Ansip ei näe vajadust omavalitsuste liitmise järele

Haldusreformist viimase 1500 aasta jooksul. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Peaminister Andrus Ansip on kõigutamatu. Ehkki kiireid muutusi Eesti killustunud ja nõrkade omavalitsuste süsteemis on viimasel kahel nädalal nõudnud nii õiguskantsler Indrek Teder, riigikontrolör Mihkel Oviir, tippadvokaat Jüri Raidla kui ka regionaalminister Siim Kiisler, ei ole see vähimalgi määral peaministri seisukohta muutnud.

Andrus Ansip kinnitas Postimehele, et ei näe endiselt mingit vajadust ega põhjendust praegu omavalitsusi liitma hakata. Tema sõnul ei ole sellel ideel mingit elujõudu.

Ansip on omavalitsuste ja kohaliku demokraatia teemaga tegelenud aastaid. Veel Tartu linnapeana esindas ta kuus aastat Eesti Linnade Liitu ka Euroopa Nõukogu juures tegutsenud Euroopa omavalitsuste esinduskogus.

Vastuseks nii õiguskantslerile, riigikontrolörile, Pärnu juhtimiskonverentsil haldusreformist rääkinud advokaat Jüri Raidlale kui omavalitsuste võimekuse (ja võimetuse) uuringut esitlenud regionaalministrile esitab ta hoopis vastuküsimuse: kas nad on öelnud, miks seda haldusreformi vaja läheb?

Eestis on kohalike omavalitsuste kujunemine kestnud umbes 1500 aastat ja seda struktuuri lõhkudes käituksime nagu tüüpilised vallutajad, väidab Ansip. Vallutajad, kes alati tegelevad kohanimede ümbernimetamise, kujude asendamise ja administratiivpiiride muutmisega. Miks me ise peaksime oma riigis vallutajatena käituma, küsib ta.

Ansipi sõnul peetakse ajalooliselt väljakujunenud omavalitsuste struktuuri enamikus riikides nii tähtsaks, et seda kergekäeliselt vaid teenuste parema pakkumise huvides lõhkuma küll ei minda.  

Kulud hoopis kasvavad?

Õiguskantsler Indrek Teder ütles aga riigikogus: «Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi, kohalike omavalitsuste sisulist tugevdamist, mille üks traditsiooniliselt kaalumisväärne võimalus on nende arvu koomale tõmbamine.»

Teder möönis, et kui uute piiride joonistamine kuidagi ei õnnestu, võiks riik kaaluda kohalikelt omavalitsustelt teatud ülesannete ülevõtmist, sest isikute põhiõigused peavad olema tagatud. «Kust võtab alla tuhande elanikuga omavalitsus raha, et palgata tööle erialase haridusega ja motiveeritud sotsiaaltöötaja või planeeringute menetlemiseks pädev ametnik või korraldada sujuv ühistransport lähimasse tõmbekeskusse?» küsib Teder.

Kas väikestelt omavalitsustelt tuleks mingid ülesanded ära võtta? Peaminister Ansipi arvates tuleks kõigepealt defineerida, mis ülesandeid kohalikud omavalitsused ikkagi ei suuda täita. Ja kas kohalikud inimesed ka ise ütlevad, et nad ei ole rahul? «Kui defineerimine käib selle pinnalt, et kaebusi on rohkem olnud, siis ainult selle pealt ei saa küll hakata reforme tegema,» leiab Ansip.

Peaminister on pahane, et haldusreformist rääkijad räägivad kogu aeg teenuste osutamise võimest. Teenuste osutamine ei ole aga üldse kohalike omavalitsuste kõige olulisem ülesanne, väidab Ansip veendunult. Teenusega on tema sõnul nii, et seda kohalik omavalitsus võib osutada, aga ei pea osutama.

 «Näiteks Taanis tehakse 64 protsenti kõikidest avaliku sektori kulutustest omavalitsuse kaudu ja Maltas vaid 1,5 protsenti,» toob Ansip Euroopast näiteid. «Mis järelduse me sellest teeme – et Maltal on kohalikku demokraatiat 40 korda vähem kui Taanis? Mina väidan, et Maltal on kohalikud omavalitsused väga tugevad ja nad suudavad keskvõimu tasakaalustada vaatamata sellele, et nad teenuseid ei osuta. See asi ei ole päris nii, et mida rohkem teenuseid, seda tugevam kohalik omavalitsus.»

Just keskvõimu tasakaalustamine läbi kohaliku demokraatia on definitsiooni järgi omavalitsuse peaülesanne, ütleb peaminister.  

Regionaalminister Siim Kiisleri väitel toimub aga praegu paljudes kohtades hoopis kohaliku demokraatia mängimine, sest kui inimene elab ühes väikeses vallas, tema laps käib teises omavalitsuses koolis ja ta ise kolmandas kohas tööl, siis tegelikult see inimene ei saa mõjutada omavalitsuse kaudu ei lapsele hariduse andmist ega töökohtade loomist. «Kui omavalitsuses ei ole kooli, siis kuidas ta mõjutab kohaliku hariduse kvaliteeti? Temalt ei küsita siis ju üldse!» ütleb regionaalminister.

Õigus läbi kohaliku volikogu kaasa rääkida ongi paljudel juhtudel ainult näiline, väidab Kiisler, sest väikese omavalitsuse mõjuvõim on sageli olematu. Ta nimetab neid jututubadeks, mis otsustavad kiige­platse.

Ansipi sõnul on Eesti oma umbes 25 protsendi kulutustega, mis tehakse omavalitsuste kaudu, Euroopas üle keskmise, pigem tugevamate hulgas. Ent juba see ihalus, et kohalikud omavalitsused peavad kõik osutama täpselt samu teenuseid ühesuguse standardi alusel, ei ole üldse kooskõlas kohaliku omavalitsuse olemusega euroopalikus lähenemises, väidab Ansip. Ta toob näite, et Taani omavalitsustes on teenuse kvaliteet väga erinev sõltuvalt sellest, et ühes omavalitsuses on suhteliselt madalad kohalikud maksud ja teises kõrgemad maksud.  

Kas valdade liitmine tooks kokkuhoidu valitsemiskuludes? Andrus Ansip väidab, et omavalitsuste liitmise järel Saksamaal ja Belgias tehtud analüüsid näitavad, et halduskulud elaniku kohta hoopis kasvasid hüppeliselt. See ongi tema sõnul loomulik, kuna paljud protsessid väikeses kogukonnas on isereguleeruvad, aga suuremas üksuses tuleb neid formaliseerida ja see viib halduskulude kasvule.  

Peaminister toob ka näite, et üldvalitsemiskulud elaniku kohta on Tallinna linnas peaaegu kaks korda suuremad kui näiteks Rapla vallas. Kõige suurem laristamine toimub kõige suuremas omavalitsuses. Ansipi sõnul on väikesi omavalitsusi solvav müüt, et nad on mannetud, ebaefektiivsed ja elujõuetud, riigile koormaks kaelas.

Mida hiljem, seda hullem

Kas see, kui ka tulevikus jääb omavalitsusi üle paarisaja, ei ole siiski väikese riigi jaoks liiga koormav ja kulukas, nagu viitas Jüri Raidla?

«See ei ole absoluutselt mingi tragöödia,» ütleb peaminister. «Nagu ei ole Luksemburgi jaoks tragöödia, et neil on 116 omavalitsust, kusjuures elanikke on pea sama palju kui Tallinnas ja nad teevad kohalikul tasemel kulutusi ehk osutavad teenust poole vähem, kui seda osutatakse Eestis.»

Ning Jüri Raidlas ei ole demokraati mitte sendi eestki, ütleb Ansip, nähes Raidla ettepanekutes vaid suurt ihalust teerulli järele, et meie siit Tallinnast ütleme, kuidas teie seal Kihnus või Ruhnus peate asju korraldama.
Siim Kiisler on omalt poolt valmis oluliselt pehmendama 2009. aastal esitatud plaani, mille järgi oleks omavalitsuse suuruse alampiiriks 25 000 inimest. Ta ütleb, et kui nii jõulise ettepaneku puhul ei saada kokkuleppele, siis ka iga leebem variant on parem kui praegune seis. Aga ta hoiatab, viidates väikeste omavalitsuste elanike arvu pidevale vähenemisele, et mida hiljem reformida, seda vähem tõenäoliselt Eestis omavalitsusi järele jääb. Eelkõige on Kiisleri sõnul probleemid just pealinnast kaugemal, Harjumaa saab kindlasti hakkama.

Tundub siiski, et reaalset võimalust kallutada peaministrit praegu valdade liitmist sisaldavat haldusreformi heaks kiitma ei ole. Ja selge see, et kui peaminister on vastu, siis valitsus reformi tegema ei hakka.