/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2011/10/30/812880t1he975.jpg)
Haagi Kuningliku Konservatooriumi diplomiga kontratenor Ivo Posti on veidi elevil. Euroopa ooperiteatreis on ta laulnud juba aastaid, debüüt Vanemuises õnnestub tal aga teha alles nüüd, 9. novembril.
Tellijale
Naishäälne mees teeb Eestis debüüdi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Posti ei suuda korrapealt öelda, kas on oma Tartus ja Hollandis koolitatud häält helistanud kolme aasta jooksul seitsmes või kaheksas muusikalavastuses, aga etendusi on olnud kaugelt üle saja. Viimati tegi ta läinud talvel prints Orlovskina kaasa Straussi opereti «Nahkhiir» kahekümne kahes etenduses Hollandi, Belgia ja Saksamaa teatreis.
«Sealsete töötasude iseloomustuseks võib öelda, et nende etenduste honorariga olen senimaani Eestis ilusti hakkama saanud,» paotab Posti pisut oma rahakotti. «Laiutada muidugi ei saa.»
Henry Purcelli «Haldjakuningannas» on Postil 9. novembrist täita allegoorilised rollid Öö, Suvi ja Saladus. Esialgu on lauljal kokkulepe vaid kolmeks etenduseks, aga ta kinnitab, et ei jahigi tingimata rasvast tööotsa.
«Ma lihtsalt väga tahan Eestis midagi teha,» kinnitab Posti. «Aga olen tajunud, et siin minust eriti ei teata. Võib-olla mõeldakse ka, et ta teenib seal Läänes ju nii hästi, mis me siin oma pakkumisega ikka konkureerime. Nii muidugi ei tasu mõelda, alati pole raha peamine.»
Mees naise häälega
Kuid on ka üks objektiivne põhjus, miks Ivo Postile igas muusikalavastuses sobivat rolli ei leidugi. Loodus on kinkinud talle hääle, mis klapib tänapäeval pigem seeliku kui pükstega. Tema põhiregister kattub metsosopraniga.
Posti lauluõpetaja Elleri muusikakooli päevilt, Aino Kõiv, meenutab kahetsusega, et taipas alles neljandal kooliaastal: see poiss polegi tavaline tenor.
«Kolmanda aasta kevadel jäi tal erialaeksam tegemata, sest ta ei saanud õigesti laulda esimese oktavi sol-i, la-bemolli ega la-d,» meenutab Kõiv. «Sügisel avanes see kõik oktav kõrgemalt – nii ilus, et aina kuula! Tagantjärele tuli välja, et ta oligi kodus õppinud kõike metsosoprani registris, koolis aga laulis tenorina.»
Veendunud vabakutseline
Ivo Posti pelgab ja taunib mandumist väikekodanlikus argirutiinis. Otse või kaude võib see olla üks põhjusi, miks ta pole unistanud ega unista kindlast palgatööst mõnes teatris, kindlalt ankrusse jäämisest, vaid hindab vabakutselise põlve.
«Näen õudusega, et minuealistest on paljud end vaimselt maha matnud,» kahetseb Posti. «Nupud on pesades, huvid taanduvad olmele, igaõhtusele õllepotile kõrtsis ja nädalavahetuse peole. Inimesed võiksid rohkem seesmiselt põleda, püüda areneda ja küsida rohkem: miks?»
Rohkelt põlemismaterjali leiab Posti endale Eesti Üliõpilaste Seltsist. Ta märgib, et kui ühe ovaallaua ümber istuvad ja arutlevad iga päev arstid, juristid, ajaloolased ja keemikud, on pidevalt küllaga värskeid ideid, mis inimesi vastastikku rikastavad.
Kehaliselt rikastab Posti end sportides: ujumine, sõudmine, jõusaal, korvpall jne. Vaid tavalisest jooksmisest katsub ta eemale hoida. Korvpallist ei kavatse laulja loobuda, kuigi murdis viimati platsil vasaku käe Väike-Atsi.
«Ma leian, et füüsiline vorm, üldises toonuses püsimine on lauljale ülioluline. Võid ju olla kolmekümneselt ülekaaluline ja arvata, et see pole suur probleem, võib-olla veel neljakümneseltki, aga viiekümneselt sa enam ei laula. Ja siis on hilja midagi päästa.»
Vaimu virgestada aitab aga Postil sel sügisel alustatud magistrikursus Tartu Ülikooli usuteaduskonnas religiooniantropoloogia alal.
«Ma pole kunagi elus pidanud nii palju lugema,» tunnistab ta. «Tunnen end nagu laps kommipoes – kõik riiulid on komme täis ja ma ei tea, mida võtta. See on korraga väga põnev ja pisut õudne. Mõtlen, kas hakkan kergelt hulluma, kui novembris hakkavad tähtajad kukkuma.»
Esteetika ja puhtus
Seitse aastat tagasi Hollandis õppimise ajal võrdles Ivo Posti oma veebipäevikus Tartu kesklinna uusi hooneid barakkide ja angaaridega. Nagu paljusid, häiris ka teda eriti uus kaubamaja.
Nüüd on laulja leebunud. Osalt lihtsalt harjunud, osalt lepitanud end teadmisega, et sellised hooned ongi kavandatud ajutistena ning hiljemalt 30 aasta pärast lammutatakse nagunii.
«Muidugi võiks püüelda iga hoone puhul ilusaimat, aga kuna saja aasta pärast inimesed neid enam nagunii ei näe, siis pole ka mõtet panna neid samale pulgale raekojaga, mis on ehitatud sajanditeks.»
Õnnestunud uusehitistest kargab Postile esimeste hulgas pähe Kroonuaia tänavas asuva Kesklinna kooli juurdeehitis.
Hollandi päevilt, umbes 2005. aastast pärineb ka koju käima tulnud Posti blogikarje: Tartu on räpane! Nüüd tunnistab ta, et pilt on läinud palju paremaks. Mitte ainult Tartus, vaid paljudes Eesti linnades. Mis teda aga endiselt morjendab, on eestlaste vingus olek.
«Eesti inimene näib ikka arvavat, et elu on teda ebaõiglaselt kohelnud, et elu on halb,» leiab Posti. «Keegi ütles, ja ma jagan seda: eestlased võiks elada tohutus õnnetundes, mõeldes, kui väike tõenäosus on sündida Eestis ja kui suur Indias või Bangladeshis. See, et sul on elamiseks vähem raha kui sakslasel või soomlasel, tähendab paljudele kohe halba elu.»
Pausidega ligi kaheksa aastat rikkas Hollandis elades tundis Ivo Posti suurt puudust näiteks privaatsusest. Eestis pole tingimata tarvis minna sügavale sohu või metsa, et mitte näha teist inimest. Hollandis on see võimatu.
Sohu läheb aga Posti hea meelega. Nii mättal pikutades vaikust kuulama kui pohli või jõhvikaid noppima. «Oma käega korjatud mari ja sellest tehtud moos on ikka hoopis teise maitsega,» leiab ta.
Sotsiaalnärvi tõmblused
15 aastat tagasi, vaid 21-aastasena, sai Ivo Postist Tartu linnavolikogu liige. Peagi kuulus ta juba ka Isamaaliidu juhatusse, kuid tänavu, pärast aastaid kestnud lihtliikme perioodi, astus IRList välja. Posti loeb end küll konservatiiviks, nn kampsuniks, kuid mitmete partei tippude jutt hakkas kõlama tema kõrvus lausa tagurlikult.
«Ma ei ihka poliitikasse, kuigi viimasel ajal on hakanud mu sotsiaalne närv üha enam tõmblema,» muigab Posti. «Mind häirib, et sellised karjed nagu «Ühtse Eesti suurkogu» leiavad justkui suurt tähelepanu, aga reaalset muutust ikkagi ei tule.»