Kesk- ja Ida-Eesti: kummituskoolist maailma parima Kalevipoja muuseumini

Kesk- ja Ida-Eesti on veerandsaja aastaga kaotanud 80 kooli, mille hoonete hilisem saatus on olnud väga kirju. Silmapaistvaim vast on Jõgevamaal Kääpas olnud Saare põhikooli saatus – praegu on seal Kalevipoja muuseum, aga peatselt tõotab saada maailma parimaks Kalevipoja muuseumiks. Jonnaka iseloomuga on ka Lõõla kunagin algkooli maja, seal on kooli suletud kaks korda, aga tänu Kaitseliidu õppekeskusele on hoone ikkagi korras. Hoopis nukramas seisus on Annikvere kool Lääne-Virumaal – vald nõustuks hea peremehe korral koolist loobuma sümboolse summa eest.

Parima ülevaate koolimajade saatusest saab graafikust valides kõigepealt maakonna ja siis klikkides punasel või sinisel mummul. Sinised mummud tähistavad suletud koolihoonet, milles hariduse andmine jätkub, punaste mummude alt leiab koolihoone, millel on kas uus otstarve või seisab maja tühjana.

Kurikuulsa ekspoliitiku Villu Reiljan aitas Luuale algkooli tarbeks maja leida. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Luua algkool: Villu Reiljan leidis Luua lastele kaua otsitud koolimaja

Mari Mets, Postimees

Kui mitu aastat Jõgevamaal Luual kooli jaoks ruume otsinud lapsevanemad Villu Reiljanilt metsanduskooli eramu said, tehti kartulikeldrisse saal ja tubadesse klassiruumid.

Luua Algkool avati 1992. aastal, kuid sellest ajast kuni sulgemiseni 2015. aastal direktori ametit pidanud Imbi Ivask mäletab, et kooli ootavate laste nimekiri oli valmis juba kaks aastat varemgi, aga koolimaja polnud kusagilt võtta. Toonane Luua metsanduskooli direktor ja hilisem skandaalne poliitik Villu Reiljan aitas aktiivsed lapsevanemad lõpuks hädast välja ja leidis kohalikele lastele koolimaja.

Toonane kooli eestvedaja, lapsevanem Ene Velström meenutas, et algul oli üks variant kool avada metsanduskooli ruumides, sest nõukogude ajal oli see seal tegutsenud. Kogu külaelu oli metsanduskooliga tihedalt seotud, paljude laste vanemadki töötasid ju seal.

Ivaski sõnul ei sobinud aga metsanduskooli vanad ruumid tervisekaitsele ja Villu Reiljan pakkus, et neil on valminud kooli jaoks just kaks ühepereelamut. «Üks loomaarst vist loobus majast ja see saigi koolimajaks,» rääkis ta.

«Minu enda poeg on rääkinud, et kui ta tahtis vaikselt mõelda, siis ta saadeti kööki mõtlema. Õpetaja Imbi elas ju samas majas,» rääkis Velström.

Luua kool sai tegutseda 23 aastat, aga viimase kümne aasta jooksul enam nii suurt kogukonnatunnet ei olnud ja kooli eest väga kõva võitlust ei käinud, märkis Ivask. «Eks aeg näitas, et liitklassides õpetamine pole tänapäeval enam päris see mis 20 aastat tagasi.» Algusaastatel oli koolis nelja klassi peale üle 40 lapse, lõpus alla 20. Metsanduskooli õpetajad ei ela enam eriti kohapeal, mistõttu on ka lapsi vähem.

Kui kool kinni pandi, läks maja müüki ja uued omanikud tulid lähikonnast Tabiverest ning rajasid lõpuks eramuks ehitatud majja oma kodu.

Endise Annikvere kooli hoones peatus aeg 20 aastat tagasi. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Annikvere kool: kummituslik kool, kus aeg on seisma jäänud

Anu Viita-Neuhaus, Virumaa Teataja

Kai Tingas on eluaegne õpetaja, kellele sügises on lisaks ootusärevusele ka pisuke nostalgia, veidike kurbust. Lääne-Virumaal Annikveres on üks tema koolidest, milles aeg peatus 20 aastat tagasi... hetke pealt. See on tondilossilik kummituspaik, mis peidab täiskirjutatud tahvleid, hingedelt kukkunud uksi ja poolelijäänud õpikuid.

Annikvere kooli välisuks on lahti. Ent Kai Tingas ei taha majja astuda. Ta peatub trepil ja võtab hetke. Esimest korda siit uksest sisse minnes oli ta vaid kolmeaastane tirts, kellest hiljem sai kooli vilistlane ja siis muusikaõpetaja. Siin on õppinud juba tema isa-vanaisa, õed ja õpetanud koolilapsi ema. See on tema kodukool.

«Tean, mis mind ees ootab, see mahajäetus pole ilus, vaid tohutult kurb,» sõnab Kai Tingas. Ta silmad valguvad vett täis. On ka põhjust. Sisseastuja saab kohe aru, et esimesel korrusel on olnud garderoob, mille suur eesruum annab aimu, et lapsi käis selles koolis palju. Praegu valitseb siin suur segadus. Voodid, mis kõrguvad üksteise peal, on kuskilt siia toodud, eest ära pandud. Küllap on see mõnus paik kola kuhjamiseks.

Õudusfilmilikku miljööd täiendavad majas teadetetahvlid, mis arvude ja nimede keeles räägivad nendest, kes koolikoridorides korra eest vastutasid, spordis kohalikke rekordeid jooksid.

Füüsikaklassi uks on irvakil. Keegi oleks justkui hetk tagasi siia puid tassinud, üks halgudest on hunnikust pudenenud. See võtaks kohe tuld, kuid siinsed ahjud ei köe juba ammu. Ajahammas on purenud siin nii usinalt, sissevajunud põrand on endaga ühes upakile kukutanud koolilauad ja -toolid.

Muusikaklassi me ei lähe, vaikus on liiga valus. Aga loota ei saa. Kai räägib kahest õpilasest. Kaido-poistest. «Üks käis 3. klassis ja teine 8. klassis ja nende klassid olid kõrvuti.» Väiksem Kaidodest oli paras saperdis, nii et Kai pidi kord nõudlikult kõvemat häält tegema. «Röögatasin, et Kaido, istu otse,» räägib õpetaja. Järsku, täiesti ootamatult, koputus uksele. «8. klassi Kaido astub klassi ja küsib minult, et õpetaja, mida te soovite,» jutustab Kai Tingas.

Õudusfilmilikku miljööd täiendavad majas teadetetahvlid, mis arvude ja nimede keeles räägivad nendest, kes koolikoridorides korra eest vastutasid, spordis kohalikke rekordeid jooksid. Nüüd on stopper kinni pandud, siin koolis ei hüpata teistega võidu kaugust ega kõrgustki.

Söögisaalis on kapiuksed hingedelt lahti tulnud, mööda maad vedelevad  tarkusest pungil õppematerjalid. Siin on gaasimaskid, mõned venekeelsed raamatud, üks hindeta kontrolltöö.

Muusikaõpetaja tähelepanu köidab seina ääres kössitav vana klaver. Kai Tingas ei saa käsi klahvidelt. Ta toksib nii ja naa. Heli ei tule, no ei tule. Lõpuks pill leebub ja laseb kuuldavale noodi, teisegi. Kai silmad säravad. Ta püüab laulda viisi, mis siin majas ikka kõlas. Hääl väriseb nii, et ta lõpetab. «Nagu laulus öeldakse, vana valge maja siiski püsib, endiselt on selles majas kool. Aga siin on vaid müürid,» sõnab Tingas.

Mitte ainult, köögis on potid, pannid, posu kulpe. Tipp-topp tassid, millel isegi kõrvad küljes. Samasugustest joodi Võrust Rakvereni, Saarepeedilt Annikvere koolini.  Siin on jogurtitopsid, Valio omad, mis igavikku vajanud, poes enam selliseid ei müüda.

Vana Viks, kes vahetpidamata köhis nagu kopsuhaige, on ammu maisest elust lahkunud. Rahvas räägib, et pimedatel öödel kobistab siinsamas kummitusmajas kössakas mees ahjuustega.

Omaaegset hõngu kannab ka telefon, sõrmkettaga, millel toru hargilt tõstetud. «Kui ma hästi mõtlen, tuletan Annikvere kooli numbri meelde,» sõnab Kai Tingas. Ja rehmab siis käega, las ta jääb. Olgu nii. Nii on parem, vähem valusam.

Köögi kõrval on pisike tuba, veidi viirastuslik paik. Kooli kütjaonu kodu. Vana Viks, kes vahetpidamata köhis nagu kopsuhaige, on ammu maisest elust lahkunud. Rahvas räägib, et pimedatel öödel kobistab siinsamas kummitusmajas kössakas mees ahjuustega.

Legendaarseid hingi on koolimajja aastate jooksul jätkunud. Klahva, kes sai omale hüüdnime number suuremate kingade tõttu, mis sundisid teda kõndima jalgu järele vedades. Või sõnakas eesti keele õpetaja, kes ütles nii, et oli tunne, et oled saanud seinale naelutatud. Esimese ja teise korruse vahele.

Kai julgeb arvata, et läheb aasta, kõige rohkem kaks, kui korrus kõrgemale pole enam mõistlik minna. Nii lagunenud on kõik. Praegu sinna veel saab, uhke lai trepp oleks nagu taevatrepp, mis võib otseteega viia ... kuristikku.

Klassid, teine korrus on neid täis tipitud, valime ... matemaatika- ja füüsikaklassi. Tahvlilt pole aeg kriidijälgi kustutanud. Siin ilutseb kuupäev 06.06.1997 ja valemilohe, mis aitab eksaminandidel parimat lahenduskäiku leida. Ahi, see on siin ruumis kogu oma raskusega prantsatanud põrandale.

Ühes nurgas on tunniplaan, selline lahtritega tahvel, mis näitab, et tunnid võiks jätkuda sealt, kust 20 aastat tagasi pooleli jäid. Lapsi aga pole, siin ei liigu hingelistki.

Keemiaklassis on tõde, perioodilisuse süsteem näitab, et koolimaja võib küll laguneda, aga miski ikka püsib. Olgu ajad missugused tahes. Esimese klassi ruumis on A-le püüdlikult joonistatud sappa B. Riburada järgneb klassiseinal kogu tähestik, maailma avarust näitav gloobus, mille kõrval pikutab nukk, kel riided kaduma läinud.

Õpetajate tuppa on raske siseneda, kõik on segamini pillutatud. Taldrikud on kukkunud tuhandeks killuks, puiduliist püüab hoida lage kaela kukkumast. Ühes nurgas on tunniplaan, selline lahtritega tahvel, mis näitab, et tunnid võiks jätkuda sealt, kust 20 aastat tagasi pooleli jäid. Lapsi aga pole, siin ei liigu hingelistki.

Saalis ootavad rööbaspuud ja kits, kedagi, kes sooritab harjutuse perfektselt. Kehalise kasvatuse riietusruumid on ju siinsamas, katus pole tilkagi läbi lasknud, vanad tilaga kraanikausid on aga ilmselt vanaisaaegsed. See võib Kai Tingase arvates olla kurja juur. Kool, kus polnud vett ega kütet, aga reeglid juba nii karmid, pidi leppima kinnipanekuotsusega. Vilistlane usub, et kui omal ajal oleks Annikvere koolile appi tulnud Viru kolhoos, oleks saanud veel kõike päästa. «Praegu küsin, kas seda maja saab üldse päästa.»

Ajarännak saab lõpu, Kai Tingasel on au keerata uks lukku. Ta ohkab, korra veel. Kergem on olla. Veidike. Ehkki, nüüd pole taas siia majja kellelgi mõnda aega asja. Tuld Annikvere kooli akendesse ei tule. Aga hing sellest ei hooli, ikka meenub mõni seik selle kooli loost. See, kuidas koolilapsed armastasid istuda maja ees pingil, ja puud, need olid nii väikesed. Piinlikult puhas kooliaed, mis täna rohtu kasvanud. Või lugu aastakümnete tagant, tüdrukust, kel suri ema, ja sellest, kuidas kõik koos vaatasid pikalt-pikalt järele mööduvale leinarongile.

Kool, mida soovitakse ära anda 1 euro eest

Leo Aadel Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Leo Aadel, Haljala vallavanem

«Erinevad vallavalitsejad on püüdnud endist Annikvere koolimaja müüa. Selle teevad raskeks muinsuskaitse määratud tingimused.

Maja on olnud müügis ühe euro eest ja hetkel liigume selles suunas, et esitame volikogule ettepaneku see maja taas müüki panna. Annaksime selle kasvõi euro eest ära. Valitsemiseks me seda ei vaja, soovin, et see maja säiliks ja leiaks endale hea peremehe.»

Kulina mõis-koolimajast on saanud Anti Poolametsale kodu. Oma nurga on leidnud ka kunagise koolimaja atribuutika. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Kulina mõis+kool = mitmekihiline ajalooline kodu

Anu Viita-Neuhaus, Virumaa Teataja

Ajaloolane ja poliitik Anti Poolamets elab koos oma perega Kulina vanas mõisahoones. Selles kodus on midagi täiesti erilist: 900 ruutmeetril asub ka klassituba. Mõisapidajad otsustasid üsna kohe, et see jääb sinna, kus on. Ainult nii suudetakse edasi anda mõisa ja endisaegse kooli hõngu.

Saaks vaid linnast maale, tundis Anti Poolamets aastat viis tagasi. Mis siis, et perekond oli just Tallinnas valmis saanud sajaruutmeetrise kauni uhke korteri. Kõik oli mõistagi hästi, end kutse rinnus ei andnud rahu. Pereisa on olnud vanade majade austaja nii kaua, kui end mäletab. Noore arheoloogina käis ta usinalt mõisaid uurimas. «Need võrgutasid mind,» tunnistab ta.

Nii jätkas ajaloolane otsinguid. Teda innustas teadmine, et kui peres on väikesed lapsed, siis tekib ikka tunne, et neil oleks vaja õuesõpet. «Pole midagi mõnusamat, kui laps saab igale asjale käed külge panna, siin ei aita Rae ega Viimsi vald,» ütleb Anti Poolamets.

«Mõisaaeda oli kaetud laud, mida troonis tort. Siis mõtlesin küll, et issand, linnas ei ütle naabrid isegi tere, aga siin on nad nii külalislahked. See oli ilus.»

Mõis – nii suurelt siiski Poolametsad mõelda ei tihanud. Oleks sobinud ka talu või tuulik. Ühel hetkel langesid aga asjaolud kokku, õige suurusega mõis ootas neid Kulinal. «Maja ise kutsus,» ütleb Anti Poolamets.

Nii jõudsid nad tühja mõisakooli, mis oli juba 14 aastat tagasi uksed kinni pannud. Kui nad nelja aasta eest kohale jõudsid... oli hetk täiuslikult imeline. Maikuu soe lõpukuupäev pani sirelid lopsakalt õitsema. «Majagi oskas võrgutada,» lisab Poolamets. Ehkki aknad olid kinni löödud, vundament murenenud ja vajus maja raskuse all, oli suur õnn selles, et katus polnud vett läbi lasknud.

Lagunenud polnud palju. Üsna kiiresti mõistis paar, et hoones tegutsenud koolimaja oli tulnud kasuks: see oli aidanud maja hoida.

Poolametsad ostsid mõisa. Kui nad olid Kulinale kolinud ja elasid esiti kottide otsas, saabus ühel kaunil päeval naabriproua, siin õpetajana töötanud Niina Lossi, kes kutsus nad kohvile. «Mõisaaeda oli kaetud laud, mida troonis tort. Siis mõtlesin küll, et issand, linnas ei ütle naabrid isegi tere, aga siin on nad nii külalislahked. See oli ilus,» meenutab mõisaproua Evelin Poolamets.

Kui teisel korrusel üllatasid pererahvast tapeetide tagant välja tulevad vanad mõisaaegsed maalingud, siis esimesel korrusel olid siin-seal koolipingid, eeskojas ilutses Kulina kooli silt. 

Maja ise tundus esiti suur ja... üllatusi täis. Perekonnal tuli mõte vaadata esialgu läbi populaarne noortefilm «Kevad südames». Jah, seesama, kus laululind Toomas Uibo laulis jumalikult lastekoori suvelaagris. Režissöör Mati Põldre film oli vändatud just nimelt Kulina mõisas ja filmikaadrid andsid kiiresti ülevaate, milline uhkus on endale soetatud. Anti Poolamets mõistis kohe, et mõisas «puhtalt voodi pärast pole mõtet elada, sellele tuleb anda teine dimensioon».

Ajaloolast muidugi köitis vana maja – see lihtsalt on nii huvitav –, koolimaja ja mõisa hõng läbisegi andsid talle mitu mõtet. Kui teisel korrusel üllatasid pererahvast tapeetide tagant välja tulevad vanad mõisaaegsed maalingud, siis esimesel korrusel olid siin-seal koolipingid, eeskojas ilutses Kulina kooli silt. Aknalaudadel tindipotid, koolivormid ja propagandaplakatid. Kui miksida mõisa- ja kooliajalugu, saab Kulina mõis olla täiuslik. «See on maja arheoloogia – siin on alati midagi avastada. Võtad ühe asja lahti, kui hakkab igasugu kraami tulema,» räägib Anti Poolamets, kellele on maja kogu aeg huvitav ja uus.

Kohe kujunes nii, et kooliga seotud inimesed hakkasid Kulinale tooma fotoalbumeid, vilistlased on siia õuele oodatud igal ajal. Kasvõi kõik 125 õpilast, kes siin oma esimese aabitsa saanud. Lugusid, teab ajaloolane, on siin rääkida igaühel, nii on tavaline, et Anti Poolamets paneb tööle kaamera, et säilitada omanäoline ajaloomälu.

Üks lugu, mis mõisaomanikele hinge läks, oli see, kui üks noormees ütles, et Kulina väikeses koolis käimine oli tema elu üks õnnelikumaid aegu. Võimas oli näha ka kohtumist, mis toimus selle aasta avatud talude päeval. «Üks õpetaja lappas pildialbumit ja tema juurde tuli noor neiu, kellel beebi kõhu peal magas. Pedagoog ei tundnud oma kunagist õpilast esiti ära, kuid jällenägemine tõi võimsad emotsioonid. See oli eriline,» meenutab Evelin Poolamets.

Kaos oli täielik, kustutustööde käigus said omakorda kannatada koolimaja saal ja klassiruumid, nii et õppetöö seisis lausa nädal aega.

Pererahval läheb süda soojaks ka siis, kui endised õpilased ütlevad, et kooli võlu oli selles, et direktor tervitas igal hommikul lapsi isiklikult uksel. Täismehed aga meenutavad, et koridoris polnud nurka, kus poleks ulakuse pärast seistud.

Paljudel on oma lugu ühest emotsionaalsest hetkest. Kooli mustim päev oli 9. oktoobril 1995. aastal, kui punane kukk sattus räästasse ja tuld võtsid ka maja katus ning juurdeehitus. Kaos oli täielik, kustutustööde käigus said omakorda kannatada koolimaja saal ja klassiruumid, nii et õppetöö seisis lausa nädal aega.

Anti Poolamets räägib siis ka, kui teeb soovijatele väikese ringkäigu. Kindlasti sellestki, et pere leidis siit ühe väga salapärase peidiku. Mõisa kahe korruse vahele mahub lausa kolm meest. Unikaalsest salapeidikust polnud ilmselt siinsetel vilistlastel aimugi. Palju on pererahvas kuulnud ka imestamist, miks nimetatakse koolimaja mõisaks. Maja minevik ja olevik on olnud paljudele üllatuseks ja nii ongi üsna loogiline, et mõisamajas on üheskoos kodu ja klassiruum. «See on seotud ajaloolase geeniga, kui oled hea ajaloolane, siis sul on oma muuseum. Siis on missioon täidetud,» nendib Poolamets. Nii on tehtud plaan muuseumiosa veelgi laiendada.

«Aga mulle ütles üks teadja, et mõisakoolis on nii tugev laste energia veel sees, et kummitused sinna ei tule.»

Aukohust täita ehk polegi nii keeruline, sest nagu ütleb Evelin Poolamets, on nad koos majaga saanud endale ka perekonna. Kooselu nendega, kel Kulina hinges, kõik need inimesed, kes toovad siia asju ja hoiavad seda paika. Toovad ajaloo koju kätte. Nii rõõmustab Anti Poolametsa kooli kõige kuulsama vilistlase, koorijuht Ülo Taremaa tunnistus. Nii on «koju» jõudnud ka omaaegse õpetaja Arnold Alliku reliikviad. «Lipp ja selle alus, mille talle olid kinkinud õpilased,» ütleb Poolamets uhkelt. Vähe sellest, alles on ka koolmeistri portfell ja prillid.

Kui kodus on selline ajalugu ja reliikviad, siis kas on ka kodukäijad kohal? Evelin Poolamets ütleb, et kohalikud küll räägivad, et kuulevad samme, ka uksed lukustuvad justkui iseenesest. «Aga mulle ütles üks teadja, et mõisakoolis on nii tugev laste energia veel sees, et kummitused sinna ei tule.»

Nahkhiired küll. Mõisavalitsejale meenub lugu, kuidas neil polnud esimesel aastal mingit aimu, et jagavad elupaika koos nende imetajatega. «Kui siia kolisime, hoidsime aknaid tuulutamiseks lahti. Ühel ööl kogesin alfredhitchcockilikku elamust,» alustab Anti Poolamets. Ta ööbis suures klassiruumis, välku lõi ja nahkhiirevarje lendles ringi. «See oli nii kummituslik, kui nad lendasid üle pea. Kui nahkhiir mu voodisse lendas, siis hakkas küll kõhe. Põgenesin ära, ma ei tahtnud koos nahkhiirega magada,» nendib Poolamets kaaselanikest rääkides. Nüüd ollakse harjunud, sest kui ühel mõisal on hobune, tõld ja vilistlased, siis las olla ka nahkhiired.

Saare põhikoolis Kääpas on kooli sulgemise järel vaikselt tegutsenud Kalevipoja muuseum, mis on nüüd saanud 1,4 miljonilise toetuse ja vuntsitakse üles tõeliselt tänapäevaseks muuseumiks koos interaktiivsuse ja virtuaalreaaluse ja muu kaasaegsega. Kohalike jaoks oluline maja elab väärikas ja harivas vormis ikkagi edasi, ja kui ehitustööd valmis saavad, siis hoopis uhkemana kui muiste. Foto: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Saare põhikool: vanast koolimajast saab maailma parim Kalevipoja muuseum

Kaspar Koort, Tartu Postimees

Vaevalt oskas Viivi Lani 24-aastase pedagoogina 1964. aasta sügisel toonases Jõgeva rajoonis Kääpal asunud Saare 8-klassilisse kooli ajalooõpetajana tööle asudes arvata, et jääb selle kollase majaga seotuks järgnevaks pooleks sajandiks ja kauemgi veel. Ometi on nõnda läinud ning ta on ära näinud nii kooli kõrg- kui hääbumisaja ning olnud pikalt seotud ka koolimajja asutatud Kalevipoja muuseumiga.

Viivi Lani mäletab, et 1929. aastal talurahva rahadega rajatud koolimaja polnud 1960. aastatel just parimas seisus. Kuigi majas olid suured ahjud, kippusid käreda pakasega klassiruumid külmad olema ning harvad polnud talvepäevad, kui lapsed võisid koju sooja jääda. Õpetajad pidid aga ikka koolis olema ja korra sattus Viivi Lani seetõttu isegi haiglasse.

Suurim suletud kool

«Ega toona kellelegi kaevata ei olnud ja tuli leppida sellega, mis oli,» tõdes Lani. Siiski oli vanal koolimajal ka plusse: see «hingas» kenasti läbi ning koolis oli mõnus mikrokliima, kuid pärast 1990. aastatel toimunud euroremonti see enam nii ei olnud ning soojemal ajal olid lapsed klassides lausa leemendanud.

Õpilaste arvu mõttes olid kooli kõrgaegadeks 1950. ja 1960. aastad, parimal juhul oli Kääpal tarkusi omandamas 126 last. Ent juba 1980. aastate alguses seisti silmitsi ohuga, et kool pannakse kinni, sest õpilasi oli jäänud alla seitsmekümne. Sulgemine jäi toona veel siiski ära, kuid lapsed pidid käima liitklassides.

Ent kakskümmend aastat hiljem jõudis ikkagi kätte aeg, mil Saare põhikooli aeg sai ümber. Vallas oli ka teine väike põhikool Voorel ning üks kahest tuli sulgeda. Et Voorele oli ehitatud uus koolimaja, langes liisk Saare koolile, kuigi õpilasi oli seal rohkem. «Me olime oma 84 lapsega kõige suurema õpilaste arvuga kool, mis toona kinni pandi. Kuid mis teha, vallal polnud kahe kooli üleval pidamiseks raha,» nentis Lani.

2001. aasta kevadel kõlaski Kääpal viimast korda koolikell, kuid vallajuhtide lootus, et Saare põhikooli õpilased Voorele lähevad, ei täitunud. «Kes läks Palale, kes Mustveesse, kes Palamusele, Maarjasse või isegi Tartusse. Aga seda oli ka ette näha, et nii läheb ja Voorele ei minda,» poetas Lani, kes täitis 1975. aastast kuni kooli sulgemiseni ka õppealajuhataja ülesandeid.

Viivi Lani sõnul elas kohalik kogukond kooli sulgemist üle väga valulikult ning seda peetakse siiamaani meeles. «Seda peetakse ikka väga suureks veaks. Mingiks ajaks elu siin täiesti seiskus,» tõdes Lani.

Kalevipoeg kampa

Ent koolimaja ei seisnud tühjana kuigi kaua. Kuna Viivi Lani oli juba 1990. aastate keskel rajanud õpilastes ajaloohuvi äratamiseks kooli juurde koduloo toa, tegid tollased vallajuhid talle ettepaneku koolimajas muuseumit arendama hakata. Et lisaks kohalikele kõnetada ka laiemat üldsust, otsustati «kampa võtta» ka Kääpa jões oma jalgadest ilma jäänud Kalevipoeg ning nii saigi 2002. aasta mais avatud muuseum nimeks Kalevipoja muuseum.

Viivi Lani toimetas seal kuni 2011. aastani, mil jäi pensionile ning andis teatepulga üle Annika Orasele. Kuid muuseumi juures tegutseb Lani praegugi, kui käib huvilistele eeposest või kohalikust ajaloost kõnelemas.

Andmaks muuseumile uut hingamist, taotleti aasta eest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) piirkondliku konkurentsivõime tõstmise meetmest toetust. Muuseumi projekt näis otsustajatele piisavalt tuumakas ning EAS otsusta kääpalasi toetada enam kui miljoni euroga. Lisades sinna kohaliku omavalitsuse panuse, saab muuseum arvestada 1,45 miljoni euro suuruse rahasüstiga.

«Kui seni oli meil lihtsalt Kalevipoja muuseum, siis varsti saab olema maailma parim Kalevipoja muuseum,» muheles Oras. Praegu on käimas ehitushange, kui tööd suuremate tagasilöökideta sujuvad, tehakse vanas koolimajas uuesti uksed lahti 2020. aasta alguses. Praegu on maja tühjaks kolitud ja ootab ehitajaid.

Virtuaalreaalsuse korrus

Projektitoetusega renoveeritakse muuseumi hoone ja luuakse eepost kajastavad uued interaktiivsed ekspositsioonid ja virtuaalreaalsuse keskkond. Rajatakse ruumid õppe- ja uurimistööks ning täiendatakse Kalevipoja teemaparki.

Kolmandale korrusele, mis on seisnud kooli sulgemise järel tühjana, rajatakse virtuaalreaalsuse korrus, kus on kõigil võimalus tunda ennast Kalevipojana. Saab lennata kotka seljas, võidelda sortsidega või teha muid kangelastegusid.

Tänu renoveerimisele saab muuseumimaja endale täiesti uue sisu ja muutub palju tänapäevasemaks. Püsiekspositsioon luuakse ainult Kalevipoja teemal. Näitusteruumis saab teha ka ajutisi näitusi, kus saab aeg-ajalt ka muid eksponaate näidata.

Annika Orase sõnul on selline lahendus vana hoone jaoks ideaalne, sest Kääpa kogukonna jaoks on tegemist ülimalt olulise majaga. «See on võimalus anda majale uus hoog sisse, muidu ta lihtsalt laguneks vaikselt ära,» tõdes Oras.

Ka Viivi Lani on rahul, et muuseumi projekt toetuskõlblikuks osutus, kuid natuke teeb teda murelikuks see, et renoveeritud muuseumis võib kaduda senine hubasus.

«Väljast jääb maja endise moega, kuid seest muutub muidugi palju. Mina näeks teda muidugi vanas stiilis edasi, nii nagu ta oli, ja ma tean, et mul on palju toetajaid. Ka kirjanikud Jürgen Rooste ja Mihkel Mutt ütlesid oma külastuse ajal, et ärge muutke oma sisu ega väljapanekut, see on niivõrd soe ja mõnus ja külale iseloomulik. Ei taha näha neid klaasvitriine ja nupulevajutamisi, aga ega samas midagi teha pole: kui ümber ei tee, siis raha ju ei anta,» nentis Lani.

18. sajandi lõpus ehitatud ning parun Ernst von Roseni perekonnale kuulnud Karinu mõis, kus kool aastast 1854. aastast tegutses, on juba aastaid eraomandis. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Karinu põhikool: mõis ootab uut algust siiani

Martha-Beryl Grauberg, Järva Teataja

Karinu mõisakool lõpetas tegevuse 1999. aasta augusti viimasel päeval, mil direktori käskkirjaga kustutati kooli nimekirjast 42 õpilast. 145 aasta vanune Karinu kool suleti laste ja lapsevanemate vastuseisust ning mitmetest toetusaktsioonidest hoolimata, põhjuseks rahapuudus. Tol ajal kooli ülalpidamisele kulunud 230 000 krooni käis Järva-Jaani vallale üle jõu.

Otsus tuli vallarahvale külma dušina, sest veel sügisel räägiti, et kool jätkab. Põhikoolis õppis viimasel aastal kokku viis klassikomplekti õpilasi, kes edaspidi jätkasid kooliteed viie kilomeetri kaugusel asuvas Järva-Jaani keskkoolis. Üheksast õpetajast enamik leidis töö Järva maakonnas, direktor lahkus Järvamaalt.

18. sajandi lõpus ehitatud ning parun Ernst von Roseni perekonnale kuulnud Karinu mõis, kus kool aastast 1854. aastast tegutses, on juba aastaid eraomandis. Kui 90ndate lõpus räägiti õhinaga, et Karinu mõisa rajatakse ilukliinik, golfikeskus ja koguni eralennuväli, siis salapärast välisinvestorit siiski ei tulnud ning hoonekompleks seisab juba aastaid tühjana. Praegune omanik Tiia Meema, kes sai mõisa päranduseks, on selle müüki pannud 120 000 euro eest, veel seitsme aasta eest küsiti sama mõisa eest poole rohkem ehk 250 000 eurot.

Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektori Karen Klandorfi sõnul on mõisahoone samas seisus, nagu ta koolist maha jäi, mõnes ruumis on alles klassisisustus ning füüsika- ja anatoomiatundide õppematerjalidki. «Praegune omanik otsib mõisahoonele head ja teadlikku uut omanikku. See on kihvt mõis, seal on palju detaile. Kooruva värvikihi alt paistab põnevaid maalinguid, samuti on alles algupärased uksed,» räägib Klandorf.

Ameti mure on, et mahajäetud mõisahoone edasi ei laguneks. Praegune omanik on näidanud valmisolekut teha ära hädapärasemad tööd nagu katuse paikamine, sest mitmest kohast laseb see läbi. Kooli külalisteraamatusse tegi 1999. aastal viimase sissekande president Lennart Meri, märkides, et iga lõpp on uue algus. Karinu mõis ootab uut algust siiani.

Praegu tegutseb Villevere koolimajas paari perefirma kontor, käsitöötuba, septembris algavad uuesti igakuised kinoõhtud, samuti toimub seal koolitusi ning korra aastas ka laste hariduslaager. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Villevere algkool: plaanis on rajada hoonesse kogukonnaköök

Martha-Beryl Grauberg, Järva Teataja

Türilt 32 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Villevere külla ehitati uus koolimaja 1935. aastal. «Märkimiswäärt on ka kohalike talupidajate abi, kuna tasuta ehitusmaterjalide weost wötsid osa ümmarguselt 100 majapidamist,» kirjutas toona ajaleht Sakala. Kuueklassiline kool tegutses Villeveres aastani 2000, mil see Türi valla otsusega õpilaste puudusel suleti ning lapsed oma kooliteed peamiselt Võhma ja Kabala koolides jätkasid.

Villevere koolimajas olid mõnda aega valla sotsiaalkorterid ning siis jäi maja mitmeks aastaks tühjaks. Türi vald pani koolimaja 20 000 euroga müüki, ent huvilisi ei olnud. Lõpuks teatasid neli noort Villevere peret, et nemad on valmis koolimaja ära ostma ja sinna kogukonnakeskuse rajama.

Vald lasi hinna poole võrra alla ning väärika ajalooga maja leidiski uued omanikud. «Tundsin ühel hetkel, et on vaja hakata kõva häälega rääkima kogukonnast. See oli siis väga uudne sõna ja paljud ei teadnud, mida see tähendab,» ütleb nüüd üks ettevõtmise eestvedajatest Veiko Viigipuu ning tema juttu täiendab Silvia Murro: «Oli vaja mõelda sellele majale funktsioon, et ta tühjaks ei jääks ning et saaks koolimajale võimalikult lähedase kasutuse.»

Koos teiste aktiivsete külaelanikega loodi vabaühendus Villevere Koolimaja. Praegu tegutseb koolimajas paari perefirma kontor, käsitöötuba, septembris algavad uuesti igakuised kinoõhtud, samuti toimub seal koolitusi ning korra aastas ka laste hariduslaager. Menukaks on osutunud Villevere aastalõpupeod, kuhu tuleb hulk pidulisi külast väljapoolt, näiteks pealinnast.

Plaanis on rajada hoonesse ka kogukonnaköök, kus külarahvas saaks koos hoidiseid valmistada ning oma tooteid turustada. Kui varem oli Silvia Murro seda meelt, et koos kooliga kaob külast elu, siis nüüd ta enam nii ei mõtle. «Ma olen näinud kõrvalt, et suuremas koolis on võimalused paremad. Iga hinna eest väikest kooli hoida oma paarikümne õpilasega, ma ei näe sellel mõtet. Pigem peaks olema niipidi, et tulevad inimesed ja siis kool,» leiab Murro.

Villevere Koolimaja eestvedajad toimetavad koolimajas muude tegemiste kõrvalt, nii kuidas parajasti jaksu on. Külarahvas on koolimaja aktiivselt kasutusse võtnud ning see on kujunenud armastatud sünnipäevapeo pidamise paigaks. Koolimaja territooriumilt jookseb läbi EstWini valguskaabel ja nagu Veiko Viigupuu ütleb: «Me oleme üks väheseid külasid, kus valguskaabel töötab ja päriselt tarbime piiramatut internetiühendust.». 2017. aastal valiti tugeva kogukonnaga Villevere küla Türi valla aasta külaks.

Käravete 6-klassilisele algkooli maja 1939. aasta novembris, praegu tegutseb majas raamatukogu, Kärevete külaselt ja juuksur. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Käravete algkool: koolihoones käib mitmekülgne elu

Kadri Laube, Järva Teataja

Käravete 6-klassilisele algkoolile ehitati uus maja 1939. aasta novembris, sest üle 60 aasta vana koolihoone oli õpilastele kitsaks jäänud. Õpilasi oli tol ajal ligi 75. Järgmise aastatuhande algul olid kooli hiilgeajad aga möödas, 2003. aastal käis koolis tarkust omandamas vaid 18 õpilast.

Kool suleti, sest uuest õppeaastast oleks kooli jäänud vaid 12 õpilast, kellega saanuks koormusnormi järgi tegeleda vaid üks õpetaja. Nii jäigi see aasta Käravete algkooli jaoks viimaseks.

Maja kuulus varem Ambla vallale ning nüüd on see valla õigusjärglase Järva valla omandis. Kooli sulgemise järgsel suvel tehti hoones remont, maja teisele korrusele kolis raamatukogu ja esimene korrus jäi Käravete külaseltsi kasutada. Käravete külavanema Riho Sepa sõnul peetakse külaseltsile kuuluvas umbes poolsada inimest mahutavas saalis jõulu- ja jaanipidusid, lisaks saab seal ka tähistada sünnipäevi.

2003. aastal kolis kooli endise söögitoa ruumidesse juuksur Virge Lillevälja, kes tegutseb hoones siiani. Lisaks on majas üks korter, kus külavanema sõnul elab endine koolitöötaja.

2016. aastal Purdi mõisa ostnud ettevõtja Kaupo Kolsar loodab peahoone 2020. aastaks valmis saada. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Purdi põhikool: Ettevõtja taastab Purdi mõisa endist hiilgust

Kadri Laube, Järva Teataja

1737. aastal asutatud Purdi külakool kolis 1920. aastal Purdi mõisa, mille peahoone pärineb 18. sajandi teisest poolest. 1991. aastal sai mõisas tegutsevast koolist põhikool, mis sulges aga 2001. aasta kevadel õpilaste vähesuse tõttu uksed. Koolis õppis sel ajal 57 õpilast ning töötas 15 õpetajat.

Paide vallavolikogu otsustas 2001. aasta mai lõpus Purdi mõisakompleksi müüa Martin Napa osaühingule Tähetark ning seal plaaniti hakata osutama majutus- ja toitlustusteenuseid, kuid tegudeni ei jõutud ja ettevõte läks pankrotti. 2011. aastast alates oli mõis korduvalt enampakkumisel.

Aastaid tühjalt seisnud mõis leidis lõpuks 2016. aasta veebruaris pankrotihalduri korraldatud oksjonil uue omaniku. Mõisa võtmed sai enda kätte Põlvast pärit ettevõtja Kaupo Kolsar. Kui Kolsar maja ära ostis, oli see tema sõnul üsna kehvas seisus, muutunud kohati varisemisohtlikuks ning kuna mõisa uksed seisid aastaid lahti, oli seal käinud ka kutsumata külalisi. Kolsar asus taastama peahoonet ja selle lähiümbrust ning praegu on ta jõudnud peahoone viimistlemiseni. Restauraator Hilka Hiiopi eestvedamisel konserveeriti mõisa vanu laekarniise ja laemaale ning säilitatakse mõned vanad põrandad.

Kolsar avaldas lootust, et 2020. aastaks võiks peahoone valmis olla. Ta plaanib mõisa hakata erinevateks üritusteks välja rentima. Selleks tulevad mõisa nii üldkasutatavad ruumid kui ka kümme magamistuba. Mõisal on säilinud ka osa kõrvalhooneid, mille taastamisega tahab Kolsar tegeleda pärast peahoone valmimist.

Koolimajaks ehitatud majas on kool suletud kaks korda, esimest korda 1972. aastal ja nüüd 2002. aastal. Praegu tegutseb hoones Kaitseliit. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Lõõla algkool: kooli tabas sulgemiste laine kaks korda

Anne Põder, Järva Teataja

Endises Väätsa vallas asunud Lõõla algkooli on tabanud maakoolide sulgemise laine kaks korda. Maja, milles kool viimati tegutses, on projekteerinud omaaegne tipparhitekt Herbert Johanson. Koolimaja ehitati aastatel 1939–1942. Avamispidu peeti 1943. aasta jaanuaris. Seejärel töötas kool kuueklassilisena, edasi neljaklassilisena kuni maakoolide sulgemislaineni 1972. aastal.

Aastaid oli maja kolhoosi osakonna kontor ja sidejaoskond, pärast ühistu moodustamist jäi hoone tühjaks. 1990ndatel hakkasid kohalikud koolist puudust tundma ja rääkima Lõõla kooli taasavamisest. 1. septembril 1993 saigi see teoks. Alustas 17 õpilasega kolmeklassiline algkool, mis tegutses kuni 2002. aasta septembrini, kui lapsi oli kooli jäänud vaid kaheksa.

Kaitseliit omandas koolihoone Väätsa vallalt 27. mail 2005 ühe krooni eest sooviga võtta see kasutusele õppekeskusena. Kaalutlusi maja sümboolseks müügiks oli mitu: õppekeskusena täidaks maja oma esialgset funktsiooni, jätkates hariduse andmist. Tõsi küll, pisut teisel kujul – väikeste juntsude asemel nühivad koolipinki laigulistes vormides mehed.

Kindlasti oli valla kaalutlus maja müües ka see, et Kaitseliidu kui avaliku organisatsiooni omanduses olles ei jää maja külarahvale suletuks. Igaks juhuks märgiti see klausel ka ostu-müügilepingusse ning seetõttu on Kaitseliit kohustatud lubama endist algkoolihoonet kasutada ka Lõõla küla elanikel ja kohalikul omavalitsusel.

Ajaloolise koolihoone rekonstrueerimine kestis kolm aastat ja maksis ligi kaheksa miljonit krooni. Kaitseliidu Järva maleva Lõõla õppekeskuse ümberehituse projekteeris Paide EKE Projekt ja ehitas Paide MEK. Hoone taastamisel püüti võimalikult palju säilitada ajaloolise pärandiga endise külakooli arhitektuurset eripära ning olemust. Hoone avati uues kuues 2009. aasta juulis.

Kaitseliidu Järva maleva toonase pealiku major Arvi Niglase sõnul kulus õppekeskuse rajamiseks ligikaudu kolm aastat ning selle tulemusena on Järva maleval üks ilusamaid ning moodsamaid õppekeskusi terves Eestis. «Õppekeskuses saab teha koolitusi ja seminare 70‒80 inimesele ning ööbimisvõimalused on loodud kuni 40 inimesele,» selgitas ta.

Nii nagu Niglas tookord lubas, et uus õppekeskus pole vaid riigikaitseliste koolituste päralt ja seal saavad korraldada seminare ja koolitusi ka kõik teised soovijad, nii on see ka läinud. Samuti on maja avatud olnud külarahvale, kes on saanud seal tähistada oma perekondlikke sündmusi.

Lai 33 hoone on õppeasutus olnud 1977. aastast ning võõrustanud erinevaid koole ja õpilasi. 40 aastat vana hoonet on vajaduspõhiselt remonditud nii seest kui väljast ning praegu on ruumide seisukord õppetöö korraldamiseks rahuldav. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Paide slaavi gümnaasium: kodunes legendaarses koolihoones kiirelt

Anne Põder, Järva Teataja

Algselt ehitati Paides Lai 33 asuv koolimaja Paide 3. keskkooliks. Maja valmis 1977. aastal. Kuna 90ndatel hakkas koolimaja õpilastele kitsaks jääma, ehitati uus ja suurem hoone, kuhu alates 1994. aastast hakkasid klassid riburada ümber kolima. Samal ajal nimetati kool ümber Paide ühisgümnaasiumiks. Kool kolis lõplikult Lai 33 majast välja 1996. aastal.

1997. aasta veebruaris avaldas justiitsministeerium soovi saada tagasi Paide vana kohtuhoone, kus tegutses 1969. aastast alates vene õppekeelega kool. Algselt kandis kool Paide 2. keskkooli ja 1995. aastast Paide slaavi gümnaasiumi nime. Kuna Laial tänaval olid vanas koolimajas ruumid tühjad, otsustati, et kool kolitakse sinna, kuid enne tuleb hoones teha umbes viis miljonit krooni maksev remont.

Remondi tarvis tuli raha osaliselt riigilt ja osaliselt linna eelarvest. Uuenenud hoonesse Lai 33 kolis slaavi gümnaasium 1999. aastal ja jäi sinna tegutsema kuni 2009. aastani. Õpilased kodunesid uutes ruumides ruttu ning rahvasuus kutsutaksegi maja siiani «slaavikaks».

Tegelikult sai kool enda käsutusse vaid osa majast, sest teise poolde ehitati uued ruumid Järvamaa keskraamatukogule. 2001. aastal koliski raamatukogu koolile naabriks. 2002. aastal kolis slaavi gümnaasiumi kõrvale ka Paide täiskasvanute keskkool.

2007. aasta 1. septembrist sai Slaavi gümnaasiumist Paide ühisgümnaasiumi vene õppeosakond. Ehkki esialgu jätkus vene õppekeelega laste õppetöö Lai 33 majas, oli õpilaste arv 2009. aastaks kahanenud paarikümne õpilaseni ja nad mahtusid lahedalt õppima ka Paide ühisgümnaasiumi ruumidesse.

Lai 33 koolimajas pärast vene õpilaste lahkumist tegutsenud Paide täiskasvanute keskkool, Paide huvikeskus ja kunstikool ning avatud noortekeskus. Esimese korruse ruume kasutasid aastaid aktiivselt ka linna eakad ja puuetega inimeste koja liikmed. Ruume rentis Annely autokool ning Liisu söögituba.

Alates sellest sügisest kolivad Lai 33 majja Paide ühisgümnaasiumi järglasena loodud Hillar Hanssoo põhikooli algklasside õpilased, kellele saab hoone olema asenduspinnaks kuni uue koolimaja valmimiseni. Kool tegutseb seal kõrvu Järvamaa keskraamatukogu, Paide täiskasvanute keskkooli, huvikeskuse, kunstikooli ja avatud noortekeskusega.

Lai 33 hoone on seega õppeasutus olnud aegade algusest saati ning võõrustanud erinevaid koole ja õpilasi. 40 aastat vana hoonet on vajaduspõhiselt remonditud nii seest kui väljast ning praegu on ruumide seisukord õppetöö korraldamiseks rahuldav.

Venekeelset haridust saavad lapsed aga Paides siiani. Hillar Hanssoo põhikooli vene õppeosakonnas õpib sel õppeaastal liitklassides 16 õpilast. Nad kolivad Paide muusika- ja teatrimaja ruumidesse uue koolimaja valmimiseni.

1774. aastast pärit Kabala mõisas on haridust antud juba 1923. aastast. Ka paegu on majas Retla-Kabala kool, millel on kuus klassi ja ka lasteaed. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Kabala kool-lasteaed: õppetöö käib edasi

Tiit Reinberg, Järva Teataja

Kolm aastat tagasi liitus Kabala kool-lasteaed Retla põhikooliga ja uue kooli nimeks sai Retla-Kabala kool. Kabala mõisakoolis hariduse andmine ei peatunud. Lastead jätkas tegevust ja koolis saab käia kuni kuuenda klassini.

Kooli direktor Jaanus Roosileht ütles, et tänavu alustab seal kooliteed viis kooliuusikut ja koolis on kokku 23 õpilast. Lasteaias käib 30 mudilast. «Tundub, et see otsus kaks kooli liita oli õige. Kabalas käib õppetöö edasi ja sulgemisest me ei räägi,» kinnitas ta.

Kabala mõisahoones hakati haridust andma 1923. aastast. Kabala mõisa peahoone ehitamist alustas 18. sajandi teisel poolel parun Hans George von Uexküll. Esinduslik varaklassitsistlik hoone valmis 1774. aastal. Kabala mõis on kuulunud mitmele omanikule, viimased neist olid Liphartid ja Vietinghoffid.

Aegade jooksul on tehtud mõisamajas mitmeid ümberehitusi, kuid põhiliselt on ruumide jaotus säilinud. Omapärane ja suure kunstiväärtusega on mõisniku kabinet. Seda just mõisnike vappide ja puitseinapaneelide ornamentika poolest.

Märkimist väärivad mitmed esinduslikud kahhelahjud. Säilinud on huvitav puulift, kitsad keerd-puutrepid, huvitavad kapid ja uksed ning arhiivikamber. Peahoonet ümbritseb vabakujulise planeeringuga park, mis on rajatud 19. sajandi kolmandal veerandil. Peahoone ette on kujundatud ovaalne muruväljak, mida kaarjalt ääristab sõidutee. Kabala mõisa peahoone ja park on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.

1995. aastast Türi majandusgümnaasiumina tegutsenud kooli hoones antakse juba seitsmendat aastat haridust Türi ühisgümnaasiumi nime all. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Türi majandusgümnaasium: metsaäärses majas anti majandusharidust

Merit Männi, Järva Teataja

Esimest korda kuulutas kellahelin tundide algust Türi linna servas asuva Türi majandusgümnaasiumi õpilastele 1995. aastal. Nurgakivi sai uus ja uhke maja küll juba 1988. aastal ning õppetöö algas seal 1989. aastal, ent esimestel aastatel kandis see Türi 2. keskkooli nime.

Toona alustas kooliteed ligi pool tuhat õpilast 35 pedagoogi käe all. Ka Järvamaa toonane praost õnnistas koolimaja hariduse ja valguse templiks. Et uhiuus koolimaja Türile ehitataks, selle eest võitles tuliselt kooli esimene direktor, tuntud kergejõustikutreener Leonhard Soom. Tema vaidles ehitajatega, kogus ideid, vaidles rajoonivõimudega (sest esialgu saadi luba ehitada Lokutale vaid 9-klassiline kool), kogus kaadrit, tegi kõik, et uus kunsti- ja loodusesuunaga kool kujuneks kogu piirkonna hariduse-, kunsti- ja spordikeskuseks.

Kooli majanduskallaku süvenedes muudeti kooli nimi 1995. aastal Türi majandusgümnaasiumiks, 1996. aasta 1. septembril võeti vastu esimene Taani ärikoolitusprogrammi alusel õppiv majanduskallakuga klass. Valla haridusreformi tulemusel lõpetas Türi vallavolikogu otsus 2011. aastal Türi majandusgümnaasiumi tegevuse ning kool sai taas uue nime – Türi ühisgümnaasium.

Aastatega on 1924. aastal Türil kooliks ehitatud hoones tegutsevate koolide nimed muutunud, kuid keskhariduse pakkumine on püsinud katkematult. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Türi gümnaasium: gümnaasium loovutas koha põhikoolile

Merit Männi, Järva Teataja

Raamatust «Kilde kihelkonna ja linna arengust» võib Türi linna ajaloo kohta leida fakti, et esimesed teated koolihariduse andmisest Türil pärinevad 17. sajandist, kui 1687 alustas tööd esimene köstrikool. Oma koolimaja puudusel kasutati õppetööks üüripindu. Aegade jooksul on Türil tegutsenud mitmeid koole, aga päris oma koolimaja sai tol ajal veel Türi alev 1924. aastal.

Tänu kohalike inimeste kogutud rahale valmis siis spetsiaalselt koolimajaks ehitatud hoone, kus lisaks Türi algkoolile alustas tööd Türi Aiamajandusgümnaasium. Oli loodud esimene keskharidust andev kool Türil. 1932. aastal reorganiseeriti kool Türi linna majandusgümnaasiumiks.

Aastatega on kooli nimetus muutunud, kuid keskhariduse andmine ei ole katkenud. 1944. aastal nimetati kool Türi keskkooliks. Õpilaste arv kasvas ja koos sellega ka vajadus uue kooli järele. 1970. aastal valmis Türi keskkoolile uus hoone, aga üsna pea oli selge, et seegi jääb varsti õpilastele kitsaks.

Juba mõne aasta pärast oligi koolis ligi 1000 õpilast ja koolitööd alustati kahes vahetuses. 1980. aastate algul hakkasid Türil liikuma mõtted uue koolimaja ehitamisest, mis päädis lõpuks 1989. aastal Tolli tänava ääres avatud Türi II keskkooli uhiuue maja avamisega.

Ka taas Türi gümnaasiumi nime kandma hakanud, kesklinnas tegutsenud kooli tabas Türi II Keskkooli, hilisema Türi majandusgümnaasiumiga sarnane saatus. Koolireformi tulemusel loodi kaks uut kooli: Türi põhikool (asukohaga kesklinnas) ja Türi ühisgümnaasium Tolli tänaval. Põhikooli õppetöö toimub kahes majas, nagu see oli ka Türi gümnaasiumi tegutsemise ajal. 1.‒4. klassid õpivad Hariduse tänaval 1924. aastal ehitatud asuvas nn väikses majas ning 5.‒9. klassid tegutsevad Wiedemanni tänava majas.

2004. aastal suletud Vao kooli elueaks jäi 164 aastat. Viimased kümmekond aastat on eraomanikud mõisa hoole ja armastusega taatanud. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Vao lasteaed algkool: mõis elab taastamise tähe all

Birgit Itse, Järva Teataja

Kahekümne kooli hulgas, mis lõpetavad sel aastal oma kõige viimast õppeaastat, jagasid eile viimaseid koolitunnistusi Järvamaal asuvad Vao ja Vodja algkool, mille saatuse määras õpilaste vähesus, kirjutas Postimees 5. juunil 2004. Lõputunnistuse sai Vaolt 14 last, sügisel olnuks kooli tulemas 18.

Kuigi nii mõnigi lootis sellele viidates, et ehk Vao kool taasavatakse, pole see nii läinud, Vao kooli elueaks jäigi 164 aastat.

Vao kooli asutas 1840 Vao mõisnik Christopf von Brevern. Esimene kool asus Mihkli talu saunas Paide–Põltsamaa teeristi lähedal. 16 aastat kooli asupaigaks olnud maja on hävinenud. Uus koolimaja ehitati 1856 Taaveti ja Andrese talu piirile vana Paide tee äärde ja oli koolimajaks 21 aastat.

Pärast mõisate riigistamist kolis 85 õpilasega kolmeklassiline Vao kool 1921 sügisel tühjaks jäänud mõisa hoonetesse. 1998 muudeti Vao algkool lasteaiaks-algkooliks, koolimaja asus pargis ikka vanas mõisahoones, lasteaed pargi teises otsas lasteaiamajas. Koolis oli neli klassi. Aastal 2000 tähistasid kohalikud kooli 160. aastapäeva. Vao lasteaed-algkool lõpetas tegevuse 1. septembrist 2004, viimati oli õpilasi 15.

2004. aasta jäi Vao koolile viimaseks ja mõisamajast kolis välja ka külaraamatukogu. Lasteaed jätkas Koeru lasteaia filiaalina. Omanikuks olnud soomlased plaanidest kaugemale ei jõudnud ning lekkiva eterniitkatuse tõttu näitas maja lagunemisilminguid.

Alates 2007. aasta kevadest on mõisa omanikeks Aldo Tamm ning tema kunstnikust-restauraatorist elukaaslane Heli Tuksam. Sestpeale on nad mõisa hoole ja armastusega ning ajalugu austavalt taastanud. Aldo Tamme sõnul on katus puhtaks pestud ning parandatud, kuid ennistustöid 240 aastat vanade puitseintega majas jagub pikemaks ajaks.

Kuigi Vao mõis on nende kodu, on mõis külastajatele avatud olnud suuremate ja ka väiksemate ürituste ajal.

2010, mil Vao kooli loomisest möödus 170 aastat, paigaldati mõisaparki Vao koolile mälestusplaat suure tamme alla, mille istutasid lapsed 12. mail 1938 Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi presidendiks saamise tähiseks.

2014. aastal oli Vao mõis ja mõisapark Vao küla esmamainimises tähistamise paigaks. «Kui keegi Vao kooli vilistlane on tulnud kuskilt kaugemalt, oleme ka temale mõisa näidanud,» lisas Tamm.

Lõppeval suvel, mil Vao mõisa esmaläänistamisest möödus 400 aastat, avasid nad mõisauksed Koeru kihelkonnarahvale ning tehtut said näha külalised lähemalt ja kaugemalt. Üritusi on plaanis veelgi, märkis Tamm.

2002. aastal suletud Päinurme kooli hoones tegutseb praegu Coopi pood ja maja on täielikult renoveeritud. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Päinurme lasteaed-algkool: kooli sulges rahanappus

Birgit Itse, Järva Teataja

Päinurme lasteaed-algkool lõpetas tegevuse 1. septembriga aastal 2002. Koolil oli sel hetkel vanust 224 aastat. Sulgemise hetkel õppis koolis 14 ja lasteaias käis kaheksa last, kuid Päinurme punane koolimaja oli näinud ka neid aegu, mil tolleaegses põhikoolis õppis 63 õpilast.

1989. aastal, mil valmis uus maja, avati kool neljaklassilise algkoolina, 1990. aastal muutus kool 6-klassiliseks ja 1992 sai koolist Päinurme põhikool. 1999. aastal muutus kool taas 6-klassiliseks lasteaed-algkooliks.

Vald põhjendas kooli sulgemist rahanappusega: kooli ülalpidamiseks kulunud 800 000 krooni aastas, mis tähendas, et kui ühe lapse koolitamine Koigis maksis 1122 krooni kuus, siis Päinurmes 2883 krooni kuus.

Päinurme algkoolist järele jäänud varad jagati osaliselt Koigi koolile ja lasteaiale, ilukirjandust sai kooli arvel juurde Päinurme külaraamatukogu. Majas jätkasid tegevust seal juba varem paiknenud raamatukogu ja arstipunkt.

Kooli nimi maeti pidulikult maha 16. augustil 2002. aastal Päinurme ja selle naaberkülade ühisel kodukandipäeval. Praeguseks pole enam ka puud, selle asemel on kaupluse sissesõidutee.

Kohalik kauplus kolis koolimaja varasemasse saaliruumi 2008. aastal.

Aastal 2018 on hoone täielikult renoveeritud ja leiab maksimaalset kasutust. Endise lasteaia ruumides asub Nurme kooli Päinurme õppekoht. Algkooli ruumides tegutsevad Päinurme kauplus (Coop), raamatukogu, Päinurme päevakeskus-noortetuba ning on perearst Rutt Luha vastuvõtukabinet.

1999. aastal müüs aga Koeru vald kooli hoone poole miljoni krooniga tallinlasele Jüri Kustav Luikmelile, kes on juurtelt koerulane. Väinjärve mõisahoone on siiani eravalduses. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Väinjärve lasteaed-algkool: mõis müüdi miljoni krooniga

Helina Välb, Järva Teataja

Haridust hakati Väinjärvel andma alates 1877. aastast, mil rajati kohalik 2-klassiline mõisakool. Koolis võisid käia nii poisid kui tüdrukud. Algkool asutati Väinjärve mõisa härrastemajja 1922. aastal. Tegu oli kuueklassilise kooliga ning see töötas kolme õpetaja juhatusel.

Õpilaste arvult oli Väinjärve ligi 80 õpilasega aastaid rajooni suurim algkool. Aastatel 1951‒1964 töötasid koolis ka vene õppekeelega klassid (1.‒4. kl kahe õpetajaga). Kokku töötas koolis põhikohaga neli õpetajat. Kooli kasutada oli kümmekond mõisahoone teise korruse ruumi, all olid esialgu raamatukogu ja saalis klubi, hiljem kolis raamatukogu Ervitale ja kõik ruumid jäid klubile. Neid aastakümneid jääb meenutama pargipoolse fassaadi sissekäigu kõrval plaat «Väinjärve algkool 1921–1998» ja tornialusel uksel «Väinjärve EÕM».

1958‒1998. aastani oli kooli direktoriks Õie Vahar. Tol ajal paistis kool silma kauni pargi ning looduskasvatusega. Vahar tõdes ühes intervjuus, et kooli sulgemine oli kurb, ent paratamatu, sest lapsi polnud kuskilt juurde võtta.

1998. aasta mais taotles Koeru vald haridusministeeriumilt koolitusluba, et Väinjärve algkoolist saaks Ervita lasteaed-algkool ning tol aastal kolis Väinjärve algkool mõisahoonest Ervita lasteaeda.

1999. aastal müüs aga endine Koeru vald hoone poole miljoni krooniga tallinlasele Jüri Kustav Luikmelile, kes on juurtelt koerulane. Väinjärve mõisahoone on siiani eravalduses.

Koeru vallavolikogu 2001. aasta 18. juuni otsusega lõpetas Väinjärve lasteaed-algkool tegevuse. Põhjuseks laste vähesus ja ülalpidamisraskused. Koolis käis tollal üheksa ja lasteaias 11 last.

Alates 2012. aasta augustist ei saa lapsed enam Sargveres koolis käia, kuid lasteaed tegutseb edasi kümmekond aastat tagasi renoveeritud endises kolhoosikontoris. Foto: Igor Kotjuh / Järva Teataja

Sargvere lasteaed-algkool: Lasteaed tegutseb edasi

Helina Välb, Järva Teataja

Sargvere kooli on esimest korda mainitud 1835. aastal Järva-Peetri toonase pastori C. M. Henningi aruandes. Pidev õppetöö algas Sargvere koolis 1867. aastal. Nendel aegadel asus kool hoopis Nurmsis Jalapuu talus, koolmeistriks oli Jalapuu talu perepoeg Jakop Viidebaum. Koolimaja ehitati 1869. aastal, kuid peagi jäi see väikseks. Neljakümne aasta pärast ehitati uus koolimaja, mille hoone on säilinud tänaseni.

1919. aastal liideti kolm külakooli (Nurmsi, Palu ja Valgma) ning toodi Sargvere mõisa härrastemajja. Aastatel 1920 kuni 2002 asus kool mõisahoones, kus alustas üheksaklassilise põhikoolina tegutsemist 1992. aastal. 2002. aastal kolis kool kaasaja nõuetele vastavalt renoveeritud endisesse Lenini-nimelise kolhoosi kontorihoonesse.

Õpilaste vähesuse tõttu arutati aastaid kooli võimalikku sulgemist või algkooliks muutmist, kuni 2007. aastani, mil Sargvere põhikool tegevuse lõpetas ning üheksast klassist sai 6-klassiline Sargvere lasteaed-algkool.

2010. aastal, vahetult enne Tarbja lasteaed-algkooliga liitmist, õppis Sargvere lasteaias 11 ja koolis 17 last.

Paide vallavolikogu otsusega lõpetati alates 2011. aasta 30. juunist Sargvere lasteaed-algkooli tegevus ning 1. juulist moodustati Paide valla lasteaed-kool, kuhu kuulub ka endine Tarbja lasteaed-algkool. Alates 2012. aasta augustist ei saa lapsed enam Sargveres koolis käia, kuid lasteaed tegutseb edasi kümmekond aastat tagasi renoveeritud endises kolhoosikontoris.

Radari video suletud koolidest üle Eesti: