/nginx/o/2014/01/13/2749532t1h7711.jpg)
/nginx/o/2011/10/26/807526t1h595d.jpg)
Klubijalgpallis ollakse harjutud rääkima viiest suurest liigast. Nüüd on neile sirgunud tõsine konkurent, kes raha pealt kokku ei hoia ning on valmis mängijaid dollaripakkidega uimaseks lööma.
Tellijale
Raha toel Euroopa superjõuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult on siinkohal juttu Venemaast, kus Eesti koondislastest pallivad praegu Konstantin Vassiljev ja Dmitri Kruglov. Meie idanaabri klubijalgpalli tõusvast tasemest annab märku ka tõsiasi, et tänavu pääses Meistrite liiga alagrupiturniirile otse kaks sealset klubi, Peterburi Zenit ja Moskva CSKA ning play-off’i pääses veel Kaasani Rubin.
Kas on vaid aja küsimus, millal suuri kulutusi tegevad Venemaa klubid viivad liiga sellisele tasemele, kus neid võib võrrelda nn suure viisikuga (Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa – toim)?
«Arutleksin nii, et mingis mõttes on Venemaa väga soodne koht tippliiga arenemiseks – inimesed on pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed, ja seda nii publiku kui ka klubijuhtide poole pealt. Kusjuures lahkusele vastavad on ka ootused – kehvalt mängiva kõrgeltmakstud mängija elu Venemaal ei saa olema lihtne,» arvas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. «Vaadates mängu taset, ringleva raha ja huvi hulka, võib väita, et Venemaa hakkab esimese viisikuga liituma. Tõsi, tuluallikad Venemaa jalgpallis on kõnealusest viiest liigast erinevad – mängu pilet on oluliselt odavam ja teleõiguste eest makstakse mitu suurusjärku vähem.»
Eto’o suurima palgaga
Sel suvel lõi jalgpallimaailmas tormi Venemaa jalgpalliklubi Mahhatškala Anži. Kui sealsesse liigasse on ka varem tuntud mängijaid siirdunud, siis Anži suutis enda ridadesse meelitada praeguse aja maailma ühe parema ründaja Samuel Eto’o.
Loomulikult oli sellel kõigel oma hind – Eto’ost sai ülivõimsalt maailmas enim tasustatud jalgpallur. Ründaja pistab ühe hooaja eest taskusse umbes 20,5 miljonit eurot. Siia kõrvale võib panna, et Cristiano Ronaldo aastapalgaks Madridi Realis on umbes 13 miljonit eurot. FC Barcelona maksab Lionel Messile 10,5 miljonit eurot. Siia võib lisada, et Venemaal on rikastele jalgpalluritele tunduvalt soodsam maksumäär (13%) kui näiteks Hispaanias, rääkimata Inglismaast.
Juba praegu on meedias räägitud suurtest nimedest, keda Anži soovib veel endale hankida. Eks lähiaeg toob selgust.
«Neymar? Ma rääkisin temaga. Kui Madridi Real, Barcelona või Manchester United ei suuda tema üleminekutasu maksta, siis meie maksame. Suleiman Kerimov võib talle pakkuda, mida ta tahab,» võtab Roberto Carlos klubi majanduslikud võimalused lühidalt kokku.
Samas on Venemaal ka tavaks, et suurte staaride eest tasutakse isegi maksud, palgalipikul olev summa kantakse ka pangaarvele, samas Inglismaal haugatakse sellest umbes pool maha.
Vanameistri staatust nautivale Roberto Carlosele maksab Anži 5,3 miljonit eurot aastas, lisaks kinkis Kerimov brasiillasele Bugatti Veyroni.
«Tänapäeval on Venemaa jalgpall sisuliselt oligarhidevaheline sõda. Tähtis on vaid prestiiž ning olla teistest sammu võrra ees. Ning nad on valmis kasutama kõiki vahendeid, et oma eesmärki saavutada,» rääkis endine Moskva Spartaki president Andrei Tšervitšenko Venemaa jalgpallist pajatavas raamatus «Football Dynamo».
Samas pole Anži ainus klubi, kes oma rahakotiraudu kõvasti laiutab. Gazpromi toetust nautiv Peterburi Zenit maksab Venemaa koondislasele Aleksandr Keržakovile 115 000 eurot nädalas. Samasugust palka pakuti ka Joey Bartonile, kes võttis siiski vastu Queens Park Rangersi pakkumise, kirjutab The Telegraph.
Siia kõrvale võib näiteks märkida, et mullu Meistrite liigas veerandfinaali jõudnud Londoni klubi Tottenham pole kunagi ühelegi mängijale nii suurt tasu maksnud.
Makstakse rohkem
Näiteid Venemaalt jagub siiski veel. Portugali koondislasest mängujuht Danny teenib samal ajal Zenitis hooaja eest 3,4 miljonit eurot.
Portugallase endine koduklubi Moskva Dinamo maksab näiteks Saksamaa koondislasele Kevin Kuranyile 5,7 ja ukrainlasele Andrei Voroninile
3 miljonit eurot hooaja eest. Kaasani Rubini Carlos Eduardo palganumbriks on aga 2,6 miljonit eurot.
Samamoodi maksab näiteks Moskva Spartak järgmisel kuul Eesti koondise vastu play-off’i kohtumises väljakule jooksvale Iirimaa koondislasele Aiden McGeadyle umbes 50 000 eurot nädalas.
«See on rohkem kultuuriga seotud küsimus. Kui Venemaal on ka väga kauneid linnu, siis on ka kohti, kus ainult viiekorruselised majad. Seega makstakse mängijale ka selle eest, et too peab elama Venemaal,» põhjendas Pohlak.
Samas Venemaa tippudel arenguruumi veel on, kuna näiteks FC Barcelonas on mängijate keskmine tasu umbes viis miljonit eurot aastas.
Suleiman Kerimovi, kelle vara hinnatakse 5,8 miljardi euro suuruseks, plaanid ei piirdu ainult mängijate ostmisega – Kerimov rajab Kaspia mere rannikule klubile uut 45 000 pealtvaatajat mahutavat staadioni ning sinna juurde hotellide ja treeningkeskuse kompleksi. Kogu projekt läheb maksma 1,11 miljardit eurot. «Tulevikus tahame jõuda Meistrite liigasse, kuid anname endale aru, et see nõuab palju tööd,» seab Kerimov sihte.
Kui Venemaale ostetakse suure raha eest välismaalt mängijaid, siis värvi annavad loomulikult ka kohalikud pallivõlurid.
«Slaavi jalgpallile on iseloomulik emotsionaalsus, kirg ja loomingulisus ning seda on ka pealtvaatajana huvitav vaadata,» põhjendas Pohlak.
Samas oli Eto’o siirdumine Venemaale jälle nende üks suurtest jalgpallialastest võitudest. 2018. aastal toimub Venemaal jalgpalli MM, 2008. aastal oli Moskvas Meistrite liiga finaal, Euroopa üks suuremaid klubisid Londoni Chelsea kuulub venelasest omanikule Roman Abramovitšile jne.
«Venemaa jalgpallil on ka rohkelt ruumi areneda ja mõistagi on raha üks mõõde, mis arenguruumi laiendab. Samas päästavad Vene finantsid mitmel pool juba ka Lääne-Euroopa jalgpalli,» tõdes Pohlak.