/nginx/o/2009/12/10/280542t1h8175.jpg)
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asjatundjate väitel ei juhtu hruštšovkade ja paneelmajadega lähima 30 - 40 aasta jooksul midagi hullu, kui neid korralikult hooldada ning jooksvalt remontida.
Ministeerium: paneelmajade elanikel ei ole muretsemiseks põhjust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Tehnikaülikooli teadurid on 2009. ja 2010. aastal koostanud kaks mahukat uuringut paneel- ja telliskorterelamute prognoositava eluea kohta ning jõudnud järeldusele, et asjatundliku hoolduse ja jooksva remondi korral ei tohiks 30 - 40 aasta jooksul Nõukogude ajast pärit paneel- ja telliselamutega ehituskonstruktsioonide seisukohast oluliselt midagi juhtuda.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Margus Sarmeti sõnul oligi nende uurimuste eesmärk välja selgitada, milline on tellis- ja paneelelamute seisukord ning kas on mõtekas neid renoveerida või tuleks majad kohe lammutada.
«Nendes uuringutes on teadlased jõudnud järeldusele, et kui hooneid heaperemehelikult hooldada ja teha jooksvat remonti, siis nende seisukord praegu hull ei ole ning kokku kukkuma need ei hakka,» ütles Sarmet. «Küll on aga amortiseerunud majade tehnosüsteemid – küte, ventilatsioon, kanalisatsioon ja elektrijuhtmestik, mida on vaja uuendada.»
Ta lisas, et mõnes elamus on 1990. aastate algusest jäänud hooldus kehvakeseks ning seetõttu on ka majade konstruktsioonides kohti, millele tuleb tähelepanu pöörata. Selge on aga see, et Nõukogude ajal ehitatud paneel- ja telliselamute energiatarve ei vasta tänapäevastele nõuetele, mistõttu tuleb maju kindlasti soojustada. Koos sellega kaetakse ära ka hoonete välispiirded, mis loob head tingimused maja edasise lagunemise pidurdamiseks.
Sarmet rõhutas, et maja soojustamisel ei tohi hoonet lihtsalt mässida mingi materjali sisse, vaid tuleb lähtuda elamust kui tervikust. See tähendab, et on vaja tagada õhuvahetus, mida vajavad eelkõige majas elavad inimesed, aga ka hoone konstruktsioonid. Ventilatsioonisüsteeme on erinevaid, neid tuleb valida vastavalt rahakoti paksusele.
Sarmet mainis, et kui Nõukogude ajal ehitatud paneel- ja telliselamute kandvad konstruktsioonid on veel suhteliselt rahuldavas seisukorras ning majas kõik tehnosüsteemid välja vahetada ja hoone soojustada, siis kujuneb see mitu korda odavaks, kui päris uus kortermaja ehitada. Pealegi on kõiki neid töid võimalik teha nii, et inimesed elavad hoones edasi.
«Selline renoveerimine on kordades odavam kui uue maja ehitamine, mistõttu riik ongi asunud renoveerimist toetama,» rõhutas Sarmet. «Pealegi jääb sellise asja juures jalajälg loodusesse väiksemaks, sest ei ole vaja vanu betoonkarpe killustikuks purustada ning uut betooni tootma hakata. Teine probleem on muidugi moraalne vananemine, et kas Nõukogude ajal ehitatud korterid meile planeeringu järgi praegu sobivad.»
Sarmet mainis, et riik ja Tallinna linn peaksid kindlasti hakkama sellele mõtlema, mis saab siis, kui suured paneelmajade piirkonnad oma eluea piirile jõuavad. Suurim probleem on selles, et enamik kortereid on Eestis eraisikute omanduses ning riigil või kohalikul omavalitsusel midagi tsentraliseeritult ette võtta on ääretult keeruline.