Kas Üheslaulmine võiks toimuda igal aastal?

Üheslaulmine Foto: Joakim Klementi / Madis Sinivee

Kas isamaalisi laule peaks ühiselt laulma vaid Eesti Vabariigi sajanda juubeli puhul või võiksid eestlased koos laulda rohkem? Ivo Linna ning Tõnu Kaljuste mõtisklevad eile lauluväljakul toimunud Üheslaulmise üle.

Ivo Linna jagas Postimehele, et jäi Üheslaulmisega väga rahule ning pidas märkimisväärseks tänapäeva sidevahendite taset, mis võimaldasid lauluväljaku ekraanidelt näha Eesti Vabariigi sajanda juubeli tähistamist ka väga kummalistest paikadest, nagu näiteks Hiinast või Lõuna-Ameerikast.

«Eriliselt meeldis Üheslaulmise esimese osa repertuaar, mis oli nii seinast seina ning väga hästi kokku pandud just selle poolest, et täpselt selliseid laule rahvas pidudel laulab ning pidudelt ootab. Küllap neid laule oleks võinud leida veel saja ringis, mida eilsel peol laulda,» sõnas Linna.

Üheslaulmise teine osa oli Linna sõnul veniv: «Mis puudutab «Sajandi suminat», siis ehk venis teise osa kava natukene pikaks ning laulude järjekord oli veidi kaootiline. Muusikalises mõttes polnud ta geniaalselt kokku seatud programm, ent samas oli seal palju rahvale meeldivad esitajaid ja ansambleid ning igaüks sealt kindlasti midagi sai.»

Ta leiab, et sellised kooskäimised on eestlaste jaoks hädavajalikud. «Maailm muutub väga kiiresti, igaühel on omad mured ja soovid ja kui siis rahvas tuleb kokku ja saab ühiselt laulda, siis on tegu hinge puhastava momendiga. Paljudel olid ju kogu aeg silmas pisarad ja kui vaatasime Üheslaulmist laululava all ekraanide pealt sellisel pidupäeval... siis mis seal salata, tuli endalegi mõne laulu puhul pisar silma.»

Küll aga jahmatas Linnat asjaolu, et kontserdil, kus ühiselt Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistatakse, oli sissepääs tasuline: «Kui nüüd visata meepotti tilk tõrva, siis kuuldavasti võeti rahvalt ka piletiraha, mis poleks mulle ka halvemates unenägudes pähe tulnud. Sellistel ühislaulmistel ja kontserdite puhul ei tohi pileteid müüa, see oli minu jaoks täielik ämbritäis vett kaela. Mul oli suu ammuli ja mõtlesin, et kuidas selline asi võimalik on.»

Vastuseks küsimusele, kas Üheslaulmist võiks toimuda sagedamini, näiteks igal aastal, vastas Linna kiirelt: «Ei, absoluutselt mitte, need asjad on õiged siis, kui neid tehakse õigel ajal ja kui neid on vaja. Igal aastal ei korralda me ju ka õnneks üldlaulupidu, neid sündmusi peab ootama. Spontaanselt on sellised üritused veel kõige uhkemad – neid 1988. aasta öölaulupidusid on hiljemgi püütud korraldada, kuid tihti pole tekkinud seda päris emotsiooni. Peab olema see tunne, kui sul hinges kribeleb ja sa tead, et nüüd on see hetk ja me läheme ja laulame!»

Tõnu Kaljuste arvates võib pärast eilset öelda küll, et Üheslaulmine võiks toimuda sagedamini, kuid samas oleks oht, et üritus muutuks liiga tavaliseks: «Eilse Üheslaulmise ja inimeste nii positiivsete emotsioonide põhjal võin öelda, et kui praegu küsida rahvalt kas Üheslaulmine võiks toimuda igal aastal, siis ütlevad ilmselt enamjaolt kõik JA. Tõesti oli tunda, et publik oli rõõmsalt meiega ning lustisid nii lauluväljakul kui ka kodudes telekat vaadates. Aga iga idee, kui seda samamoodi palju korrata, muutub tavaliseks. Seega, praegu pole eriti mõtet selle teemaga tegeleda.»

«Minu arvates on eestlaseid ühendavaid üritusi palju. Ma ei oska öelda, kas Üheslaulmine just puudu on. Kui fantaasiat uuteks vormideks pole, siis praeguseks on kõige rohkem väljakujunenud näoga laulupidu. Aga pole välistatud, et tulevad ka uued Üheslaulmised ja öölaulupeod,» sõnas Kaljuste.