/nginx/o/2018/08/28/11321718t1hfae6.jpg)
Narvakatele tuleb au anda – ei mingit ilustamist ega varjamist. Kui president tahab oma esimese tööpäeva lõpus minna rattatiirule, siis viiakse ta kohaliku rattaklubi igapäevastele radadele. Hoolimata sellest, et kergliiklustee pole valmis saanud ja tänavaaugud raputavad üsna korralikult läbi.
«Kõike on, asfalt-, metsa- ja kruusateid,» jagab presidendi rattaretke korraldaja selgitusi, kui kaalun, kas valida linna- või maastikuratas. Kui ajakirjanikud ja ametnikud valivad rattalaenutusest endale sobiva kaherattalise, siis president saabub kohale Tallinnast kaasa võetud isikliku maastikurattaga. «Metsas saab see jagu igast juurikast,» kiidab Kersti Kaljulaid oma kaherattalist.
/nginx/o/2018/08/28/11321716t1h82c9.jpg)
Kõrvalt vaadates näib, et rattaretke kava pannakse paika jooksvalt ja lähtudes kõrge külalise eelistustest – rohkem maastikuteid ja vähem asfalti. «Lähme mõõduka tempoga,» jagab õhtuse rattaretke korraldaja Narva rattaklubi noortele sportlastele soovitusi, kui nad hakkavad ees sõitma.
Ei mingeid turvaautosid ega politseinikke ees või taga, paarkümmend ratturit lihtsalt kulgevad mööda linnatänavaid ja autod annavad neile viisakalt teed. Ilmselt ei aima õhtused jalutajad, et näevad tegelikult presidenti trenni tegemas.
Kui korrusmajade vahelt metsateele jõuame, saavad noored ratturid hoo sisse ja lisavad kiirust. Sõit on kõike muud kui rahulik kulgemine 20 km/h. «Mõõdukas tempo Narva moodi on ikka üsna kiire,» olen sunnitud üsna pea tunnistama, silmad teetolmu täis.
«Nad ju hoiavad meid vanemaid inimesi ja sõidavad mõõdukalt,» ei pea Kaljulaid tempot kuigi kiireks.
Kui mööda promenaadi sõites näis laenutusest valitud maastikuratas rumala otsusena, siis piki jõekallast linnast välja sõites saan aru, et Narva teetöid tegema tulnud mehed ei valetanud – tänavad on tõesti kehvas seisus. Narva-Jõesuusse minev kergliiklustee on pooleli ja pole just eriti palju märke, et töö selle kallal usinalt käiks. Ka maanteel on tööd pooleli ja nii peavad autod ootama, kuni ratturid mööduvad, sest ühte sõidurada sisuliselt pole.
Ootamatult oleme võsa vahel sõites jõudnud kruusakattega teele, mille ees olev liiklusmärk keelab teel jala käimise. Egas midagi, tuleb vändata ja kõvasti, et presidendile ja Narva noortele sportlastele järele jõuda.
Ratturite rida venib nii tempoka sõidu peale üsna pikaks. Kui ajakirjanikud ja ametnikud viimaks vangilaagri kalmistu kunagisse asukohta jõuavad, on Kaljulaid juba tutvumas rahupaigaga, mille nõukogude võim hävitas.
«President tegi tempot,» kuulen kedagi viimastele tulijatele selgitamas, miks sõidutempo äkki nii kiireks läks.
Pärast peatust jaguneb seltskond kaheks. Need, kelle jaoks senine tempo oli rahulik kulgemine ehk Narva noored ja president Kaljulaid lähevad metsaradadele korralikku trenni tegema. Ajakirjanikud ja ametnikud aga kulgevad rahulikult linna tagasi.
/nginx/o/2018/08/28/11321712t1h1986.jpg)
Pulsikell näitab, et pool tundi presidendi tempos väntamist oli trenni eest. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et lisaks rattakiivrile oleks tulnud ka spordiriided kaasa võtta. Aga ei osanud ju oodata, et õhtune rattasõit piirilinnas osutub tegelikult treeninguks.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)