Kas suured parteid söövad väiksed ära? Politoloog usub, et mäng erakondade vahel saab olema killustunud

Eesti 200 otsustas, et edasi minnakse erakonnana. Foto: Erik Prozes

Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp usub, et seekordsetel riigikogu valimistel saab mäng erakondade vahel olema rohkem killustunud ja oluline näitaja saab olema see, kellel väikestest parteidest on hiljemalt jaanuaris toetust üle viie protsendi.

Kilp ise arvab, et Eesti 200 šansid on 2019. aasta parlamendivalimistel paremad kui Vabaerakonnal või Rohelistel. Eesti 200 eeliseks peab ta nende liikmete suuremat professionaalsust. «Nad ise ju ütlevad ka, et nad ei koonda töötajaid tänavalt riigikokku palgale, vaid neil kõigil on töökohad, nad on ettevõtjad või organisatsioonide juhid olnud,» ütles ta.

Kui Vabaerakonna stiil on selline, et seal ollakse kogukondlikud, tahetakse kaasata rahvast poliitikasse ja tegutsetakse rohujuuretasandil, siis Eesti 200 liikmetel on Kilbi hinnangul olemas nägemus, kuidas korraldada riiki, eelarvet ja piirkondi efektiivsemalt. «Ma sellest seltskonnast nagu ei usu, et nad jääksid hätta poliitilistes debattides,» märkis ta.

«Poliitika on väga professionaalne tegevus ja kui ikka avalikkuses küsitakse konkreetsed küsimused riigihaldusest või makromajandusest ja kui kandideerijad ei oska selle peale midagi öelda, see ei mõju ühelegi kandidaadile hästi,» sõnas Kilp, lisades, et Eesti 200 tehnokraatlik stiil ja ekspertide koondamine on nende kindel tugevus.

Artur Talviku lahkumine Vabaerakonnast ja tema plaan uus erakond luua ei mõju Kilbi arvates hästi erakonna kuvandile. «Kui ta on selline Vabaerakond, mida Vabaerakonnast alguses mõeldi ja mis seal ei täitunud, siis see Talviku uus projekt on Vabaerakonnale kindlasti halb märk,» ütles ta.

Vabaerakond vajab tuntumaid nimesid

Kilp tõdes, et teisalt kui Vabaerakond saaks enda nimekirja tuntumaid inimesi ja Talviku uus projekt ei õnnestuks, oleks ka Vabaerakonnal rohkem võimalusi. «Kui Indrek Tarand läheks näiteks Vabaerakonda või Rohelistesse, siis mõlemal oleksid tõenäosused kohe suuremad,» leidis ta.

Talviku uus projekt võib politoloogi arvates hakata konkureerima Rohelistega, sest ka Talvik planeerib luua midagi rohelise temaatikaga. Samal ajal konkureerib Eesti 200 jällegi Isamaaga. Kilbi sõnul saab mäng valimistel olema rohkem killustunud ja oluline on see, kes detsembri või hiljemalt jaanuari seisuga on väikestest erakondadest kindlalt üle viie protsendi.

Politoloog toob välja, et Eesti 200 on üldse nähtuselt teistest natuke erinev. «Meil on aasta aega olnud siin Eesti 100t, kui Eesti 100 on kogu aeg kordunud meie teadvuses või alateadvuses, siis Eesti 200 seostub selle sümboliga ka,» ütles lektor.

Kilbi sõnul on keeruline ennustada Eesti 200 tulevikku. «Idee järgi nad võivad olla detsembri lõpus kuskil juba üle kümneprotsendilise toetusega, aga nad võivad olla ka alla valimiskünnist toetusega,» sõnas lektor, lisades, et kui Eesti 200 on edukam projekt, siis on üsna ebatõenäoline, et Vabaerakond, Rohelised või muud väiksemad erakonnad pääsevad löögile.

Kilbi sõnul võib mõni protestierakond või näiteks Eesti 200 oma loosungiga pikast perspektiivist võita küll toetust, kuid niiviisi ei määratle erakond end maailmavaateliselt. Kilp lisas, et tegelikult mõtlevad pea kõik erakonnad pikemalt. «Eesti 200 mõtleb ka tegelikult lühemalt,» sõnas lektor, selgitades, et Eesti 200 tahab ikka minna järgmistele valimistele ja neljaks aastaks riigikogus mingisugune koht saada. «Selles osas on nad täiesti samasugused, nagu kõik ülejäänud,» ütles Kilp.

Kilp tõi välja, et Res Publica Liit väitis end 2003. aastal olevat ei parem- ega vasakpoolsed ning nende erakonda koondus inimesi, kes olid vasakpoolsemad ja parempoolsemad. Politoloogi selgitusel võib erakond tõesti tulla jutuga, et pakub igaühele midagi ja keeldub määratlemast parem-vasak skaalal või rahvusküsimustes üheselt, kuid reeglina lühikese aja jooksul erakond siiski end määratleb ning neil seisavad ees sellega seonduvad konfliktid. «Niimoodi poliitikas olla ikka ei saa, ennast peab määratlema,» ütles ta.

Kilbi sõnul ei ole väikesel erakonnal, näiteks Rahva Ühtsuse Erakonnal või Iseseisvusparteil üldises plaanis mingisugust eelist suurema, näiteks Reformierakonna ees. «Väikese erakonna eelis on mingil määral see, et kui keegi tahab nendega liituda, olla valimispiirkonnas selle erakonna esikõneleja, siis seda on lihtsam saavutada,» sõnas ta.

Lektor lisas, et siiski ei saa väiksed erakonnad pakkuda sama palju hüvesid kui suured erakonnad ning vanemad, edukad erakonnad ei lase samuti uutel tulijatel kergesti endast võitu saada.