/nginx/o/2011/10/30/812948t1hde41.jpg)
Mustlaste integreerimine pole mitte ainult nende endi huvides – 20 aasta pärast võiksid nende praegu kuueaastased lapsed olla osa vananeva Euroopa kasulikust tööjõuressursist, märgib europarlamendi ainus mustlasest saadik, Ungari konservatiiv Lívia Járóka.
Kas võiksite sissejuhatuseks rääkida natuke iseenda taustast? Erinevalt väga paljudest oma rahvusekaaslastest ei tundu teie olevat marginaliseeritud.
Küsimus on selles, kuivõrd on vanemad valmis võitlema oma laste õiguse eest õppida. Minul oli õnne mitte õppida segregeeritud koolis. Ka oli Ungaris kommunistliku režiimi ajal – mitte et kommunistlik režiim iseenesest oleks olnud hea – mustlastele tagatud majanduslik alus, töökohad.
Pärast 1989. aastat kukkusid mustlased täielikult välja nii majanduslikust kui – mis veelgi halvem – sotsiaalsest hierarhiast. Ja minu ainus õnn oli see, et olin alati väga hea õpilane. Mu vanemad jälgisid, et meie tulemused koolis oleksid head. Ja vanemad, eriti isa, olid meile ka väga heaks eeskujuks positiivse identiteedi mõttes.
Selles mõttes oli mul õnne. Kuid samas, antropoloogiat õppides tegin 15 aastat välitöid Euroopa mustlaskogukondades ning oli ilmselge, milline on erinevus minu ja nende vahel, keda mõjutasid puudujäägid üldhariduses või siis puudujäägid üldistes diskrimineerimisvastastes reeglites, mis kehtisid mulle, aga mitte paljudele teistele.
Põhiline ajend, miks ma mustlaste õiguste eest seisma hakkasin, oli see, et väga palju on vääritimõistmist. Ennekõike selle suhtes, milline see kogukond on ja mida nad on Euroopale andnud.
Mustlased on 800 aastat panustanud kõigi Euroopa maade demokraatiasse ja majanduslikku edusse. Sellest räägitakse väga vähe. Ühist ajalugu ei tunta. Mustlaste holokaustist ei teata üldse. Ehk inimesed ei tea mustlastest peaaegu midagi. Seetõttu on ka poliitikad mustlaste integreerimiseks olnud väga … küsitavad.
Te mainisite holokausti. Juudid võitlevad selle eest, et holokausti ei unustataks. Miks on mustlased olnud nii vaiksed, miks te pole enda õiguste eest võidelnud ja oma kannatusi meenutanud?
Selle taga on mitu põhjust. Üks neist on see, et mustlastel pole kirjakeelt. Teine põhjus on ajaloo edastamine põlvkonnalt põlvkonnale. Mustlased on alati olnud väga piiratud oma piinarikastest kogemustest rääkimisel. Nagu polnud ka nende kogukonnad valmis oma identiteeti ehitama selle ja teiste diskrimineerimiste peale, mida nad 800 aasta jooksul on kogenud.
Tegelikult on üle Euroopa erinevaid vähemusi, keda on väga palju rõhutud, kuid kellel läheb majanduslikult paremini. See näitab selgelt, et mustlased olid nõiaringis, mis ei seisnenud mitte ainult rahvuslikus diskrimineerimises, vaid ka majanduslikus läbikukkumises, kehvades oskustes – põhiline probleem on see, et neil pole korralikku haridust – ning eraldatud elamistingimustes.
Kuidas kirjeldaksite praegust olukorda oma kodumaal?
See on väga raske. Aga mulle annab lootust asjaolu, et kui koostasime Euroopa mustlaste strateegia, panime paika ka tugeva jälgimissüsteemi, millega hoitakse pilku peal, mida liikmesriigid teevad. On olemas kindel näitajate süsteem tagamaks, et riigid teavad, mida nad peavad saavutama.
Me tegime lihtsamaks rahastamistingimused vaesuse vähendamiseks. Selle juures oli mulle tähtsaim sõnum, et tegu pole üldsegi ainult mustlaste küsimusega – ainult kolmandik väga suures vaesuses elavatest eurooplastest on mustlased, ülejäänud mitte.
Ungari olukord, kui me seda vaatasime, näitas väga selgelt mitut asja. Läbikukkunud projekte. Mustlasküsimuse kasutamist ainult poliitilistel põhjustel, mõistmata, milline kaotus on riigile jääda ilma suurest hulgast tööjõulisest elanikkonnast. Mõistmata, milline olukord valitseb 20 aasta pärast, kui Bulgaaria, Ungari ja veel mitme riigi praegu kuueaastased mustlased lähevad arvesse kui tööjõuline elanikkond.
See pole mitte ainult rahvustevaheline pinge. Rahvustevahelised pinged tekivad samuti sotsiaalsetest pingetest – need, kes mustlasi ründavad, on ka vaesed. Paremäärmuslased manipuleerivad palju.
Praegune olukord üle kogu Euroopa, sealhulgas Ungaris, on väga halb. Meil on väga suuri probleeme segregeeritud haridusega, madalakvaliteedilise haridusega, sellega, et lapsed pannakse eraldi klassidesse ja puudega laste koolidesse. Mustlaste elamistingimused on nigelad. Kuigi ELi fondid nende laagrite likvideerimiseks on olemas! Terviseküsimused on väga tõsised: mustlaste keskmine eluiga erinevates Euroopa riikides on 10–12 aastat lühem kui teiste rahvaste oma.
ELi vaesuse vähendamise ja mustlaste strateegia tulemusi saab näha alles 30–40 aasta pärast.
Aga kuivõrd valmis on mustlased ise muutuma ja saama integreeritud n-ö põhivoolu ühiskonda? On levinud eelarvamus, et nad ei soovi integreeruda.
See eelarvamus on tekkinud sellest, et meedia ei näita häid näiteid. Ajalooraamatud ei räägi ühisest ajaloost, milles ka meie oleme kogu aeg Euroopa kodanikena osalenud. Praegu on Euroopa kodakondsus mustlaste jaoks jätkuvalt müüt.
Meedial ja poliitikutel on suur roll, et panna inimesed mõistma: vaeseimate integreerimine tuleb kasuks kogu Euroopale, mitte ainult mustlastele. Mitte ainult diskrimineerimisvastane, vaid ka majanduslik element on oluline.
Ma ei usu eriti teadlikkuse tõstmise kampaaniatesse. Pigem peaks meedia näitama tegelikku pilti ning akadeemikud – tõelised etnoloogid, kes saabuvad välitöödelt – peaksid näitama viimaseid avastusi. Seda tuleks poliitikate kujundamisel arvesse võtta.
Seetõttu olidki [ELi ja ÜRO koostöös Euroopa mustlaste integreerimiseks 2009. aastal alustatud] juhtprojektid meile väga olulised. Et testida, kas meie ideed töötavad või ei.
Kaheksa kuu pärast saame vaadata, kas need töötasid või mitte. Oli näiteks teadlikkuse tõstmise kampaania. Kas see jõudis maksimaalse tulemuseni? Oli mikrolaenude programm. Taas on küsimus, kuidas saaks sellega kõige paremini jõuda vaeseimate inimesteni.
Euroopa Komisjon tegi mullu analüüsi. Selgus, et riigid ei kasutanud ELi pakutud raha ära. Selle osa, mille nad võtsid kasutusse, pruukisid nad valedel eesmärkidel või kulutasid halbadele projektidele, mis ei töötanud. Sotside valitsuse ajal (aastatel 2002–2010 – toim) lokkas näiteks Ungaris ELi mustlaste fondide väärkasutamine ja 90 protsenti rahast ei kulutatud üldse ära.
Ütlesite, et te ei usu eriti teadlikkuse tõstmise kampaaniatesse. Aga millele teie siis panustada soovitaksite?
Kõige tähtsam asi, mida me nii juhtprojektidest kui varasematest kogemustest teada saime, on mustlaste endi kaasamise tähtsus ning see, et me suudame juhul, kui selgub, et projekt ei tööta, neid kiiresti ümber kujundada.
See tähendab, et tähtis on pidev – kuu kuu haaval – jälgimine, et projektides osalevad inimesed saaksid iga kell teada anda, kas asjad lähevad soovitud suunas, näiteks desegregeeritud koolisüsteemi ja lastele palju paremate tingimuste poole. Vaja on ka vaimset abi peredele. Kujutage ette, mida see tähendab, kui kolm põlvkonda järjest on olnud töötud.
Mustlastele tuleb näidata eeskujusid uutmoodi eluks. See on midagi, mida pole siiani tehtud. Siiani pole mustlased uskunud, et neil üldse lootust on, sest seda näitasid neile viimased 20 aastat. Süsteemimuutus ei toonud neile midagi head.
Olukorras, kus Euroopa majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused muutuvad, ei saa mustlasi välja jätta, sest see põhjustab pikemas perspektiivis probleeme kõigile. Demograafilised näitajad osutavad, et neist vaestest perekondadest võiks järgmistel kümnenditel pärineda väga palju noort tööjõudu ning Euroopat kummitab tööjõupuudus.
Mida näete teie olukorras, kus Ida-Euroopa mustlased rändavad Lääne-Euroopa riikidesse, kes neid omakorda algsele maale tagasi deporteerivad?
Ka see on selle tulemus, et maad, kust need inimesed välja rändavad, pole viimased 20 aastat midagi teinud. Inimesed lahkuvad majanduslikel põhjustel: nad tahavad, et nende laste elu oleks turvaline, et nad saaksid käia koolis, et neil oleks töö ning et nad saaksid oma lapsi toita. See on igaühe soov.
Migreerumast saab rahvast peatada ainult siis, kui tagame neile põhilised inimõigused. Teise ja kolmanda põlvkonna inimõigused: õiguse normaalsele tööle, õiguse headele elutingimustele. Ainult siis jäävad nad koju.
Te küsisite ennist Ungari kohta. Ma näen, et meie uus valitsus koostab kõiki vajalikke tegevuskavu. Ja teised liikmesmaad pingutavad ka kõvasti. Ma usun, et neid inimesi hoiaks kodus see, kui kõik need plaanid ruttu ellu rakenduks.
Nüüd on tähtis, et Euroopa Komisjon hindaks neid tegevuskavasid väga kiiresti, et riigid pääseksid ligi ELi fondidele ja sõnad hakkaksid võimalikult ruttu muutuma tegevuseks. Sest iga nende inimeste jaoks kaotatud kuu tekitab lõhesid, mida ei saa täita aastatepikkuse tööta. Kui me kohe ei tegutse, on kaotada palju.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)