/nginx/o/2010/11/28/474619t1h0e8c.jpg)
Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-Õppe Arenduskeskuse juhataja Ene Koitla hinnangul annavad trendid märku, et Gutenbergi ajastu hakkab vaikselt hääbuma, kuid hariduses on liikumine digiajastu suunas jäänud rohujuure tasemele.
Ene Koitla: digiajastul istub haridus viimases vagunis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koitla sõnul nimetatakse Eestit e-riigiks ja pidevalt proovitakse arendada uusi tehnoloogilisi lahendusi ning deklareeritakse oma innovatiivsust.
«Ammu annavad trendid ja suundumused märku, et Gutenbergi ajastu hakkab vaikselt hääbuma ja käes on digiajastu võidukäik,» sõnas Koitla.
Tema hinnangul on mitmed valdkonnad (nt logistika, pangandus, meditsiin jmt) jõuliselt juba selles suunas liikumas.
«Mingil arusaamatul põhjusel on hariduse liikumine digiajastu suunas jäänud rohujuure tasemele,» sõnas ta.
Tema sõnul toodavad elektroonilisi õppematerjale edukalt meie üksikud õpetajad ja õppejõud, aga see ei loo läbimurret laiemas plaanis.
Olemas on ka erinevad elektroonilisi õppematerjale koondavad repositooriumid (nn veebipõhised andmebaasid): e-Õppe Arenduskeskuse repositoorium (www.e-ope.ee/repositoorium) (kutse- ja kõrgharidus) ning Tiigrihüppe SA Koolielu (www.koolielu.ee) ja eraettevõtja poolt loodud Miksike (www.miksike.ee), mis katavad üldhariduse vajadusi.
Koitla sõnul on lisaks osal kõrgkoolidel olemas oma koolikesksed depositooriumid, kuid nendes repositooriumites olevad õppematerjalid on väga erineva kvaliteediga, mis omakorda kinnitab, et õpetajatel puudub nende materjalide loomiseks vastav ettevalmistus ning aja- ja finantsressurss – nii et ainult õpetajale ei saa siin lootma jääda.
Tema hinnangul pidanuks elektroonilised õppematerjalid valmima juba koos uue põhikooli õppekava kinnitamisega.
«Väga tähtis on just kesksete elektrooniliste õppematerjalide loomine, mis on kõigile vabalt kättesaadavad ja siin on tähtis roll riigil ehk haridus- ja teadusministeeriumil,» rõhutas Koitla.
Kui riik koordineeriks keskselt elektrooniliste õppematerjalide baastaseme loomist, saaksid Koitla väitel edaspidi kõik soovijad, nii õpetajad ise kui ka kirjastajad ja teised eraettevõtjad luua interaktiivsemaid ja ka personaalsemaid õppematerjale.
«On need siis e-tunnid, e-õpikud, e-töövihikud või ka e-kursused ja erinevad õpiobjektid,» toonitas ta.
Tema kinnitusel on vabalt kättesaadavad elektroonilised õppematerjalid vajalikud nii õpetajale, õppijale ja ka lapsevanemale.
«Õpetaja saaks nende baasil kujundada põnevaid õppetegevusi ja luua õppija individuaalseid arenguid arvestava personaalse õpikeskkonna,» selgitas Koitla. «Õppija saaks valida rohkemate võimaluste vahel õpitu omandamiseks ja kinnitamiseks. Lastevanematel omakorda on loodud võimalus toetada oma lapsi õppematerjali omandamisel ja olla neile rohkem toeks õpitu paremaks mõistmiseks.»
Koitla lisas, et samas ei tohi keskenduda ainult elektroonilistele õppematerjalidele, väga tähtis on koos õppematerjalidega arendada välja ka uued õppemeetodid.
«Paberõpikuta klassides ei istu õppijad hiirvaikselt rivis üksteise seljataga ja õpetaja ei seisa lõviosa tunnist poodiumil, pidades monoloogi,» toonitas ta.
Koitla hinnangul kaob elektrooniliste õppematerjalidega piiritletud klassiruumi mõiste ja õppemeetodeid saab rakendada ka virtuaalselt.
Tema sõnul koolitatakse õpetajaid küll uute tehniliste võimaluste ja õppemeetodite osas, aga kui on puudu võimalus reaalses klassiruumis neid innovatsioone rakendada, ei muutu midagi.
«Seda enam võib õpetajatel tekkida küsimus ja trots, miks tal seda vaja on,» sõnas Koitla. «Luua tuleb keskkond, kus kõik tajuvad, et uue ja innovaatilise koolitaristu loomine on vahva, põnev ning arendav. Rusikareegel siin ei toimi.»
Koitla kinnitusel peavad infotehnoloogilised lahendused olema koolikeskkonna ja õppeprotsessi loomulik osa.
Koitla sõnul on isegi autoriõiguste temaatika kergesti lahendatav ja selleks on Creative Commons (www.creativecommons.ee).
Koitla väitel tõlkis ja kohendas Eesti Infotehnoloogia Sihtaustuse e-Õppe Arenduskeskus koostöös Glimstedt Advokaadibürooga Creative Commons kuus litsentsi 2010. aastal eesti keelde.
Tema väitel loodi Creative Commonsi litsentside eestindamisega eeldus õppematerjalide laiemaks avalikustamiseks, levitamiseks, kohandamiseks, taaskasutamiseks õpetajate ja õppejõudude, samuti erinevate haridustasemete vahel.
«Oma õppematerjalide avalikustamine Creative Commonsi litsentsiga on aluseks edaspidiseks avatud koostööks vastava materjali erinevate huvigruppidega,» täiendas Koitla.