Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730

Kelle omaks saab «Surmatants?»

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Bernt Notke maal «Surmatants».
Bernt Notke maal «Surmatants». Foto: Marina Puškar.

Kultuuriminister Rein Lang pakub Niguliste kirikut luterlastele tagasi ja seejuures on üks intrigeerivamaid küsimusi see, kelle omandisse jäävad Niguliste kinnistu EELK-le tagastamise korral kirikus eksponeeritavad kultuuriväärtused, sealhulgas neist kuulsaim – Bernt Notke maali «Surmatants» fragment.

EKMi peadirektori Sirje Helme sõnul käib jutt tagastamisel vaid kinnisvarast. «Kunstiteosed kuuluvad riigile,» kinnitab Helme. «Kuna Nigulistes asuvad ühed Eesti riigi väärtuslikumad museoloogilised varad, siis on äärmiselt oluline nende säilitamine vastavalt ICOMi reeglitele.

Samas asub Nigulistes ka hõbedakamber, kuhu kuuluvad haruldased vanad hõbeesemed, mille ekspositsioon valmis koostöös eratoetajatega.

EELK kantsler Urmas Viilma ütles, et ei taha Nigulistes olevate kultuuriväärtuste omandiküsimuses spekuleerida, kuna see on väga emotsionaalne küsimus ja kirik ei otsi konflikti.

«Seni on kirikuhooneid tagastatud EELK-le kogu sees oleva varaga. Ei ole pretsedenti, kus mõni teine asutus oleks vara omanikuks saanud,» ütles ta ometi.

Urmas Viilma sõnul oleks EELK Niguliste hoone tagastamise järel valmis deponeerima sinna ka praegu mujal asuvaid kiriku varasid, mis on praegu eksponeerimata.

Viilma märkis, et kirikuvara muuseumides eksponeerimise praktikast on nii häid kui halbu näiteid, kus kirik pärast enam oma esemeid ei näegi. «On ka selline näide, et Niguliste hoones asub kõrvaloleva Rootsi-Mihkli kiriku väike ristimiskabel. Selle kuuluvust keegi ei vaidlusta, ometi pole seda suudetud saja meetri kaugusele õigesse kohta viia.»

Tagasi üles