiteemalised naljad. Ilmselt oli inimestel hinges piisavalt sappi, mis vajas huumorina välja elamist,» nendib Kalmus ja räägib küsimuse-vastuse vormis majanduskriisiaegse nalja.

Miks Ansipil jõudis majanduskriisi ja tööpuuduse olemasolu teistest pool aastat hiljem kohale?

Ansipil kui ufol tehakse tarkvara upgrade alati väikese viivitusega ühiskonnas toimuvate protsesside suhtes.

Või siis kild: «Teadaanne jumalalt: seoses majanduskriisiga kustutan tunneli lõpust valguse...»

Huumor ongi Teet Kalmuse meelest mõneti nagu vaimse eskapismi vorm.

«Pilt võib olla mitterõõmustav, kuid huumor annab võimaluse sellest reaalsusest põgeneda,» ütleb ta. «Kui muud ei saa, siis nalja ikka saab.»

------------------------------------------------