Seadus kohustab muuseume rämpsu alles hoidma

Pildil Tartumaa muuseumi hoidlates leiduvad esemed. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Mida teha vanade Nõukogude Naise aastakäikude, traktoristi käsiraamatu või värviteleviisoriga, mille mõni eelnev muuseumijuht avasüli vastu võttis? Tegu on museaalidega, mida seadus maha kanda ei luba.

Kõik need on elust võetud näited. Lisada võiks näiteks Sotšist ostetud suveniirid, raadio-kassettmagnetofoni, tavalise nüüdisaegse saapaharja või ka juuksekoolutaja. Kui televiisor asuks näiteks ringhäälingumuuseumis ja Nõukogude Naise aastakäigud rahvusraamatukogus, poleks ju hullu. Aga nimetatud esemed võtavad ruumi maakonnamuuseumides ja ka ühes kirjanikumuuseumis.

Tegelikult on see harjumuspärane olukord paljudes väiksemates muuseumides, aga kui paljudes, ei oska keegi öelda. Hoidlates vedeleb peale väärtusliku kraami ka omajagu pooljuhuslikku kola, millega muuseumid ei oska midagi peale hakata ja mida ei tohi ka maha kanda. Samal ajal vaevab muuseume riigikontrolli hinnangul terav hoidlapindade puudus ja museaale hoitakse muu hulgas keldrites ja kuurides.

Kingakarbid ja kurgikastid

Tartu muuseumi juhataja kohusetäitja Kadri Kivari ja peavarahoidja Kaia Ivask toovad kõigepealt hoidlast vaatamiseks välja fotokoopiate kogu. Need on lihtsalt mustvalged mujal muuseumides või arhiivides leiduvatelt originaalidelt maha pildistatud koopiad. Selliseid koopiaid on  muuseumi 22 000 eksemplari suuruses fotokogus kokku tervelt 5000.

Tartumaa muuseumi hoidla kujutab endast tube, kus pole museaale täis mitte ainult riiulid, vaid ka riiulite alused. Hunnikus on igasugu laiatarbetrükiseid, nagu näiteks vanad ajalehed, mille koht on tegelikult raamatukogus, kus need on niikuinii olemas.

Hoiutingimused ei vasta Tartumaa muuseumis kaugeltki nõutavale tasemele, esemeid hoitakse kas otse riiulil või siis kuskilt hangitud kingakarpides või ka näiteks vanas kurgikastis. Aga see ei ole kaugeltki ainult Tartumaa muuseumi probleem.

Kivari ja Ivask tahaks hulka küsitava väärtusega asju maha arvata, aga ei saa. Võimalusele kola maha kanda juhtis hiljaaegu tähelepanu ka riigikontroll, aga seni on kultuuriministeerium arvamusel, et mahakandmisvõimalusi on parem praegu mitte lihtsustada. Siis võib tekkida ju teistpidi ohtlik olukord – maha hakatakse kandma ka kultuuriväärtuslikke museaale.

Riigikontrolli hinnangul on paljude muuseumide hädaks kogumispoliitika puudumine, sellest ka kola sattumine museaalide sekka.

Kuidas ikkagi sattusid kõik need asjad museaalide hulka? Esiteks on selliseid esemeid annetatud, teiseks pärandatud ja kolmandaks avaldas plaanimajandus omal ajal teatud mõju ka muuseumidele. Nii näiteks saadeti inimesed omal ajal välitöödele ja anti käsk tuua muuseumi kaasa nii ja nii palju esemeid. Mõni nõukogulikuma mõtlemisega muuseumijuht võis siis raporteerida pidevast ja tempokast kogude täienemisest.

Eesti Rahva Muuseumi juhi Krista Aru sõnul pole üleliigsete museaalide alalhoidmine ERMile üleliia suur häda, küll aga esineb sellega probleeme eelkõige väiksemates muuseumides.

«Tänu eelmistele direktoritele on meil toimunud süsteemne kogude korrastamine,» räägib Aru. «Me ei ole ametlikult arvele võtnud esemeid, mis olemuselt ei kuulu ERMi kogusse – need on jäänud niinimetatud kasutus- või abikogusse. Seal on näiteks selliseid rahvariideid, mis ei ole autentsed.»  

Juhuslikumaid esemeid on ERMi abikogusse sattunud niinimetatud päästeoperatsioonide käigus – seoses näiteks mõne lähedasteta kultuuritegelase surmaga on kaasa tulnud prille või lampe.

Kes hindab väärtust?

Ministeeriumi muuseuminõuniku Reismaa sõnul võib ju subjektiivselt väita, et mõnel museaalil puudub kultuuriväärtus, aga tegelikult on see hinnang. «Ei ole mingit analüüsi, mille alusel hinnata, millisel esemel puudub kultuuriväärtus,» räägib ta.

Muuseumiseaduses oli Reismaa sõnul siiski 2000. aastani sees punkt, mille järgi sai kogudest välja arvata museaale, mis on kaotanud oma väärtuse või on väärtusetud. «See punkt võeti seadusest välja, sest millegi väärtuse hindamine on väga subjektiivne ning ajas muutuv. Tekkis küsimus, kes ikkagi lõpuks otsustab, mis ja kui väärtuslik on.»

Praegu saab välja arvata näiteks kahjustatud museaale, mida ei saa taastada. Samuti võib neid üle anda teise muuseumi kogusse, kelle teemaga museaal paremini haakub.

Reismaa sõnul tekib pigem küsimus, miks üldse sattusid museaalide hulka küsitava kultuuriväärtusega esemed. «Muuseumidel on võimalik pidada ka abimaterjalide kogu, mis ei kuulu põhikogusse,» selgitab muuseuminõunik.

Ministeerium ootab nüüd, et muuseumid teeks järgmise viie aasta jooksul kogude põhjaliku inventuuri ja siis saab otsustada, palju on kesise kultuuriväärtusega esemeid. «Otsustame pärast inventuure, kas on vaja muuta muuseumiseadust või mitte,» lubab Reismaa.

Kümme miljonit museaali

Väljavõtteid riigikontrolli järelauditist

•    2005. aastal oli statistikaameti andmetel kõigis Eesti muuseumides hoiul 8,4 miljonit museaali, 2010. aastaks oli kogude suurus kasvanud 10 miljoni museaalini.

•    Muuseumiseaduse järgi saab muuseumivarasid kogust välja arvata vaid siis, kui museaal on taastamatult kahjustunud, hävinud, kaotsi läinud, teisele muuseumile antud või omanikule tagastatud. Muuseumiseaduse järgi pole võimalik kogudest välja arvata museaale, mis on kokku kogutud põhjendamatult või läbimõtlematult.

•    Muuseumidel peaks olema võimalik selgete ja reguleeritud protseduuride kaudu muuseumikogusid korrastada ning vajaduse korral kogust välja arvata selliseid museaale, mida ekspertide arvates ei ole mõtet muuseumi põhikogu museaalina säilitada.

•    Museaale hoitakse ebasobivates tingimustes: tööruumides, keldrites, katusealustes või kuurides. Säilitustingimused on head või rahuldavad ligi pooltes muuseumides.

•    Üleriigiline kogumispoliitika puudub endiselt. Seega ei ole loodud eeldusi muuseumivarade läbimõeldud ja koordineeritud kogumiseks. Kultuuriministeeriumi juhend muuseumide kogumispoliitika dokumentide koostamiseks pole siiani valminud.

•    Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu standardites on ette nähtud, et igal muuseumil peab olema kirjalik kogumispoliitika, mis sisaldab kogude täiendamise, hoolduse ja kasutamise põhimõtteid.

•    Kinke, pärandusi ja laene tuleks vastu võtta ainult siis, kui need on kooskõlas muuseumi kogumis- ja näitusepoliitikaga.

•    Vähem kui pooled muuseumid on suutnud kogudes nõuetekohaseid inventuure teha. Inventuuri ei ole tehtud kaheksale protsendile kõigist museaalidest.

•    Kuigi muuseumides käimine 2010. aastal järsult vähenes, on külastatavus üldjoontes olnud tõusuteel.

Allikas: riigikontrolli muuseumivarade arvestuse, säilimise ja kasutamise järelaudit, august 2011