Kui üks kord pätt, kas siis elu lõpuni pätt?

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Viimastel aastatel on Eesti karistuspoliitikat tublisti leevendanud: vähem vangistusi, rohkem tingimisi karistusi ja senisest enam enne tähtaega vabastatuid. Millised on tulemused?

Viie aastaga on vangide arv Eestis vähenenud tuhande võrra, eelmisel nädalal istus Eesti vanglates 3381 meest ja naist. Eriti järsk pööre sai teoks 2007. aastal, kui vangide arv vähenes aasta jooksul peaaegu 900 võrra.

Kuigi Eestis ei ole langetatud konkreetset otsust ega allkirjastatud dokumenti, et nüüd liberaliseerime karistuspoliitikat, hakkas Rein Lang seda suunda mõni aasta tagasi vedama ja praeguseks kehtib poliitika: vähem vangistusi, lühemad karistusmäärad, rohkem tingimisi vangistusi, rohkem järelevalvet ja enne tähtaega vabastamisi. Nüüd tuleb vastata ka küsimusele, kas see on ennast õigustanud.

«Vähem vange, see on raha kokkuhoid, kuritegevus ei suurene – ühiskonnale selge võit,» ütleb professor Jaan Ginter Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast. See ongi vastuse üks pool. Karistused on muutunud kergemaks, aga kuritegevus pole kasvanud. Konkreetne ja positiivne tulemus.

Ometi, kui hakata teemat veidi lähemalt lahkama, on avanev pilt märksa nüansirikkam ja päevavalgele tulevad ka mõned mitte nii meeldivad tõed…

Retsidiivsus kasvas

Kõige jahmatavam avastus tulebki sealtsamast 2007. aastast. Toona muutus ennetähtaegne vabanemine märgatavalt lihtsamaks ning selle tagajärjel kasvas tervelt kolmandiku võrra ka enne tähtaega vabanenute retsidiivsus – st, kui paljud vanglast vabanenutest sooritavad aasta jooksul uue kuriteo.

Justiitsministeeriumi analüütikud tunnistavad nüüd ka ise, et «muutus ei olnud piisavalt ette valmistatud». Võib öelda, et augud sõelas tehti suuremaks ja vabadusse pääses paarsada vangi, kes tegelikult ei oleks tohtinud vabaks saada. Tagajärjeks omakorda mõnisada kannatanut ja kuritegu, mis muidu oleksid jäänud olemata, nende seas ka mõned tapmised.

Samamoodi võib öelda, et kui liberaalsema karistuspoliitika plusspoolelt pole üldine kuritegevus suurenenud, siis teisalt pole see ka vähenenud. Kümmekond aastat tagasi vähenes kuritegude arv kiiremini, viimastel aastatel on langus peatunud.

Ei saa öelda, et Eesti poleks püüdnud. On ehitatud uusi vanglaid: Tartu ja Viru. Mõne aasta pärast valmib ka uus Tallinna vangla. Kontrast vana ja uue vahel on suur ja ilmne.

Ühelt poolt peatselt suletav Murru. Betoonplokid, kohati roostetanud traataiad, siin-seal väiksed varingud, tühjad aknad, mahajäetud hooned (kunagises suurvanglas ongi ju alles ainult sadakond vangi), suurele maa-alale laiali pillutatud barakid. Sügiseses külmas ja vihmas paistab see kõik eriti kole.

Teisalt jälle näiteks Tartu vangla, puhas ja tulede säras. Kõik läigib, kõik on piinlikult korras. Vangidele on seal õpi- ja töötoad. Oleks aga naiivne arvata, et üksnes uutest hoonetest piisab.

Nagu ütleb üks vanglaametnik: kui vangla juhtkond laseb Romeo Kaldal (politseinikutapjast eluaegne) kaasvange peksta, siis see ei ole mingi arhitektuuriline paratamatus. Uues vanglas võib samamoodi kord käest minna, kui valvurid oma tööd ei tee, tõdeb ta.

Avalikkus ootab vangla- ja justiitssüsteemilt palju. Ideaalpildis on vangla nagu tehas: ühest otsast kurjategijad sisse ja teisest eeskujulikud kodanikud välja. Tegelikult on aga progress väike. Üldine retsidiivsuse näitaja on Eestis praegu 40 protsenti – nii palju vanglast vabanenutest paneb aasta jooksul toime uue kuriteo. Ja nelja aasta jooksul vanglast vabanemise hetkest tõuseb vastav näitaja 69 protsendi juurde.

Viimastel aastatel on retsidiivsus vähenenud ainult protsendi-paari võrra. Aga siin ei saa kritiseerida ainult Eestit. Seda lugu kirjutades sai uuritud ka teiste riikide andmeid, loetud välismaiseid uuringuid ning helistatud Soome ja Taani (kus liberaalne karistussüsteem juba ammu kehtib).

Näiteks Soomes pole viimasel kümnel aastal retsidiivsus üldse vähenenud. 85–95 protsenti alla 20-aastastest vangidest paneb toime uue kuriteo ja üldine retsidiivsusnäitaja on viie aasta jooksul 69 protsenti. Eesti vanglast vabanenud jõuavad sama tähiseni, nagu eespool öeldud, nelja aastaga.

Seega, Skandinaavias on olukord ehk natuke parem, aga mitte märkimisväärselt. Kui küsisin Soome vanglateenistuse analüütikult Sasu Tynilt, mida saavad nemad teha kuritegevuse vähendamiseks ja kurjategijate ümberkasvatamiseks, kõlas vastus: «Ei tea, see on väga raske.»

Varaste armee

Põhjuseid ei tule kaugelt otsida. Näiteks on Oleg M. kriminaalkorras viis korda karistatud, saanud ka tingimisi vangistuse (kui jätkas katseajal varastamist). Peale selle on tal veel mitu karistust väärteo eest. Oktoobri alguses otsustas Tartu maakohus ta aga enne tähtaega vabastada.

Või Anatoli B., karistatud kaheksa korda kriminaalkorras ja veel rohkem väärteo eest – tema septembris kohtuistungil enne tähtaega vabaks ei saanud. Kohtud on selliseid asju täis, tuleb ette ka tegelasi, keda on karistatud 20–30 korda.

Eestis tegutseb sisuliselt varaste armee ja ega keegi tea, mida nendega ette võtta. Eluks ajaks kinni panna ei saa, paranemislootust ka pole. Paradoks seisneb ka selles, et kuigi Eesti vanglates istub praegu üle 500 tapja, on tegelikult kõige kauem istujad ehk mõrvarid kõige vähem retsidiivsed. Enamik vargaid aga jalutabki vabaduse ja vangla vahet.

«Kuritegevus käib oma rada,» ütleb Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar. Oma rada selles mõttes, et kuigi kõikides vanglates (ka Eestis) pakutakse igasuguseid programme, tugigruppe, õppe-, ravi- ja töövõimalusi, pole võluvitsa avastatud kusagil.

Praeguse maailmakogemuse põhjal paistab abi olevat narkoravist (mis vähendab retsidiivsust kümne protsendi võrra), teatud inimeste jaoks teatud tüüpi kognitiivsest ravist, näiteks viharavist. Igasuguste õppe- ja tööprogrammide mõju on aga nii väike, et on isegi raske hinnata, kas mõjus programm või olid selles osalejad juba a priori paremad inimesed.

Jaan Ginter lisab, et lootusetute juhtumite puhul on vaja erilist emotsionaalset vapustust, näiteks armumine või usuline äratus. Usu rolli krooniliste pättide ümberkasvatajana näitavad ka mõned uuringud. Ka vanglaprogrammid võivad vahel toimida, kuid nende edukus ei sõltu tihti mitte erilisest metoodikast, vaid inimestest, kes programme veavad.

Väljakujunenud, täiskasvanud korduvkurjategijale on väga raske naha vahele pugeda ja ainult vähesed suudavad seda. Kui sellist programmi juhtiv heas mõttes hull lahkub, laguneb ka programm.

Lõpuks paistabki, et korduvkuritegevust vähendab järjepidevalt, püsivalt ja lõplikult ainult üks asi – vanus. Mida vanem inimene, seda vähem retsidiivne. Seda näitavad nii Eesti, Soome, Rootsi, Taani kui ka kõikide teiste riikide andmed.

Löömamehe musklid kärbuvad, rusikatega vehkimise asemel tuleb ise ettevaatlikum olla. Taskuvaras ei jõua enam kiiresti joosta, röövli rusikad jäävad nõrgemaks ning jõudu lukkude ja uste mahamurdmiseks hakkab nappima.

Kommentaarid

Jüri Saar
Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor:

Liberaalsest karistuspoliitikast rääkides – väiksemad karistused ja lühemad ajad, selge, et ühiskonnale on neid odavam ülal pidada. Kuid samas kuritegevuse kontrollimisel suurt vahet pole. Kuritegevus nähtusena käib oma rada pidi, seda ei mõjuta väga palju raskemad ega kergemad karistused.

Enne tähtaega vanglast vabastatute retsidiivsus on väiksem kui täisaja istunud endiste vangide puhul. Aga see ei tähenda veel seda, et retsidiivusus on väiksem just tänu ennetähtaegsele vabastamisele. Pigem sellepärast, et nad ongi paremad inimesed – seetõttu nad ju lahti lastigi. Nagu vana hea Durkheim ütles: kuritegevuse tase näitab ühiskonna tervist, vangla- ja justiitssüsteemil on limiteeritud võimalused selle tervise muutmiseks.

Kui te küsite, mida teha korduvkurjategijatega, kes käivad vabaduse ja vangla vahet, siis ega väga palju teha polegi. Kuritegusid tuleb avastada, kurjategijad kinni pidada ja nad lähevadki uuesti vanglasse. Nii nagu vanusega väheneb igasugune aktiivsus, väheneb lõpuks ka kurjategijate aktiivsus.

Mingis mõttes see ongi normaalse ühiskonna tunnus, et enamik kuritegusid on varavastased, isikuvastaseid kuritegusid on vähem ja see on juba teine teema. Võib-olla ongi nii, et üks kord varas, alati varas.

Sasu Tyni
Soome vangla­teenistuse analüütik:

Eesti ja Soome retsidiivsust ei saa otseselt võrrelda, sest neid mõõdetakse eri metoodikaga. Soomes suurenes retsidiivsus 2000. aastal, sealt edasi on näitaja püsinud üsna stabiilne. Samas pole ka vähenemist näha. Ühiskonna ootus vanglasüsteemile on kõrge, isegi ebarealistlik. Tegelikult on retsidiivsust väga raske vähendada. Meie kogemuse järgi on teatud mõju osal kog­nitiivsetel-käitumuslikel ravivõtetel, näiteks vägivalla ja seksuaalkurjategijate puhul.

Küll aga ei oska ma öelda, kuidas üldist retsidiivsusnäitajat vähendada. Tegelikult me ei tea ja meil on raske aru saada, millised programmid erinevatele kurjategijatele mõjuvad. Retsidiivsuse näitajad Soomes lähevad sama trendi mööda nagu teisteski riikides. Nooremate retsidiivsus on kõrgem, vananedes kurjategijad väsivad. Meeste seas on korduvkurjategijaid rohkem, naiste seas vähem. Kõige vähem on retsidiviste tapjate ja vägistajate hulgas, kõige rohkem varaste ja purjus autojuhtide seas.

Vanglasüsteemi võimalused on minimaalsed. Kõige suuremad faktorid on minu arvates ikkagi alkohol ja narkootikumid, kuritegevuse vähendamisega tuleb ühiskonnas esmajoones tegeleda teistel tasanditel kui alles vanglas.