Teel veealusesse maailma on oht muutuda kimääriks

Sürrealist Pierre Molinier tegi aastatel 1968-1970 endast mitmeid fotomontaaže, kus ta vahetas sugu ja paljundas oma jäsemeid. Teise kunstniku installatsiooni rohelises valguses muutub ta jälle. Fotol: «Kilbil, šamaani 26. plaat». Foto: Juhan Raud

Inimene ja maailm on alati lõpetamata, mistõttu on nad mõlemad alati pidevas muutumises – üleminekus, teisenemises, saamises. Mitte keegi ei ole ainult tema ise; igaüks meist kuulub alati mitmesse kategooriasse korraga.

13. Balti triennaali suurnäitus «Unusta tont», mille teist peatükki saab praegu näha Tallinna Kunstihoones, keskendubki just nimelt sellistele vahevormidele: subjekti kehalistele ja poliitilistele transformatsioonidele, kobardumistele ja teisenemistele. Kõik uueneb, muutub, kihab ja ihaldab. Näitus on intensiivne, meeleline, jahe ning meeldivalt perversne.

Kohe trepist üles minnes puutub näitusekülastaja kokku nelja kõlariga, millest aeg-ajalt kostab raputavaid, müstilisi hääli. See on Lina Lapelytė heliteos «Aja häda», mitme kanali heliinstallatsioon, mis oma detsentraliseerituses annab head aimu ka ülejäänud näituse võimalikest mõttesuundadest.

Trepist üles jõudes äratab kohemaid tähelepanu Merike Estna võrratu töö «Muna, vastne, nümf» (isegi pealkiri vihjab transformatsioonile). Tegu on muu hulgas ka põrandale laotud keraamilistele plaatidele tehtud maalinguga. Siin-seal on teose peale asetatud küünlad. Estna teos muudab näitusekülastaja kohe pisut ebalevaks, kuna ta on sunnitud töö paremaks nägemiseks selle peal jalutama. Mida sellest nüüd arvata? Harjumuspärased hierarhiad pööratakse pea peale, näitusekülastaja on sunnitud kunstiteosega lävima ootamatul viisil. Ta on haaratud mingisse protsessi, mida ta lõpuni ei mõista. Teatud mõttes ongi selle töö mõtestamine rituaal, omamoodi siirderiitus.

Balti triennaali «Unusta tont» teine peatükk Tallinna Kunstihoones. Näitusevaade. Foto: Karel Koplimets

Ebamaine roheline valgus, mida järgmisest saalist kumab, paneb kohemaid tundma, nagu oleksite sattunud vee alla – teadvuse seisund muutub iga sammuga. Ümbritsev keskkond on otsekui kaja mõnest katastroofijärgsest tulevikust, milles merevesi on kõik üle ujutanud. (Muidugi on tõenäoline, et just selline saabki maailm olema, kui inimesed kliimakriisi suhtes midagi ette ei võta.) Ometi on siin kujuteldava mere põhjas täitsa tore.

Lähemal uurimisel selgub, et roheline valgus tuleb hoopiski Paul Maheke installatsioonist «Nii, nagu vesi seda mäletab», mis moodustabki rohekas saalis keskse töö. Kui Estna maaling sundis selle peal kõndima, siis lõviosa Maheke installatsioonist asub hoopiski laes: üleval on adrut, liiva, ning kummastavaid lauseid, mis saavad selgemaks seinal mängivas videos.

Muidugi on siin voolavas ja rohelises ruumis veel teisigi meeldejäävaid töid. Eraldi tasuks toonitada, kuidas väga huvitava paari moodustavad omavahel kaks surnud suurmeistrit: kuulus sadomasohhistlik sürrealist Pierre Molinier ning üks Nõukogude Eesti tuntumaid avangardiste Ülo Sooster. Esimese autoportree ning perverssed kehalis-geomeetrilised lavastatud fotomontaažid moodustavad vägivaldsete ihade isevärki masina, millega koos Soosteri «Sürrealistlik joonistus» suurepäraselt tööle hakkab.

Kehad ongi veidrad – alati poliitilised ning samas ka ärritavad ja salapärased. Ka Soosteri vägivaldne ja afektiivne maal «Huuled» saab ruumi merevalguses mõnevõrra uue konteksti. Et roheline valgus moonutab, on Soosteri kuulsa maali kõrvale jäetud ka eraldi taskulamp, mille valgusvihkudega teosel olevat kujutist kompida võib. Nii on näitusekülastaja taas kord sunnitud kunstiteosega suhestuma talle ootamatul, ebatraditsioonilisel viisil.

Ülo Soosteri maal «Huuled» (1964) satub näitusel teise kunstniku installatsiooni rohelises valguses täiesti uue konteksti. Maali kõrvale on jäetud taskulamp, millega teose õigeid värve ise uurida võib. Foto: Juhan Raud

Just säärane mõnu- ja mõjuväljade avardumine, tähenduste nihkumine ning ootamatute elementide lisandumine juba tuttavate teoste tõlgendustele ongi Balti triennaali juures kõige võluvam.

Kogedes nii paljusid teistsuguseid mõtlemis- ja tajumisviise, avastame korraga, et ka «meie» enda kodumaiste kunstnike tööd, olgu nende autorid siis siin- või sealpool surma horisonti, võnguvad ja moonduvad teiste abiga millekski uueks. Iga töö mõjutab kõiki ülejäänuid. Igaüks saab triennaali rahvusvahelises kontekstis juurde uusi laenguid ja kontekste; kõik tööd kätkevad endas nüüd uut sorti võimalikkusi.

Vabaduse väljaku poole jäävad ruumid on loomuliku valgusega – akendest paistev päike markeerib suve üleminekut sügiseks. Taas käivitub näitusekülastajas uus vaatamisrežiim. Merevee motiividel ning subjektsuse lahustumise teemal mängivad edasi ka näiteks Kris Lemsalu töö «Niisiis, las sulame, käratult» ning legendaarse filmitegija Derek Jarmani kurb ja sünge mustade maalide seeria, mille osa töid sisaldab ka Jarmani elu lõpus tema aeda lainete uhutud sodi. Lemsalu performatiivne skulptuur kujutab aga uppuva vana paadi peal istuvat õõnsat tegelast, kes mängib glasuuritud süntesaatorit. Teda ennast justkui polegi (enam? veel?) olemas, on vaid tema dressipluus ja tossud. Ümberringi on merd kujutavad õhupallid – nii laveerib kogu teos meeldivalt tingliku ja reaalse vahel.

Derek Jarmani maal «Vari omandab sisu», 1988. Foto: Juhan Raud

Kris Lemsalu töö «Niisiis las sulame, käratult», 2017. Foto: Karel Koplimets

Sarnaseid olemasoluga seotud küsimusi tekitab Miriam Cahni majesteetlik portreemaal «ZORN», millel kujutatud ambivalentse, kummastava näo puhul pole päris selgesti aru saada, kas ta on kohe-kohe haihtumas või vastupidi, värskelt materialiseerumas. Tulek kui minek (või vastupidi), piiripealne liikumine ühest kohast teise. Paigal, ühes kohas, mis ometigi ei ole enam seesama koht, mis enne.

Cahni maalid olid üleval ka 13. Balti triennaali Vilniuse peatükis – ta on üks neist kunstnikest, kes annab «Unusta tondi» peatükkidele (vähemalt osalise) järjepidevuse. Veelgi tugevamalt teeb seda Nina Beier, kelle miniatuursed, juukseid täis autokesed on reisinud Vilniuse esimesest peatükist siia ning liiguvad siit edasi ka Riiga, kus triennaal sügisel pidulikult lõpetatakse. See on hea näide sellest, kuidas «Unusta tont» otsekui sekkub iseendasse, nihutab pidevalt oma päritolu.

Miriam Cahni maal «ZORN», 2004. Foto: Juhan Raud

On võrratu, mida 13. Balti triennaal teeb Eesti, Läti ja Leeduga. Siit pärit kunstnike tööd pole korraga enam ainult siit; rahvusvaheliselt tuntud kunstnike tööd jällegi saavad aga osaks meie kombe- ja kultuuriruumist. Nii moodustab «Unusta tont» omamoodi vaba ja liikuva kultuurilise sülemi, teatud laadi utoopilise kogukonna. Vabadus tähendab ju muu hulgas ka vabadust iseend ümber teha, oma identiteetide või tähendustega mängida. Muuta end teiseks, suhelda kellegi teise kui Teisega.

Nii liigub ka näitusekülastaja ise pidevalt loomuliku ja tehisliku vahel – nii seesmiselt kui ka ümbritsevate tööde kontekstis. Hea näide sellest on Daiga Grantija rippuma pandud teosed, mis meenutavad ähmaselt küll hiiglaslikke siseorganeid, kuid on valmistatud üleni sünteetilistest materjalidest. Või siis näituse kõige pisemal alal, tehisvalgusega täidetud ruumis olevad Jesse Darlingu animistlikud ja võimukriitilised skulptuurid.

Need on ühelt poolt tõesti küll justkui vaid kogumid staatilisi igapäevaobjekte, kuid samas oleksid nad pidevalt justkui elluärkamise piiril…

Äär, kväär, kimäär – 13. Balti triennaali teine peatükk väljendab, liigendab ja raputab inimese kujundlikku mõtlemist ja taju. See on intensiivne, kummaline ja lummav mosaiik. See on ilus.

Nina Beieri töö «Automobiil» esineb kõigis kolmes triennaali peatükis, 2017. Foto: Karel Koplimets

Balti triennaali «Unusta tont» teine peatükk Tallinna Kunstihoones. Näitusevaade. Foto: Juhan Raud

KOMMENTAAR Tõnu Viik, filosoofiaprofessor

13. Balti triennaali «Unusta tont» teine peatükk on agressiivne meie tajuvõime suhtes. Meie endaks olemise võime suhtes ka, sest me oleme ühiskondlikus mõttes meie ise läbi sotsiaalsete rollide, mida me etendame, aga siin ei paigutu asjad oma kohtadele ja nimed ei tule asjadele külge.

Mõranenud klaas, kruubiterad, must värv, päikese ja vee poolt kujundatud puutükk mererannast, vormituks muudetud trükis, kangal võbelev kujutis, poolenisti äratuntavad ja samas kummastavad kujundid seiskavad meie nägemisautomaatika. Nad loobuvad osutamast ning selle tagajärjel objektid ei joonistu lõpuni välja või teevad seda silma häirivate katkestustega.

Siis ongi nii, et maailm on pooleli, sa näed selle tükke ja helisid, vorme endid. Taju on sunnitatud tajuma iseennast. Ja mis tal muud üle jääbki, sest asjade lähtepunktid on hägusad, objektide identiteet katkestusi täis, asjade kooslus ootamatu ning kontekstid rõhutatult ebaharjumuspärased. See viib paratamatult osutatu juurest osutamise protsessi enese juurde.

«Unusta tont»

13. Balti triennaali teine peatükk

2. septembrini Tallinna Kunstihoones

Peakuraator: Vincent Honoré

Kunstnikud: Carlotta Bailly-Borg, Nina Beier, Hannah Black, Miriam Cahn, Adam Christensen, Jesse Darling, Michael Dean, Merike Estna, Daiga Gratiņa, Derek Jarman, Jamila Johnson-Small, Lina Lapelytė, Kris Lemsalu, Klara Lidén, Elīna Lutce, Paul Maheke, Pierre Molinier, Ieva Rojūtė, Ülo Sooster, Achraf Touloub, Ola Vasiljeva, Young Boy Dancing Group, Young Girl Reading Group.

2. septembril kell 18 esinevad Kanuti Gildi SAALis näituse lõpu puhul performance’itega Merike Estna, Jamila Johnson-Small / Last Yearz Interesting Negro ning Elīna Lutce.