Sõjariistade remont: teha ise või osta väljast?

Kaitseväe koosseis. Foto: graafika: Silver Alt

Kaitseväelased – vähemalt osa neist – kardavad, et paljude toetavate tegevuste erafirmade kätte andmine tekitab probleeme just kriisi või sõja ajal. Küsimus on selles, kui palju saab eraettevõtet usaldada ning missugune võimekus peaks jääma sõdurite endi kätesse.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Martin Hurt ütleb, et see on pigem juriidiline kui sisuline probleem, lisades, et Soomes ja Saksamaal on asi lahendatud siduvate lepingutega, seal on riigil endal olemas omaosalus neis remonti ja toetust pakkuvates eraettevõtetes. Pealegi, teatud ulatuses kasutab kaitsevägi juba praegu teenuse sisseostmist. Näiteks Eesti sõdurite kasutuses olevaid Pasi soomukeid käivad Afganistanis remontimas soomlased.

Otsused aasta pärast

Kaitseministeerium rahustab out­sourcing’u (väljastpoolt tellimise) reformi pelgajaid sellega, et kindlasti ei vähendata sõjalist logistikat (üks tippametnik ütleb, et sinna on ehk isegi mehi juurde vaja), küll on aga sihikul tsiviillogistika, staabid ja kaitseväe logistikakeskus. Kaitseminister Mart Laar lisab, et kõiki muudatusi alles analüüsitakse koos kaitseväega uue kümneaastase arengukava väljatöötamise käigus, otsused tehakse aasta pärast.

Reservohvitser ja endine kaitseväe logistikakeskuse töötaja Jaan Roos selgitab, et väga lihtsustatult öeldes tähendab sõjaväeline logistika seda, mis toimub «põllul» – padrunite või toidu ettevedamist –, aga tsiviillogistika seda, mis toimub kasarmu sööklates või ladudes. «Mida kõrgemale kaitseväe struktuuris liikuda, seda enam leiab ilmselt asju, mida kaitseväest võiks välja viia,» räägib Roos. «Teoorias võib ju mõelda, et kaitsevägi teeb kõiki asju, aga praktika on näidanud, et panna sõdur kruvi keerama või veelgi enam, mõtlema, kustkohast see kruvi hankida, ei anna head tulemust.»

Erasektor on sarnase arengu juba ammu läbi teinud. Kui toodad telefone, siis pole sa huvitatud tehasehoone haldamisest, kaubaautode omamisest ja remontimisest, tehasesöökla ülalpidamisest või laohoone valvamisest. Ka Eesti riik on sama teed läinud, käepärane näide on kas või Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, mis on ministeeriumidelt ja ametitelt nende hoonete haldamise üle võtnud, või näiteks on koolidest kadunud palgalised kokatädid ja toit ostetakse toitlustusfirmadest sisse.

Kõik algab haridusest

Sõjaväes on selliste piiride tõmbamine aga tihti hägune. Soomet ja Saksamaad võib ju eeskujuks tuua, kuid tegelikult on ka neil ju süsteem testimata, keegi ei tea, kuidas asi sõja ajal välja näeb. Kõige kaugemale on erasektori kaasamisega jõudnud ingliskeelsed rahvad, eriti ameeriklased, kus militaar- ja tsiviilpool on omavahel orgaaniliselt seotud.

Seal algab kõik juba haridusest, näiteks praegusel kõige kõrgemal USA ohvitseril kindral Martin Dempseyl on magistrikraad sotsiaalteadustes, sealse lennuväe juhil kindral Norton Schwartzil on magistrikraad ärijuhtimises.

Eesti ohvitserid on enamasti aga puhtalt sõjaväelise väljaõppega – õppinud seda, kuidas lahingut juhtida. See tekitab kaitseministeeriumi ja kaitseväe vahel tihti ka konflikte, kui esimene arvab, et lisaks pataljoni juhtimisele on kaitsevägi lihtsalt üks suur organisatsioon, kus on tähtsad ka organisatsioonijuhtimise teadmised, finants, juura ja haldus. (PM)