/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)
/nginx/o/2011/10/24/805430t1h7a20.jpg)
Eesti Maaülikooli (EMÜ) loomaarstiõppe jätkusuutlikkuse huvides peaks selle rahastamist suurendama veerandi võrra, kuna muidu võib kaduda ainus akrediteeritud loomaarstiõpe Balti riikides, leiab EMÜ rektor Mait Klaassen.
Klaassen: rahapuudus ohustab loomaarstiõppe akrediteerimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klaassen saatis haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole kirja, milles juhib tähelepanu probleemidele ja jätkusuutlikkusele loomaarstiõppes.
«EMÜ loomaarstiõpe ei ole aastaid olnud ega ole ka tänasel päeval riiklikult rahastatud minimaalselt vajalikul tasemel, mistõttu meie ülikooli püsimajäämine EAEVE poolt tunnustatud ülikoolide nimekirjas on äärmiselt ebakindel,» kirjutas Klaassen.
EAEVE ehk Euroopa Loomaharidust Andvate Õppeasutuste Assotsastioon on asutus, mis kehtestab loomaarstiõppe kvaliteedinõuded. Klaasseni sõnul on nende tagamiseks raha tarvis juurde ligi 25 protsenti. Kui praegu kulub ühe üliõpilase peale ligi 7400 eurot aastas, siis miinimumnõuete täitmisel kuluks 9928 eurot aastas. Mis juhtub siis, kui raha juurde ei saa?
«Siis satub ohtu järgmine akrediteerimine, mis tuleb mõne aasta pärast,» vastas Klaassen. «Siis ei jää Balti riikidesse ühtegi akrediteeritud õppekavaga veterinaarmeditsiini õpetavat ülikooli. Kui me nõnda jätkame, siis see pikas perspektiivis väga jätkusuutlik ei ole.»
Akrediteeringu puudumine ei tähenda, et õpe tuleb peatada. «Nad ei saa lihtsalt töötada üle Euroopa,» seletas Klaassen. «See viiks väga pika sammu tagasi.»
Klaassen kirjutas haridusministrile, et alternatiive on kolm: jätkata EAEVE poolt tunnustamata õppeasutusena, lõpetada loomaarstide koolitamine Eestis või tagada õppe vastavus miinimumnõuetele.
Klaassen lisas, et kui õpe toimuks ainult välismaal, siis poleks seda pikas perspektiivis võimalik jätkata. Lõppkokkuvõttes kujuneksid riigi kulutused oluliselt suuremaks võrreldes kodumaal õpetamisega. Küsimus oleks ka selles, kuidas motiveerida inimesi välismaale õppima asuma ja kuidas innustada neid naasma, arvestades palgataset ja töötingimusi Euroopas.
Ligi 25-protsendine lisaraha kataks Klasseni sõnul lünga, mis on olnud kliinilises õppes. Nimelt on just see loomaarstiõppe juures kõige kallim komponent.
Ta rääkis, et nüüd hakkab ülikool haridusministeeriumiga koos tööle, et selgeks teha, kuidas kõik need asjad tulemuslepingusse panna ning laiemale üldsusele selgeks teha, sest avalik-õiguslik ülikool on ellu kutsutud avalikes huvides.
Rektori hinnangul täidab Eesti nõudluse 25 loomaarsti aastas ära ning seda arvu suurendama ei peaks.
Aasta tagasi kirjutas Postimees EMÜ uuest loomakliinikust, mis küll maksis 80 miljonit krooni, kuid seisis enamjaolt tühjana.
«Praegu toimib see täie võimsusega ja sinna on lisandunud tegevusi. Protsessijuhtimine on saadud korda,» kinnitas Klaassen. Ta lisas, et mis puudutab investeeringu suurusest, siis tasub ära märkida, et vahepealsetel aastatel, kui ei suudetud ülikooli taristusse investeerida kaasaegsel tasemel, lünk aina suurenes.
«Nüüd, kui mõnda kohta on investeeritud, siis on tekkinud vale arusaam, et saadi suur summa. Tegelikult ei investeeritud vahepeal mitte midagi,» ütles Klaassen.
Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsioonibüroo konsultant Rein Joamets märkis, et ministeerium on nendest probleemidest teadlik ja kavatseb jätkata Maaülikooliga läbirääkimisi, et leida olukorrale parim lahendus. Ta lisas, et kuna Maaülikooli kirjale ei ole vastust veel välja läinud, ei ole kahjuks võimalik enne ametlikku vastamist ajakirjanduse kaudu teemat arendada.