Raivo Vetik: lõimumine eeldab koostegemist

Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

TLÜ võrdleva poliitika professor Raivo Vetiku hinnangul on lõimumise võtmeks koostegemine ja tema hinnangul see mingil määral juba toimib.

Martin Ehala väidab oma eesti rahvuse tulevikku analüüsivas artiklis (PM, 19.10.2011), et kaugemas perspektiivis sõltub palju sellest, mis suunas areneb eestivenelaste identiteet, mis omakorda sõltub osaliselt ka eestlaste hoiakutest.

Kuna identiteet on tundlik teema, siis lihtsalt toore jõuga siin midagi mõistlikku saavutada ei ole võimalik. Reeglina lõpeb see soovitule pigem vastupidise tulemusega.

Ehala argumenti kinnitavad viimastel aastatel eestivenelaste integratsioonile pühendatud empiirilised uuringud, tuues esile reaktiivsete protsesside kasvu nende identiteedis.

Sellega seoses oleme me sisse viinud isegi uue mõiste «reaktiivne identiteet», püüdes üldistada ameerika migratsioonisotsioloogias käibivat mõistet «reaktiivne etnilisus».

Reaktiivse identiteedi hüpotees eeldab, et mida enam «meie» tunnetab «nende» assimilatiivset survet, seda tugevama mõttelise piiri ta «meie» ja «nende» vahele tõmbab. 

Teatud tasemest alates päädib see põhimõtteliselt eitava hoiaku kujunemisega «nende» mistahes sammude suhtes, isegi kui need on konstruktiivsed ja suurendavad objektiivselt «meie» võimalusi ühiskonnas paremini edasi jõuda.

Just taolist tendentsi näemegi eestivenelaste hoiakutes üha enam – sõltumata sellest, mida riik integratsiooni vallas teeb või ei tee, ikka on halvasti. Tulemusena on isegi termin «integratsioon»  muutunud pigem sõimusõnaks. Need aga, kes arvavad teisiti, on «integrastid».

Martin Ehala põhiargument on, et eestlaste hoiak venelaste suhtes jääb sisemiselt vastuoluliseks – ühelt poolt nõutakse küll nende assimileerumist, kuid samas ei anta võimalust saada ka tegelikult eesti rahvuse hulka vastu võetud.

Ka seda argumenti kinnitavad empiirilised testid. Paar aastat tagasi avaldatud uuring analüüsis eestivenelaste integratsioon võimalusi John W. Berry akulturatsiooni mudeli tähenduses, mis eeldab ka põhirahvuse toetavat hoiakut vähemuste osalemise suhtes ühiskonna elust (http://htk.tlu.ee/stss/wp-content/uploads/2009/12/STSS_Kruusvall_Vetik_Berry.pdf).

Tegelik pilt aga on selline, et eestivenelaste aktiivsust oma huvide eest seismisel (näiteks esindatus parlamendis, inimõiguste teema, koolireform jmt.) konstrueeritakse sageli pigem eestivastasusena.  

Seega tekib küsimus: kas lasta asjadel minna omasoodu või peaks midagi ette võtma? Kuu aega tagasi välisministeeriumis esitletud USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse uuringu järeldus oli, et eestivenelaste integratsioon on lõppkokkuvõttes ka Eesti välise julgeoleku küsimus ning valitsus peaks olema senisest aktiivsem.

Eesti riigi huvides ei ole Venemaa «pehme jõu» tugevnemine eestivenelaste seas, mida reaktiivse identiteedi kõrge tase aga paratamatult soodustab. 

Martin Ehala pakub oma artiklis ühe lahendusena identiteedi teemaga tegelemiseks välja eestlaste ja eestivenelaste kooslaulmise meie laulupidudel.

Millegi koostegemine ongi asja võti ja mingil määral see juba toimib ka. Parimad võimalused on siin ilmselt spordis – võib arvata, et Eesti jalgpallikoondise viimaste kuude rahvusvaheline edu teeb südame soojaks kõigil eestimaalastel, sõltumata rahvusest.

Kui koos midagi ära teha, küll siis tuleb ka lõimumine.