/nginx/o/2009/10/28/257795t1hd7f8.jpg)
Vaevalt saab Eesti luteri kirikule ette heita, et ta soovib taas enda omandisse Niguliste kirikut, mis kunagi nende tegevuspaigaks olnud. Sama vähe saab milleski süüdistada Eesti kunstimuuseumi, kes muretseb selle pärast, et Nigulistes saaks jätkata muuseumitegevust.
Küll aga ei kannata mingit kriitikat kultuuriministeeriumi asjaajamine, kes istub, nagu oleks suu vett täis. Minister Lang teatab küll ühel hetkel kirikutegelastele, et kui kirikule sobib, siis valitsus teeb tagastamisotsuse – nüüd aga oleks tema ministeerium justkui kõrvalseisja, kes pole asjast kuulnudki ega saa ühtki Niguliste tagastamisotsuse detaili avaldada.
Ettekääne, et enne lepingu avaldamist tuleks seda EKM ja EELKga arutada, ei pea kuidagi vett – vastavad läbirääkimised on alanud juba tänavu kevadel ja kõik osalised on korduvalt kokku saanud.
Valik, kas Niguliste anda EELK-le või jätta riigile, on olnud õhus 20 aastat. Kui nüüd see liisk lõpuks langema peaks, siis on avalikkusel elementaarne õigus kuulda, miks just selline otsus ning mis saab seal praegu tegutsevast muuseumist.
Millised hakkavad olema kiriku ja riigi rahalised suhted Nigulistes? Postimehe kogemuse järgi on kõige selgemaid vastuseid üritanud seni anda hoopis EELK, mitte aga igal teisel sammul läbipaistvust jutlustav Eesti riik.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)