«Kae, kiin om tarre lennu,» ütleb Udrase Nadežda ja lööb – partsti! – tigeda herilase palja käega vastu seina maha ning kõneleb mulle edasi elust viimases eestlaste külas Omski oblastis. «Mul on kaks abilist ära koolenud, aga saan hakkama. Aga kuidas muidu!»
Tellijale
«Meie eluajaks seda küla veel jätkub!» (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.